Seismine oma kultuuri, traditsioonide, religiooni ja muude väärtuste eest ei ole mitte kunagi võõras sõda. Meie kultuur, traditsioonid, usk ja kombed ei ole mingi äärmuslus. Mehe ja naise abieluliidul põhinev perekond ei ole fundamentalism. Meie rahvusriik ei ole ohtlik düstoopia. Nende tõdede kaitsmine ei tee kedagi äärmuslaseks, leiab Objektiivi toimetus.

Viimastel aastatel on ühiskonnas süvenenud polariseerumine ja vastasseis ühelt poolt liberaalse ja n-ö progressistliku ning teiselt poolt konservatiivse ja traditsioonilisi väärtusi hindava maailmavaate vahel. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid mujalgi Läänes. Seda olukorda võib nimetada kultuurisõjaks või väärtuste konfliktiks või kuidagi teisiti – fakt on, et praegu on tekkinud ja tugevneb vastuseis viimaste aastakümnete dominantsele ideoloogiale, mis üritab omakorda ühiskonnas edasi tungida ja end ainuvalitsejana kehtestada.

Üksikud vaidlusteemad nagu immigratsioon, mitmekultuurilisus, sallivus, homoaktivistide nõudmiste tunnustamine, abort, globalism ja rahvuslus jne on vaid selle süveneva vastasseisu või, kui soovite, tuumikkonflikti aspektid.

Kui veel paari aasta eest suhtuti sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kultuurisõja-teemalisse ringsõitu kummastusega, siis nüüd on üha rohkem ühiskonnateadlasi, politolooge, ajaloolasi ja teisi õpetlasi hakanud sellele protsessile tähelepanu pöörama ning püüavad lahti mõtestada, millega on tegu.

Praegu on tekkinud ja tugevneb vastuseis viimaste aastakümnete dominantsele ideoloogiale, mis üritab omakorda ühiskonnas edasi tungida ja end ainuvalitsejana kehtestada.

"Esmalt näeme suuresti 1968. aasta tudengimässudest inspireeritud ülikoolisotsialismi või siis "intellektuaalse kommunismi" väga suurt domineerimist meie arvamusruumis," kirjutas hiljuti Peeter Espak, leides, et selle ""vabastava" liikumise eesmärk ei olnud sugugi ühiskonna intellektuaalsel kasvamisel põhinev areng, vaid selgelt vana ühiskonna, kultuuri, rahvus(lus)e väljajuurimine."

Niisiis on tegemist revolutsioonilise liikumise ühe vormiga. Marksistlik võrdsustamisihalus ja soov ühiskonda "õiglaseks" sundida on segunenud valikuliselt liberalismi kui moraalset tõde ühiskondlikult olulise kategooriana eitava vabadusekäsitluse põhimõtetega, andes tulemuseks vasakliberaalseks nimetatud ideoloogia.

Sellele suunale on avalikult vastu astunud erinevad jõud, kes peavad oluliseks sotsiaalselt konservatiivseid väärtusi ning kristlikku ja/või rahvuslikku nägemust ühiskonnast. Poliitikateadlane Toomas Varrak tõdeb, et "[l]iberaalne demokraatia kipub selliseid väärtusi kaitsvat poliitikat ja erakondi kvalifitseerima äärmuslikuks ja/või populistlikeks. Tegelikult on see liberaalide katse kaaperdada mõiste demokraatia ja monopoliseerida selle sisu."

Ka ajaloolane Jaak Valge on hoiatanud, et kui "liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil hoopis üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks hea demokraatia, vaid demokratuur."

Inimlikult on mõistetav, et paljud kodanikud ei soovi ühiskondliku konflikti või vastasseisu ajal poolt valida. Eriti kui uut ideoloogiat juurutatakse riiklikul tasemel ja see, mida süda kaitsta käsib, on ametlikult põlu alla seatud.

On kostnud arvamusi, et tuleks hoiduda mõlemast äärmusest – nii pealetungivat vasakliberaalsest ideoloogiast kui fundamentaliseeruvast konservatiivsusest – ja hoida keskele. On viidatud isegi sellele, et meie õuele on toodud võõras lahing või sõda, mille eest tahaks esinevanemate kombel kohe metsa peitu joosta.

Ent niisugune lähenemine on fundamentaalselt relativistlik ja lähtub eeldusest, et tõde polegi ning et kõiki positsioone tuleb omavahel balansseerida – selle asemel, et seista põhimõtete eest, mis on õiged ja head, püütakse leida keskteed ja olla kõigile natuke meelepärane.

Seismine oma kultuuri, traditsioonide, religiooni ja muude väärtuste eest ei ole kunagi võõras sõda.

Seismine oma kultuuri, traditsioonide, religiooni ja muude väärtuste eest ei ole kunagi võõras sõda. Meie kultuur, traditsioonid, usk ja kombed ei ole mingi äärmuslus. Mehe ja naise abieluliidul põhinev perekond ei ole fundamentalism. Meie rahvusriik ei ole ohtlik düstoopia. Nende tõdede kaitsmine ei tee kedagi äärmuslaseks. See, mis oli moraalselt tõene eile, ei lakka seda olemast üksnes seepärast, et selle tõe kaitsele jäänud inimesi püütakse ühiskonna perifeeriasse tõrjuda ja äärmuslasteks tembeldada.

Teiseks peame meeles pidama, et selle sõja või kokkupõrke osapooltel ei ole võrdne legitiimne ja moraalne staatus põhimõttel "ühed kraaklejad kõik". Agressoril puudub legitiimsus ja moraalne õigustus. Neil, kes seisavad oma iseolemise ja väärtuste eest, on täielik õigus seda teha, et mitte öelda: see on nende püha kohus.

Üheski võitluses ei mahu kõik korraga eesliinile. Kuid tulemuse määrab, kas rahva enamus leiab endas piisavalt tahet, et koonduda oma vaimse ja kultuurilise identiteedi ümber ja selle kaitsele. Võitluses nõukogude impeeriumi ja selle utopistlik-kommunistliku ideoloogia vastu suutsime me otsustavatel hetkedel seda teha ja võitsime endile uue võimaluse.

On aeg taas koonduda.