Karjäär oli nõukaajal võimalik vaid läbi NLKP liikmelisuse. Seega oli pragmatism ning kahepalgelisus kodeeritud tänaste „tegijate" vanemate põlvkonna ellu ning kandunud sealt edasi noorematele Michalitele ja Kallastele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Igaüks, kes otsustab jälgida meie aja kangelaste karjäärikäiku ja edulugu tippuronijate hulgas, saab näha, et nende teekonna muster ühiskonna meepottide ja magusa elu juurde kätkeb endas teatud sarnaseid elemente. Kokkuvõtvalt võib seda karjäärimustrit kirjeldada laulusõnadega: „Kui ei tunne teed, leia õige mees, aidata võib seegi."

Omal ajal leidsid „õige mehe" tollaste tegijate näol Eesti poliitilise taevalaotuse planeetide hulgast sellised tänapäeva ühiskonna suurkujud nagu Margus Tsahkna, Liisa Pakosta ja paljud teised. Omad eeskujud leidsid „poliitikasse astudes" Kristen Michal ja Tanel Kiik, Jüri Ratas ja Signe Riisalo ning paljud näitlejad, saatejuhid, meelelahutajad, ajakirjandusmaastiku kündjad jne. 

Olles leidnud „õige mehe" näol endale patroonid, alustati noorpoliitikutena „noore võitleja" kursuse läbimist. Selline kursus seisnes eelkõige imetluse väljendamise oskuses oma poliitilise eeskuju ja mentori suhtes.

Õpetaja ja juhi sõnu kuulati andunud näoilmega, mis väljendus põhiliselt töllakil suuga ja punnis silmadega mentori iga sõna kuulamises ja ilmekalt väljendatud meeldejätmises. Usinus ja lõpmatu truudus pidi peegelduma sellise noorpoliitiku kehakeelest, et teenida välja noore erakonnabroileri staatus.

Kui esimesed õppetunnid edukalt läbitud said ning algas juba broileritele mõeldud stuudium erakondade koolituskeskustes, siis tuli plakateid kleepides ning parteiürituste teenindajate rollis esinemiste käigus ennetada ja välkkiirelt täita kõiki vanemate parteilaste soove ja tahtmisi. Ilmutada tuli suisa eelreaktsiooni ja aimata ära kõrgemal positsioonil olevate parteilaste tahtmisi ning mõtteid selleks, et neid kohe teostama tormata. 

Kui seegi etapp edukalt läbitud sai, tuli asuda järgmise kallale, mis seisnes edasijõudnud noorparteilastel selles, et valmistada ette oma otseste parteiliste ülemuste jaoks kõnesid ja referaate ning ürituste läbiviimise kavasid, unustades ennastsalgavalt oma autorluse nimetatud asjade koostamisel ja läbiviimisel, jättes kogu au tehtu eest oma parteilastest ülemustele.

See etapp nõudis partei noorsõduritelt erilist ennastsalgamise võimet. Endast ei tohtinud iialgi märku anda kui partei ühe või teise õnnestunud taktikalise võtte autorist. See oli vedru kokkutõmbamise aeg, kus tuli vaikides pealt vaadata, kuidas tehtud töö viljasid nautisid need, kellel selleks tegelikult mingit õigust ega ei olnud.

Kui ei aidanud muu, siis aitas neid raskeid katsumusi taluda lootus, et kord saabub aeg ja noorparteilasest broilerid saavad kord ise parteilisteks ülemusteks või vähemalt poolülemusteks ning maksavad kätte kõigile, kelleni käed ulatuvad broileriks olemise ajal talutud ebaõigluse eest. 

Nii see kättemaks ongi suunatud kogu rahvale praeguste valitsejate poolt. Selline õppurperiood sõelus välja suurema taluvusega tegelased ning karastas neid samal ajal tulevaste parteidevaheliste võitluste tarvis.

Kunagi oli ka Tsahkna broiler ja partei noorteühingu liige. Kunagi olid kõik praegused ministrid omaaegsete parteibosside kannupoisid ja kelnerid. Kaja Kallas oli selles suhtes erand, kuna ta purjetas Siim Kallase kiiluvees otse poliitilise Parnassi tippu. Ka Kristina Kallas, kasutades osavalt oma „teekannu joviaalsust ja omamehelikkust", pääses broileriks olemisest, luues endale süvariigi toel erakonna, mille etteotsa ise asus.

Enamus olid aga Michali sarnased galeeriorjad ja pidid aerude taga kõvasti higistama, et oma kursused läbida. 

