Me peame taastama tõelise demokraatia, aga tõeline demokraatia ei saa eksisteerida ilma vastastikuse usalduse ja austuseta, kirjutab Malle Pärn.

Me oleme üks rahvas, me istume ühes paadis. Kes puurib augu paadisse, see ähvardab ju uputada meid kõiki. Ka ennast! Kes paati kõigutab, see ähvardab paadi ümber ajada, ja põhja läheme siis ju kõik. Ka kõigutaja ei pääse uppumisest! 

Ka aerutamine korraga erinevates suundades ei vii meid kuhugi, paneb paadi kohapeal tiirlema või kisub kord ühte, kord teise suunda. 

Kui ühes paadis on liberaalid ja konservatiivid, kas peab see paat siis tingimata põhja minema? Kas ei suuda haritud inimesed oma erimeelsusi ja maailmavaateid kokku sobitada, rahumeelselt kõrvuti elades ja viisakalt oma argumente arutades? Ja katsetades, kumma grupi soovid ja plaanid ühiskonnale kasulikumad on.

Muidugi on ühistegevuse aluseks ausus, kui seda ei ole, siis ei ole ka tulemust. Siis on see kelmide sohimäng, kus näiliselt võidab see, kes suudab teist paremini petta. 

Liberaalid räägivad sallivusest ja avatusest – oksendamiseni. Ja võrdsest kohtlemisest. Aga tegelikult vihkavad ja halvustavad nad kõiki inimesi, kes ei taha nendega ühes kooris kaasa joriseda. Sallimist nõuavad nad ainult enda suhtes, konservatiivide mittesallimine on liberatuuris – lausa kohustuslik.  

Konservatiive nimetavad nad millegipärast paremäärmuslasteks, mida nad ei ole, liberaalidest paremad võivad nad ju olla, aga äärmuslased küll mitte. 

Äärmuslased on terroristid, kes tapavad, põletavad, loobivad kive, vägistavad lapsi, sunnivad vägivallaga teisi endale alluma. Ja ka nende toetajad, kes neid äärmuslasi oma riiki vastu võtavad ja neid poputavad. See on ju sama hea kui vägistaks ja põletaks ISE. 

Sest kes annab loa või käsu vägivallaks, see on selles vägivallas osaline, võiks isegi öelda, et peasüüdlane. Kõik Euroopa terroriaktid ja ohvriterohked moslemikuriteod on sooritatud Euroopa migrantofiilidest juhtide kätega! 

Meie maailm on tagurpidi pööratud, inimesel kästakse sallida seda, mida ta ei tohiks sallida, ja keelatakse sallida seda, mida ta peaks lausa kalliks pidama. Kes kaitseb igi-igavesi inimlikke väärtusi, see tembeldatakse vihakõnelejaks, või vähemalt populistiks ja äärmuslaseks. 

Normaalse ühiskonna alus on usaldus. Riigil peab olema eetiline alus, ning kodanike ja valitsuse vahel peavad olema normaalsed inimlikud suhted. Ausad suhted. Vastastikku teineteist austavad suhted. Samuti peavad teineteist austavad suhted olema konservatiivide ja liberaalide vahel. 

Ikka ja igavesti tuleb korrata, sest seda ei taheta mitte vastu võtta: valitseja on rahva teener, mitte isand. Isand on ta türannias, demokraatias on ta teener. Teda valitakse, ta ei ole vereliini pidi sündinud valitsejaks, ega ole ka vägivallaga võimu saavutanud. 

Või kuidas? Kas siis ka selles meie liberaalses demokraatias saavutab mingi klikk võimu pettusega ja hakkab rahvale isandaks, tegelikult türanniks? Kambatürannia? Kambakraatia demokraatia asemel? Liberatuur? 

Muide, sellist nähtust nagu äärmuskonservatiiv ei saa üldse olla, ka mitte ääärmusparempoolset konservatismi, sest konservatiiv tähendab inimlike väärtuste austamist ja alleshoidmist, rahvuslikku järjepidevust põlvkonnast põlvkonda. Konservatism on äärmustega vastuolus. Konservatism hoiab ühiskonna äärmuste lõhkumisemäruli lahingutes alles. 

Küll on aga olemas ja meil praegu valitsevaks klikiks äärmusliberaallased ehk liberastid, kes on vaid nimetuse poolest veel liberaalid. 

Ühiskondlik moraal on vastastikuse usalduse alus. Meil on juba tekkinud poliitkarjeristid, kes ei usalda kedagi, sest ilmselt ei pea nad moraali oluliseks, ilmselt ei usalda nad ka iseennast. Sest nad ei järgi üldinimlikke moraalireegleid. 

Nad kahtlustavad kõiki alati ebaausas käitumises, oma vastaspartei iga plaani või põhimõtte väljendamise taga näevad nad omakasu ja pettuse isanda sarvi. Nagu varas usub, et kõik varastavad, nii ka nemad usuvad, et poliitika on ja peabki olema omakasupüüdlike sohitegijate pokkerimäng. 

Moraal tuleb taastada! Me peame selle moraaliliberalistliku revolutsiooni tagasi pöörama – moraalirelativism viib meid totalitaarsesse usaldamatusse, kedagi ei saa siis enam usaldada, kõiki tuleb aina kontrollida ja kahtlustada. 

Igal rahval on mingi religioon, mis paneb aluse üksteise usaldamisele. Ta annab rahvale moraalireeglid, mis on sajanditega äraproovitud, ta manitseb inimesi ausalt elama, ausat tööd tegema, üksteist armastama ja austama, kui see alus hävitatakse, siis hävib ka usaldus. 

Me peame taastama tõelise demokraatia, aga tõeline demokraatia ei saa eksisteerida ilma vastastikuse usalduse ja austuseta.