Foto: Yastremska/Bigstockphoto.com

Abort on raske ja isiklik teema, kuid me peame alustama aususest, loobuma eufemismidest ja ümbernurgajutust ning rääkima abordist nii, nagu ta on – kogu selle nähtuse reaalsuses ja valus, kirjutab Maria Vooglaid.

Abort on igas ühiskonnas raske ja isiklik teema, Eestis ehk eriliselt raske. Nõukogude Liidu inimesevaenulik pärand ja vähesed ühiskondliku debati oskused teevad sellest teemast loosungite loopimise ja sildistamise lahinguvälja. Suurimateks kannatajateks, nagu pahatihti ikka, jäävad just keerulise otsuse ees seisvad naised.

Ükski arst ei ärka hommikul sooviga sel päeval mõni abort läbi viia. Usun, et naistearstid ei väidaks, et abort on iseenesest hea asi, pigem vaadeldakse seda kui raskes olukorras hädavajalikku ränka otsust. Arstipoolse täielikult abordivastase seisukoha kujunemist meie tervisesüsteem aga ei võimalda. Kvalifitseeritud arstil on õigus keelduda abordi teostamisest, alles õppival noorel arstil aga mitte. Abort on midagi, mida naistearstiks pürgiv tudeng peab tegema (residentuuri läbimiseks vajalike protseduuride seas on toimingut “Emakaõõne instrumentaalsed manipulatsioonid, sh raseduse katkestamine” vaja teostada vähemalt sajal korral).[1] Olukorras, kus moraalne vastuväide tähendaks kutsumuse hülgamist, ei ole võimalik abordi olemuse üle sügavalt ja sisuliselt juurelda. On vältimatu suhtuda aborti kui toimingusse, mis “ei erine kuidagi fundamentaalselt teistest meditsiinilistest protseduuridest”.[2]

Teiselt poolt abordivastane seisukoht, mis rõhutab iga inimelu väärikust eostamisest loomuliku surmani, näeb aborti selgepiiriliselt vastuvõetamatuna – ühiskonna kaitsetuimate liikmete tapmisena. Naistele püütakse pakkuda alternatiivi igakülgse abi näol, kui nad siiski otsustavad sünnitada (nt noortele emadele suunatud MTÜ Caritas), samas peame enestelt küsima, kui nähtavad need püüdlused on. Kardetavasti jääb naise – eriti just noore naise – jaoks avalikus debatis kõlama peamiselt lapsetapja sildistus.

Nii jääbki naine tänases Eestis kahe tule vahele. Ühelt poolt on abort kättesaadav ning arstipoolsed sisulised vastuväited protseduurile puuduvad (Arstiteadusüliõpilaste Selts on koguni seisukohal, et abort on 14 korda ohutum kui sünnitamine, jättes  käsitlemata sündimata lapse elu ja tervise),[3] mistõttu võib juhtuda, et alternatiivsed lahendused ei tule päevakordagi. Teiselt poolt teeb abordivastane seisukoht aborti teinud naisest (ja naistearstist) mõrtsuka. Kuhu on tal pöörduda, kui tunneb kahetsust, leina? (Leina tunnevad ka paljud naised, kes oma otsust ei kahetse.) Kui abordipooldaja seisukohast ei juhtunud midagi ja abordivastase seisukohast toimus kuritegu? Kuidas edasi elada, kui avastad, et oled teinud vale otsuse? Kuidas rääkida abordist avameelselt ja kohut mõistmata?

Me peame alustama aususest. Peame loobuma eufemismidest ja ümbernurgajutust ja rääkima abordist nii, nagu ta on – kogu selle nähtuse reaalsuses ja valus. Aga ennekõike peame me alustama halastusest. Halastama sündimata lapse peale, halastama aborti teinu peale; abordipooldaja ja abordivastase peale. Püüdlema tõelise inimväärikuse austamise poole – olenemata inimese veendumustest ja seisukohtadest.

Artikkel on varem ilmunud 2015. aastal Postimehe paberväljaandes

[1] Residentuuri programm sünnitusabi günekoloogia erialal, residentuuri õpieesmärgid punkt 4.2

[2] Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi seisukoht raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse 731 SE osas

[3] Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi seisukoht raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse 731 SE osas