Politoloog Ralph Schoellhammer selgitab Brussels Signalis lääne VVO-tööstuse ühte ajaloo suurimat skandaali: see rahastab ja mahitab enda tegevuse õigustamiseks ise institutsioone ja liikumisi, millega see võitleb.
Viimaste nädalate jooksul on uudistevoos esile kerkinud hulk teemasid, mis nõuavad mitmekordset ülekontrollimist, kuna mõned väited paistavad nii absurdsed, et esmapilgul paistab olevat tegemist väljamõeldistega. Näiteks 21. aprillil esitas Alabama osariigi föderaalne vandemeeste kogu (federal grand jury) süüdistuse Southern Poverty Law Centeri (SPLC) vastu, mida süüdistatakse üheteistkümnes telefoni- ja pangapettuses ning rahapesu korraldamise vandenõus.
Selgituseks SPLC tegevuse osas teadmatuses olevatele Euroopa lugejatele: SPLC on Ameerika Ühendriikide kodanikuõiguste monument ja moraalimajakas ning era-luureagentuuri mõõdus pehmet jõudu omav valitsusväline organisatsioon (VVO). SPLC asutati 1971. aastal Alabama osariigis pisikese õigusabi ettevõttena.
VVO üheks suurimaks saavutuseks on kohtuvõit, mille tõttu läks 1980. aastatel pankrotti Ku Klux Klan ja poole sajandi jooksul on SPLC-st kujunenud Ameerika Ühendriikide kõige mõjukam vihaürituste paljastamise institutsioon. SPLC üllitab regulaarselt "vihagrupeeringute" nimekirju, mida varem on enda tegevuses kasutanud FBI (uurimiste alustamise õigustusena) ja mida kasutavad Amazoni, PayPali ja YouTube'i moodi ettevõtted isikute ning ettevõtete tühistamiseks. SPLC väiteid kasutatakse lisaks Euroopa meedias mingisuguse moraalse kompassina inimeste ja organisatsioonide hindamiseks, kes on viisakas ja kes väidetavalt vihkaja elik fašistihakatis.
Arvestades osutatud organisatsiooni uhke moraalse autoriteediga, siis selle vastu esitatud süüdistused on tõeliselt põrutavad. Ajavahemikus 2014–2023 kulutas SPLC süüdistuste kohaselt rohkem kui kolm miljonit dollarit annetajate raha vähemalt üheksa nuhi palkamiseks, kelle töötasu maksti variettevõtete Center Investigative Agency, Fox Photography ja Rare Books Warehouse vahendusel. Palka saavad nuhid polnud suvalised vähese tähtsusega äärmuslased.
Üks oli uus-natsionaalsotsialistliku Rahvusliidu (National Alliance) liige, kes teenis SPLC heaks töötades kümnendi jooksul rohkem kui miljon dollarit. Teine palka saav nuhk oli United Klans of America (Ameerika Ühendriikide Ühinenud Klannid) "imperiaalne maag".
Kolmas oli tegev grupeeringus, mis organiseeris 2017. aastal Charlottesville'is "Unite the Right" (parempoolsed ühinege) meeleavalduse, mille käigus uus-natsionaalsotsialist sõitis surmavalt autoga üle vastumeeleavaldajast. Osutatud inimene teenis ajavahemiks 2015–2023 SPLC-lt üle 200 000 dollari. SPLC maksis raha samuti inimestele, kes on seotud Aryan Nationsi (Aaria rahvad) ja sellega seotud mootorattajõuguga, mis kannab nime Sadistic Souls (Sadistlikud hinged).
Ühendriikide justiitsminister Todd Blanche võttis SPLC süüdistused kokku ühe lausega: "SPLC ei tegelenud osutatud grupeeringute tegevuse lõpetamise nimel, vaid äärmusluse tootmisega, mille vastu see väidetavalt oli, makstes allikatele raha viha õhutamise eest."
Kui aus olla, siis mind üllatasid süüdistuse üksikasjad, kuid tegevusmuster ei kujuta midagi uut: arenenud lääne demokraatiates on päris äärmuslaste pakkumine alati märkimisväärselt väiksem kui institutsioonide ja meedia nõudlus nende järele. Kui pole väljamõeldud kohe algava fašistliku riigipöörde ohtu, siis peavad sajad VVO-d uksed sulgema ja kaob terve tööstusharu, mille olemasolu põhjenduseks pole midagi muud kui ainult väljamõeldised.
