On aeg hakata mõtlema, millist mõju avaldavad meelevaldsena näivad piirangud laste vaimsele tervisele ning kaasata lapsi puudutavate piirangute kehtestamisel laste hingeelu tundvaid spetsialiste. Laste katkiste hingede kokkulappimiseks meil lihtsalt ei ole vahendeid, leiab pereema ja muusik Maria Vooglaid.
Loetud nädalapäevad tagasi võisime ERR vahendusel lugeda kahte uudist, mis näiliselt pole omavahel seotud, koos vaadelduna aga moodustavad ärevusttekitava tervikpildi. Esiteks: Eesti Vabariigi valitsuse korraldusega kehtestatakse kohustus 12-18-aastastel lastel näidata kultuuri- ja spordiüritustel osalemiseks läbipõdemise- või vaktsineerituse tõendit. Teiseks: samale vanusegrupile suunatud psühhiaatriline abi on muutunud praktiliselt kättesaamatuks.
Läbi kogu käesoleva kriisi on valitsus valinud lähenemise reageerida olukorra halvenemisele, andes uusi korraldusi ning kehtestades piiranguid, mis hakkavad kehtima praktiliselt momentaalselt. See, kas ja kuivõrd nii toimides konsulteeritakse ka terviseameti või valitsuse kriisikomisjoniga, rääkimata riigikogust, jääb sageli ebaselgeks.
Tihti tundub, et neile jäetakse vaid võimalus ministri uitmõtte ajel tehtud (aga sellegipoolest koheselt kogu Eesti elanikkonnale kehtima hakkavaid) korraldusi kommenteerida. Selline juhtimisstiil tekitab ebakindluse õhkkonna, mis on tajutav isegi lapsele, kes ise igapäevaselt uudiseid ei loe. Kui siis korraldused hakkavad puudutama last ennast, võib arvestada, et see tekitab pingeid, millega toimetulek ei ole talle eakohane.
Esmaspäevast ei pääse vaktsineerimata laps enam oma eakaaslastega kinno või ujuma. Jah, muidugi, meditsiinilises kriisiolukorras pole see maailma lõpp. Ent üleüldise pinge kontekstis ning olukorras, kus vaktsineeritud eakaaslastel need võimalused säilivad, võib see lapse jaoks väga kergesti sellisena tunduda.
Peaministri ja haridusministri sõnul olevat see lihtsalt õiglane, et need, kes on tublisti vaktsineerimas käinud, saavad ka edaspidi teatrisse ja kontserdile. Võin kinnitada, et laps seda nii ei taju, enamgi veel, see ei vasta tõele ka klassikalisest õigluse mõiste tähendusest lähtudes. Mis on õiglus? Klassikalise definitsiooni järgi on õiglus anda igaühele, mis õigusega talle kuulub. Piirata vabatahtliku protseduuri tegemise või tegematajätmise alusel lapse õigust osaleda kultuuriüritustel ei ole õiglus, vastupidi, see on ebaõigluse õpikunäide! Kui lisada siia veel omavahelised hõõrdumised, mida taoline diskrimineerimine tekitab ebaküpsete isiksuste vahelises kollektiivses suhtlemises – teisisõnu koolides ja sõprusgruppides – võib kooliskäimine muutuda lapse jaoks tõeliseks katsumuseks.
Sellega katsumused lapse jaoks aga ei lõpe. Nagu Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder oma kommentaaris välja tõi, on lapse vaktsineerimine või vaktsineerimisest loobumine lapsevanema otsus, mistõttu vaktsineeritud sõprade seltskonnast väljajäämine tekitab hingelisi probleeme ja pingeid perekonnas. See tähendab, et lisaks koolile muutub lapse jaoks probleemseks ka kodu ning keeruliseks ja vastanduvaks suhted kõigiga, kes talle praegusel erakorralisel ajal võiks tuge pakkuda. Sõbrad tõrjuvad, vanemad ei mõista. Ja laps jääb oma muredega täiesti üksi.
Kui see kõik asetada konteksti, kus psühhiaatrilise abi kättesaadavus on erakordselt halb, ei ole raske kujutleda, millise tervisekriisiga me tänu valitsuse korraldustele järgmiseks peame tegelema.
ERRis avaldatud artikli järgi on täna ainus võimalus 12-17 aastasel lapsel erakorralise ehk kiireloomulise psühhiaatrilise abi saamiseks istuda perearsti saatekirjaga tööpäeviti kella 9-15 elavas järjekorras ja loota, et PERHi psühhiaatriakliiniku ainukesel psühhiaatril jääb natuke aega ka tema jaoks.
Juba möödunud suvel ilmus mitu hoiatavat uudist, neist kõige tõsisem oli must rekord laste enesetappudes. Enesestmõistetavalt pole kõik laste vaimse tervise probleemid seotud pandeemia ja piirangutega, ent peab küsima, kas kaootiliste ja üleöö kehtima hakkavate piirangute kehtestamine ei osutu lapse psüühikale üle jõu käivaks katsumuseks.
Lapsed on meie tulevik. Täiskasvanud kodanikena oleme kollektiivselt vastutavad kõigi meie rahva ja riigi laste eest. On aeg hakata mõtlema, millist mõju avaldavad meelevaldsena näivad piirangud laste vaimsele tervisele ning kaasata lapsi puudutavate piirangute kehtestamisel laste hingeelu tundvaid spetsialiste. Laste katkiste hingede kokkulappimiseks meil lihtsalt ei ole vahendeid.