Miks peab Feministeerium riigi ja mitte väikeannetajate poole pöörduma? Asi on tegelikult lihtne. Nende haiglasi sooteooriaid ja lillaroosat lesbismi ei toetaks oma annetusega peaaegu mitte keegi, vastab Markus Järvi nädalakommentaaris.
Probleemile, et suur osa mittetulundusühinguid ja nn kodanikuühiskonna liikumisi saab ülekaaluka osa oma vahenditest riigilt, oleme tähelepanu pööranud sellest ajast peale, kui me heade sõprade seltsis lõime Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Teiste sõnadega, me oleme sellest teemast rääkinud viis aastat järgemööda.
Nüüd on aga Postimehes avaldatud Tanel Paasi ja Berit Teeääre artikkel, mis tutvustab Ühiskonnauuringute Instituudi uurimust, kus vaatluse alla võeti 24 eri suuruse ja tegevusmahuga sihtasutuse ja MTÜ 2014. ja 2015. aasta majandusaasta aruanded.
Vaadeldud ühingute tulud olid 2015. aasta aruannete põhjal kuus ja pool miljonit eurot, eraannetused sellest olid aga vähem kui pool miljonit eurot, millest olulise osa moodustasid ilmselt ka SAPTK annetused: "Kõigist uuritutest tõuseb esile Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), mis tegutseb ainult eraannetuste toel, annetajaid on ka märkimisväärne hulk: 2015. aastal 5598 füüsilisest isikust annetajat," kirjutavad seletava artikli autorid.
Teiste organisatsioonide puhul moodustasid eraannetused vaid mõne protsendi tuludest: „24 kodanikuühendusest 15 puhul oli eraannetuste osakaal mõlemal aastal vaid 0–3 protsenti tulust," seisab artiklis.
Mida see kõik praktikas tähendab?
Esiteks tähendab see julma tõdemust, et Eesti nn kodanikuühendused on suuremalt jaolt lihtsalt riigiaparatuuri käepikenduseks.
Teiseks seda, et tõelise kodanikuühiskonna liikumise ülesehitamine nõuab väga tõsist tööd.
Tõelise kodanikuühiskonna rajamisega kaasneb tuhandete eraisikutega suhtlemine, kirjade kirjutamine, kujundamine, pakkimine, kampaaniate planeerimine, andmete pidev sisestamine ja ajakohastamine ning andmebaasi haldamine. Organisatsiooni haldamine tähendab korralikku pingutust. Et eraannetuste toel läbi lüüa, tuleb end mugavustsoonist lahti kangutada ja jalad kõhu alt välja ajada.
Kui projektikirjutajad peavad parimal juhul muljet avaldama valitud inimestest koosnevale komiteele, halvimal juhul on aga otsus „oma poistele" juba ära tehtud ja pearaha partei küljes rippuvale „kodanikuühendusele" (loe erakonna toiduahela lülile) sama hästi kui kirjas, siis meie SAPTK-s peame peaaegu iga kuu muljet avaldama tuhandetele väikeannetajatele. Need arvukad väikeannetajad alles kaaluvad, kas toetada meid oma kümne-kahekümne euroga või mitte.
Lisaks eelnevale tuleb aga välja veel üks oluline nüanss: rahva avalik arvamus, mis väljendub hääletamises oma isikliku annetusega.
Põhjus, miks näiteks Feministeeriumit haldav MTÜ Oma Tuba ei algata ulatuslikku väikeste eraannetuste kampaaniat, peitub tegelikult väga lihtsas faktis.
Vaadake, kuidas seda nüüd öelda? Teie sotsiaaldemokraatlikku ja lillaroosat lesbismi ei toetaks oma annetusega peaaegu mitte keegi. Väljaanne, kus sugu kord vulab, kord virdab, kus soolist kuuluvust samastatakse "heteronormatiivse fašismiga" ning kus soolisi identiteete lisandub niigi ulatuslikku nimestikku iga nädal umbes kümne ringis, kuulub lihtsalt marginaalsele ideoloogiliste radikaalide seltskonnale, mille ainus lootus üldse kuidagi ära elada, on toetuda samasuguste radikaalide ringkäendusele riikliku maksuraha meepüti juures.
Selleks, et üleüldse toimida, vajavad pahemideoloogid riiklikku nomenklatuuri, mille nähtava osa nad tegelikult moodustavad.
Pole seega ime, et MTÜ Oma Tuba tulu, mille peaeesmärk oli veebiportaali Feministeeriumi haldamine, moodustas 2015. aastal 95 protsendi ulatuses sotsiaalministeeriumi toetus. Sealhulgas on märkimisväärne, et Feministeeriumi tööjõukulud 2015. aastal olid 83,4 protsenti ühingu eelarvest.
Sama rida on jätkanud Eesti LGBT-Ühingu rahastusskeem: 2013 aastal saadi riigieelarvest 6000 eurot, 2014. aastal 22 000 eurot, 2015. aastal 40 000 eurot, 2016. aastal 39 526 eurot ja 2017. aastal juba 65 000 eurot.
Kui siinkohal tullakse rääkima kodanikuühiskonnast, kostab publikust lihtsalt naer.
Lõpetuseks tsiteeritagu Kaul Nurmi, kes kirjutab Ühiskonnauuringute Instituudi uurimust kommenteerides:
"Erasektori annetuste ja toetuste vähene soodustamine koos suure avaliku sektori toetuste ja tellitud tööde-teenuste osakaaluga on viinud Eesti vabaühendused valitsemissektorist otsesesse finantssõltuvusse. Meie vabaühendused on loodud valdavalt ülevalt alla, kus avalik sektor omab rahastamisotsustega kontrolli ka nende tegevuse üle."
Eelnev on põhjuseks, miks on SAPTK riigieelarveline toetus on täpselt null eurot kogu meie tegevusperioodi jooksul.
Me tahame olla riigiaparatuurist täiesti sõltumatud, et esindada ja kaitsta loomuseaduslikke põhimõtteid, mida riik kahjuks enam ei edenda ega kaitse.
Seda joont hoiame me täpselt nii kaua, kuni teie, head kuulajad, vaatajad ja lugejad, meid oma panusega toetate.
Kui te meid enam ei toeta, siis paneme oma organisatsiooni pigem päevapealt kinni, kui alluksime maksurahast eraldatavate toetustega kaasnevale ideoloogilise kontrollile.