Avaldame meeldetuletusena valdavat osa Eestis tegutsevatest kristlikest usuühendustest esindava Eesti Kirikute Nõukogu poolt juba 2001. aastal tehtud pöördumise eesti rahva poole seoses vajadusega kaitsta sündimata laste õigust elule.
Veendumus, et sündimata laste tahtlik tapmine on moraalselt vale ja lubamatu, ei eelda iseenesest religioosseid veendumusi, vaid on tuletatav põhimõttest, et igal inimesel on õigus elule ning et see õigus on kõigil inimestel võrdselt.
Abort seadustati Eesti territooriumil 1956. aastal Nõukogude Liidu üldise seadusemuudatuse alusel ning sellest ajast saati on abordi teel Eestis tapetud rohkem kui 1,5 miljonit last. Viimasel ajal on Eestis tehtud ligikaudu viis tuhat aborti aastas.
Praeguse ajani rahastab Vabariigi Valitsus Haigekassa eelarvest iga viimast kui Eestis tehtavat aborti, sõltumata selle põhjusest.
Vaata lisaks Eesti Kirikute Nõukogu pöördumist (2002) õiguskantsler Allar Jõksi poole ja ka õiguskantsleri vastust, milles viimane sedastas, et sündimata lastel on põhiseadusest tulenevalt õigus elule, mistõttu on Eesti Vabariigil põhiseaduslik kohustus seda õigust kaitsta.
Objektiiv.ee
EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU PÖÖRDUMINE EESTI RAHVA POOLE
Iga inimese elu on ainulaadne ja püha. Inimelu puutumatus on kogu jumaliku ja üldinimliku eluseadustiku aluseks. Emaüsas kasvava lapse elu on esimeses, kõige kiirema arengu faasis ülimalt haavatav. Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset alates eostumise hetkest. Seepärast tuleb aborti ehk raseduse katkestamist, mis teadlikult põhjustab lapse surma, pidada kõige kaitsetumas seisundis oleva inimelu sünnieelseks tapmiseks.
Kirik on oma algusaegadest peale pidanud lubamatuks meelevaldset, eriti aga süütute ja kaitsetute tapmist, ning hinnanud sellist tegu raske patuna Jumala ja ligimese vastu. Ometi, võttes eeskuju Kristusest, ei tõuka Ta patustajat endast eemale. Sõltumata eksituse raskusest ja kasutades talle antud vaba tahet saab inimene tunnistada oma eksimusi, kahetseda tehtud kurja ja pöörduda hea poole, et Jumala armu abiga rajada oma elu tõele ja armastusele. Eksimuse teadvustamine võib olla valuline kogemus. Samuti ei pruugi eksinu puuduliku informeerituse ning ühiskonnas laialt levinud väärideoloogia tõttu sageli oma tegude olemust mõista. Seetõttu kutsub Kirik iga inimest osutama tuge ja armastust neile, kes peavad oma patu tõttu kannatama, samuti neile, kes alles võitlevad hirmuga omi eksimusi enesele teadvustada. Väärikas ja vaenuta suhtumine peab säilima ka nendesse inimestesse, kes ei tunnista oma eksimusi. Igasugune vägivald on taunitav.
Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset alates eostumise hetkest. Seepärast tuleb aborti ehk raseduse katkestamist, mis teadlikult põhjustab lapse surma, pidada kõige kaitsetumas seisundis oleva inimelu sünnieelseks tapmiseks.
Probleem ei ole ainult üksikisiku eksimustes, vaid ühiskonnas tervikuna aset leidnud moraalses nihkes. Eesti ühiskonna tervenemiseks on vajalik üldisem suhtumise muutumine aborti. Eesti Kirikute Nõukogu kutsub üles rahva võimu esindajaid ja täideviijaid tunnustama ning kaitsma iga inimese loomupärast õigust elule eostumise hetkest alates. Me kutsume arste ja meditsiinitöötajaid toetama inimelu nimelt siis, kui ta kõige enam tähelepanu ja hoolitsust vajab. Me kutsume teadlasi ja kõiki mõtlejaid selgitama ja väljendama tõde inimelu alguse ja sellega seotud vastutuse suhtes. Me kutsume kõiki mehi ja naisi suhtuma aukartuse ja vastutustundega ühekssaamisel edasipäranduva inimelu andi. Meie palve on, et kõik inimesed loobuksid ideoloogiast, mis muudab inimeselt elu võtmise argiselt märkamatuks.
Eesti ühiskonnas tuleks otsida võimalusi hoolekeskuste rajamiseks last kandvatele emadele, kes neile avaldatava surve tõttu või mis tahes muul põhjusel seisavad silmitsi kiusatusega katkestada juba alanud rasedus. Sealt saaksid nad tõest teavet neis areneva inimelu kohta, vaimulikku, moraalset ja materiaalset toetust lapse ilmalekandmiseks, turvatunnet pakkuva ajutise eluaseme ning vajaduse korral ka abi sündinud lapsele kasuvanemate leidmisel.
Soovime kõikidele inimestele tarka ja mõistlikku meelt elu hoidmisel.
Tallinnas, 15. novembril 2001