Tõde on selline, et lääneriikides ei ole fašismiprobleemi. Professionaalsel antifašistlikul tööstuskompleksil on probleem tõigaga, et nii palju fašiste pole mitte kusagilt võtta, mis õigustaks nende jätkuvat olemasolu. Mille tõttu tuleb sellistel organisatsioonidel ise mahitada liikumisi, mille vastu nad väidetavalt võitlevad.
Milline nähtumus pole ainuüksi omane Ameerika Ühendriikidele: Saksamaalt on tuua näide, mis on SPLC-ga äärmiselt sarnane ja ainukeseks erinevuseks viimasega on, et seda üritust rahastas maksumaksja. 2001. aastal esitas Saksamaa Föderaalvalitsus föderaalsele põhiseaduskohtule taotluse Nationaldemokratische Partei Deutschlands (Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei; NPD) tegevuse lõpetamiseks.
NPD oli toona riigi kõige tuntum uus-natsionaalsotsialistlik partei. Kohus lõpetas kaasuse menetlemise 2003. aasta 18. märtsil, seda mitte põhjusel, et NDP tegevus osutus põhiseaduspäraseks, vaid kaasuse edasine menetlemine oli protseduuriliselt võimatu. Uurimise käigus selgus, et Nordrhein-Westfaleni liidumaa NPD juht ja tema asetäitja olid Saksamaa sisejugeolekuteenistuse palgalised agendid.
Kolm põhiseaduskohtu kohtunikku kirjutasid, et üldjuhul ei vasta õiglase kohtupidamise nõuetele olukord, kui julgeolekuteenistuse (BfV) agendid osalevad jälgitava poliitilise partei liidumaa elik riigi juhtkonnas. Toonane siseminister Otto Schily pidi lõpuks tunnistama, et vähemalt üks seitsmest NPD ametnikust on sisejulgeolekuteenistuse palgal. Teiste sõnadega: Saksamaa Föderaalse Vabariigi juhtiv uus-natsionaalsotsialistlik partei oli riigi poolt korraldatud ettevõtmine.
Saksamaa otsustas, nagu tavaliselt, osutatud juhtumist mitte õppida. Kui riigil ei õnnestunud natsionaalsotsialistidega 80 aastat tagasi hakkama saada, siis täna üritatakse võidelda väljamõeldud natsidega. 2024. aasta jaanuaris avaldas uuriva ajakirjanduse väljaanne Correctiv ülevaate, milles süüdistati AfD liikmeid ja mitmeid teisi inimesi "salajases kavas" hakata sisserändaja taustaga Saksamaa kodanikke massiliselt välja saatma.
Järgmiste nädalate jooksul avaldas tänavatel meelt kolm miljonit sakslast. Meeleavaldusi õhutas tagant sotsiaaldemokraadi Olaf Scholzi valitsus. Mõned nädalad tagasi keelas Hamburgi ringkonnakohus Corrctivil niisuguste väidete kordamise, kuna tegemist on pea üdini väljamõeldistega.
Märkimisväärset osa lääneriikide fašismiohust toetavad, liialdavad ja teatud juhtudel toodavad institutsioonid, mis kõva häälega kuulutavad, kuidas nad ise niisuguste asjade vastu sõdivad. Kui teemat optimistlikult vaadata, siis võib sellest lugeda isegi välja üht-teist meelitavat, samas tekitab see tõsiseid rahutuks tegevaid küsimusi nomenklatuuri suhtes.
Ma ei eita, et mõnes lääneriigis on poliitilise maastiku äärealadel olemas uus-natsionaalsotsialistlikud liikumised. Kuid sellised äärmused on 2026. aastal märksa pisemad kui professionaalne antifašismi tööstus selle olemasoluks vajab.
Viimaste aastakümnete jooksul on lääne avalikkus kasvanud ideoloogilistest äärmustest pigem välja, mitte neid suuremal määral omaks võtnud. See tähendab institutsioonidele, kelle eelarved sõltuvad vastupidisest suundumusest, probleemi, mida pole võimalik hõlpsalt lahendada muul viisil kui välja mõelda elik mahitada ise ohte, mida muudel juhtudel olemas ei oleks.
Tõlkis Karol Kallas