Selleks ajaks, kui saabus nende aeg poliitikas ilma teha, oli enamus eilseid broilereid muutunud karastunud, paksu nahaga erakondlikeks muuladeks, kes talusid raskuseid vilunud ja treenitud organismile kohase vastupidavusega.

Kui saabus nende aeg tõusta erakondades keskastme juhtideks, tundsid nad teiste omasugustega suurt ühtekuuluvust ja küünarnukitunnet ning kuna ühenduses seisneb jõud, otsustati ühiselt minna erakondades võimu ülevõtmisele.

Ühest küljest oli selleks justkui moraalne õigus pikka aega broilerikursusi läbides üleelatud ebaõigluse ja alanduste perioodi eest. Teisest küljest on just nooruse või varajase keskea aeg ette nähtud enda teostamiseks kõige jõulisemal kujul ja nii oligi käes olukord, kus teise põlvkonna iseseisva Eesti poliitikud kasutasid omandatud erakonnasõdurite kogemusi ja haarasid erakondades võimu enda kätte. 

Nii juhtus see kõikides vanades Eesti erakondades. Võimule said need, kes käisid koolis siis, kui esimese põlvkonna poliitikud taasiseseisvunud Eestis ühiskonda juhtisid ja riiki valitsesid. Põlvkondlik ühtekuuluvus ja teatud liiki vandenõulaseks olemise tunne andis uuele põlvkonnale poliitikamaastikul selle kindlustunde, millega võeti üle erakonnad ning seejärel üldse kogu poliitika väikeses Eesti riigis.

See on ühiskonna arengus paratamatu nähtus ja Eesti ei pääsenud sellest „iseseisvuse lastehaigusest" mitte kuhugi. Maasilmavaated ei mängi sellisel poliitilise karjääritegemise juures mitte mingit rolli. Rolli mängib vaid edukus ja oma tahte pealesurumise õnnestumine, kuna „võitjaid ei arvustata". 

Juurtelt on taolised poliitilised „võitjad" ja elu peremehed ja „tegijad" oma vanemate lapsed. Nende vanemad olid aga sündinud nõukogude tingimustes ja näinud ning elanud sellises keskkonnas, kus „tegijateks" olid komsomoli, õpilasmaleva, ALMAVÜ (armee, lennuväe ja mereväe abistamise vabatahtlik ühing) ning muidugi NLKP (Eestis EKP).

Vanemate põlvkond oli mõõdukalt kollaborantne, et ellu jääda ja elus püsida, või konjunkturistlikult karjäärihimuline. Karjäär oli tol ajal võimalik vaid läbi NLKP liikmelisuse. Seega oli pragmatism ning kahepalgelisus kodeeritud tänaste „tegijate" vanemate põlvkonna ellu ning oli lausa elu normiks.

Küüniline pragmatism oma asjade ajamisel oma karjääri ehitamisel ja oma edukuse „treialiks olemisel" on päritud Michalite ja Kallaste vanemate põlvkonnalt.

See asjaolu selgitab nii mõndagi. Selgitab, aga ei õigusta. Mida oligi oodata eilsete konformistide ja kollaborantide lastelt, kes astusid ellu siis, kui meie maal valitses üks partei ja kui see üks partei otsustas, kes on kes. Kui komsomolid oma valitud seltskonnaga kinnistel pidudel laulsid poolvaikselt metsavendade laule, ei tähendanud selline „uljus" nende poliitilist kallutatust iseseisvuse suunas, vaid ülbitsemist teemal „küll me oleme ikka julged". 

Tollest ajast pärinev karjääritegemise kaasteeliste keskel levinud küünarnukitunne ei ole kuhugi kadunud ega välja tuuldunud taasiseseisvumise aastate jooksul. See on tsement, mis peab kindlalt vastu uute aegade väljakutsetele.

See küünarnukitunne ja ringkäendus riigimeeste ja -naiste hulgas ei lase kunagi poliitiliselt areenilt kaduda Pakostadel ja Michalitel, Tsahknatel ja Kallastel. Selle vastu on jõuetu ka e-valimiste kaotamine või „ausate valimiste" läbiviimine.

Kohalike kubjaste klikk on haaranud võimu selleks, et seda võimu enda käes hoida ja hiljem oma järglastele edasi pärandada. Kohaliku poliitilise elu sümboliks on suur linnufarm, kus kaagutavad kanad, uhkeldavad kalkunid, prääksuvad pardid ja koogutavad haned. „Pardike on väike, nii oli on ja jääb."

See väiksus ei morjenda kedagi. Haned on ju partidest suuremad ja üldse – kui tulevad kurjemad ajad, siis lendavad kõik rändlinnud soojale maale pakku ja jälle ei ole elul häda midagi.