Ema õpetamas oma pojale nõude pesemist. Foto: oksun70/Bigstockphoto.com

Miks häirib poliitikuid see, kui mõned perekonnad arvavad paremaks korraldada oma elu nii, et mõlemad abikaasad ei käi palgatööl, küsib Maria Vooglaid oma artiklis ja arutleb võimalike põhjuste üle.

Valitsuse hiljutine riigieelarve edendamise plaan, mis näeb ette korjata rohkem maksu peredest, kus on vähem leivateenijaid – võttes seega endale vabaduse lahutada ühisvara, mis perekonnaseaduse järgi õigusega kuulub mõlemale abikaasale (vt siit)–, tekitab ennekõike küsimuse, miks Riigimeest segab, et mõni pere arvab paremaks ühe vanema (enamasti ema) tööturult kõrvalejäämise. Vastuseid võib leida mitmeid.

Maksmata maksud

Kui kodus tehti tööd, aga makse selle pealt ei makstud, kas oli see siis üldse töö või äkki hoopis niisama istumine?

Kõigepealt näeb Riigimees muidugi seda, et kodune elu on üks lakkamatu maksudest kõrvalehiilimine. Töid nagu tehakse – tehakse süüa, pestakse pesu, koristatakse, kasitakse ja kasvatatakse –, aga riigi kukrusse ei kuku midagi. Kui aga kõik pereliikmed tööturule teenusepakkujateks ja -kasutajateks kupatada; delegeerida, spetsialiseerida ja ökonomeerida, saab iga kodus jumalamuidu tehtava töö pealt ikka pisukese riigile ka lõigata. (Või filosoofilisemalt väljendudes: kui kodus tehti tööd, aga makse selle pealt ei makstud, kas oli see siis üldse töö või äkki hoopis niisama istumine?)

Kadedusttekitav jõudeelu

Võib muidugi ka olla, et Riigimees Emale lihtsalt kade on. Tema käigu mööda komisjone ja koosolekuid, täitku dokumente ja andku allkirju samal ajal, kui teine lihtsalt kodus passib. (Ääremärkusena olgu öeldud, et väikeste lastega kodus olevas emas võiks seesugune nägemus tema päevatööst parematel päevadel esile kutsuda homeerilise naerupahvaku, halvematel aga… oleneb, kui pika öödelõivu viimane sügis-talve-kevadine viirustelaine või imiku hambumine on parasjagu nõudnud.) Kas ta sealjuures tõesti arvab, et "niisama jõude" koduloojate säilitatud põlvkondadevahelise sideme, pärandi, kultuuri ja kodusoojuse saab ta pärast usinat rahakogumist poest osta… selle üle on Helena Vooglaid juba mõtisklenud.

Väärikas vabadus

Ja lõppude lõpuks võib ju ollagi, et Riigimehe mõistus vahedamalt lõikab ja ta tõeliselt aru saab, mille poolest see vagur kodune ema, kes reatööliseks tagasi ei kiirusta, talle tülikas on. Sest vähe sellest, et ema kellast kellani tööl ei käi – lähemal vaatlusel selgub, et ta on üleüldse igas asjas läbi ja lõhki iseenda peremees (ehk antud juhul, -naine).

Nõudlike väikelaste ja lõppematute toimetuste vines on kodusel emal endalgi seda mõnikord raske aduda, aga tegelikult on tema vabadus tänases ühiskonnas pea pretsedenditu.

Nõudlike väikelaste ja lõppematute toimetuste vines on kodusel emal endalgi seda mõnikord raske aduda, aga tegelikult on tema vabadus tänases ühiskonnas pea pretsedenditu. Kodune ema on üks viimastest, kes on oma elu korraldamises absoluutselt iseseisev; kellele mitte keegi ei ütle, mida täpselt ta iga oma elu tunni ja minutiga peab peale hakkama ja kes mitte kellelegi peale oma Abikaasa oma otsustest aru ei anna. Tahan – pesen pesu, ei taha – pesen teine päev. Ise otsustan, ise vastutan, ise nõud kõik ära pesen. Ainuvalitsejanna – radikaalselt väärikalt vaba.

Kui Riigimees selle ära on jaganud, on koduste emade maksupitsituste abil töölepeksmine muidugi arusaadav. Mis sellisest radikaalse iseseisvuse ja vabaduse õhkkonnast saabki võrsuda – kasulikud idioodid ja tublid ühiskonnamutrikesed ilmselt mitte. Pigem on palgatöö-vabaduse väärikate kandjate igisoojad kodud kasvulavaks iseteadlike emade isemõtlevatele lastele.

Ja kus siis selle häda ots…