Pensioniinvesteeringute maakler Tom McPhail selgitab Telegraphis, kuidas riigi suurem sekkumine vabasse majandusse tähendab alati allakäiku ja üritused jagada tulusid "õiglaselt" ringi alati viletsust.
Poliitikute seas levib kalduvus mängida teooriate ja ideedega, mis rakendamisel muudaksid kõik inimesed vaesemaks. Ühtlasi seavad niisugused mõtted ohtu inimeste säästud ja investeeringud, rääkimata riigi võimest pakkuda avalikke teenuseid, sealhulgas maksta pensioneid.
Telegraphi lugejad on keskmisest paremini teavitatud ja palun siinkohal vabandust kui selgitan ilmselgeid teemasid. Teisalt vaadates kui suur on Ühendkuningriigi Roheliste ja teiste "progressiusklike" parteide toetus, on selge, et keegi on jätnud mõne olulised õppetunnid vahele. Mida iganes täna ka koolides ei õpetata, majanduse põhitõdedega pole sellel midagi tegemist.
Majandus kujutab sisuliselt piiratud ressursside jagamist erinevate kasutusvõimaluste vahel. Jämedalt selgitades saab tooraineid, loodusvarasid ja inimkapitali kasutada ning ühitada lõpututel viisidel. Mida tõhusamalt ressursse kasutatakse ja ühitatakse, seda rohkem majandus kasvab, seda jõukamaks saavad kõik inimesed ja seda nauditavam on üleüldine elukvaliteet.
Nagu paljud inimesed teavad, siis kõige tõhusam ressursside jagamine juhtub siis kui mitte keegi mitte kuidagi ei otsusta, kuidas neid jaotada. Kui lubatakse vabal turul otsustada, milliseid tooteid toodetakse, teenuseid osutatakse ja millise hinnaga.
Millega jõutakse probleemi tuumani. Mingil põhjusel ja vastupidiselt kõigile tõestusmaterjalidele usuvad pahempoolsed poliitikud jätkuvalt, et nemad saavad võrreldes vaba turuga paremini hakkama otsustamisega, mida toota ja millist hinda toodete ning teenuste eest küsida.
Kui vaadata, mida tahavad korda saata Torsten Bell (UK tööparteilasest parlamendisaadik, majandusteadlane), kes tahab määrata, kuhu pensionifondid tohivad raha paigutada; Angela Rayner (leiboristist parlamendisaadik, 2025. aasta septembrini oli UK asepeaminister), kes peletab kinnisvaraomanikud eemale üüriturult ja Zack Polanski (UK Roheliste esimees), kes soovib piirata tippjuhtide palkasid, siis paistab, et sotsialistid on võtnud pähe teha kõik inimesed vaesemaks.
Jõukust kasvatavate poliitikate asemel keskenduvad need inimesed rikkuse ümberjagamisele, kadeduse poliitikatele ja rikaste, kinnisvaraomanike ning ettevõtlike inimeste kurinahkadena kujutamisele.
Ajendid määravad ära tulemused. Kui ettevõtlikkust kägistatakse, surutakse kokku ettevõtte palgakoetiseid, tõstetakse uute töökohtade makse, ettevõtjad hirmutatakse riskide võtmisest eemale ja ei tasustata inimesi, kes on edu nimel valmis nägema ränka vaeva, siis tootlikkus väheneb.
Kõigel on päris maailma majandusele otsesed tagajärjed. Kui toodetakse vähem tooteid ja pakutakse vähem teenuseid, luuakse vähem rikkust, siis saab valitsus vähem maksuraha ning kannatavad avalikud teenused. Ettevõtted, millesse investeeritakse, teenivad väiksemat kasumit, töökohtade arv väheneb, makstakse vähem dividende ja pensionite väärtus väheneb. Kannatavad kõik.
Pahempoolsed kasutavad vaba turu kritiseerimiseks määratlust "alla nirisev" majandus ("trickle-down" economics) ja väidavad, et inimesed elavad jätkuvalt ebavõrdses olukorras. Kuid selline lähenemine ei saa aru eeldustest ja tegemist on vale määratlusega.
1980-ndate aastate lõpuks – kui sotsialistlik eksperiment lendas vastu taevast – olid Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) liiduvabariikide elustandardid ja majapidamiste sissetulekud mitu korda väiksemad Ameerika Ühendriikidest.
Sama kehtis Lääne-Saksamaa kohta, kus sissetulekud võrreldes naabritega Ida-Saksamaal olid jämedalt kaks korda kõrgemad. Lisaks võib tuua loendamatu arvu näiteid, mille kõigi kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et vaba kaubandus toob kaasa jõukuse. Mida enam riik majandusse sekkub, seda rohkem jõukus kannatab.
Jõukaid ühiskondi iseloomustab "tõusuvee" majandus ("rising-tide" economics), mis tõstab kõiki paate. Kui taotletakse võrdsust, tähendab see igale kodanikule sandimat elu. Kui keskendutakse jõukusele, võidavad sellest lõpuks kõik.
Kui inimesed soovivad mugavalt pensionile jääda; kui soovitakse, et tööandjatel oleks koolilõpetajatele pakkuda tööd, kui soovitakse heal tasemel avalikke teenuseid, kui tahetakse tasakaalus intressimäärasid ja madalat inflatsiooni, siis on elutähtis võidelda pahempoliitikute mahitatava ohtliku ogarusega.
Tõlkis Karol Kallas