Me kõik eksime vahel, ent kui vigu esineb artiklis, kus teistele heidetakse ette eksimisi ja valeväiteid, siis on sellel teistsugune kaal, nendib kolumnist Malle Pärn.
Raul Rebane kirjutas kriitilise artikli ajakirjanduses ja avalikkuses levitatavatest valedest. Ent artikkel ise on ühtlasi ka illustratsiooniks meil tõesti vohavale valedelevitamisele. Ta ei märganud Mati Hindi parandust Tallinna TV saates ning mõnitas auväärset professorit üsna pikalt, sellega ühtlasi halvustades ka teisi joonlauaraudtee vastaseid. Sellest on nüüd juba juttu olnud, kommentaarides ja mujalgi, loodetavasti palub ajakirjanik vabandust oma eksituse pärast.
Keegi pole aga tähelepanu juhtinud tema teisele veale, mis kirjanduse tundjatel ilmselt nagu "kreissaega" hingest läbi lõikas. Sellest aga allpool.
Artikli pealkiri on "Veendunud oletamine", iseenesest kummaline sõnakooslus. Kas saab oletamist jagada "veendunud" ja "mitteveendunud" või "kahtlevaks" oletamiseks? Ent uue terminina on see isegi väga tervitatav. Selle alla mahuvad ju ka sellised loosungid nagu "kõik moslemid ei ole terroristid", "pagulased elavdavad meie majandust", "islam on rahureligioon", "Eesti vajab Rail Balticut" ja teised sellised lööklaused, millel puudub tegelik faktiline TÕESTUS, vähemalt praeguses hetkes. Ja mis skeptilisemale maailmavaatlejale üsna õblukestena tunduvad.
Lihtne oletamine (kui tal ei ole totalitaarse riigivõimu survet) ei ole seesama mis kindla fakti esitamine. Oletamine võibki olla liialdatud, sageli on ta seda nimme, selleks, et hoiatada inimesi võimaliku hädaohu eest. Et kutsuda meid üles mingi tõsise probleemiga tegelema, kuni pole veel hilja. Inimesi on ju mitmesuguseid: on neid, kellele üldse ei lähe korda, mis temast pisut kaugemal toimub, või kes üldse aru ei saa, mis maailmas tegelikult toimub, ent on ka neid, kes näevad ja mõistavad, mis maailmas toimub, kes oskavad näha seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel, kes tahavad hoiatada neid, kes EI NÄE ega mõista. Arukas inimene kuulab just neid, mitte neid, kes maailma asemel mingit väljamõeldud mudelit kirjeldavad.
Tsiteerin Rebase artiklit:
"Eestis enam midagi ei toodeta", "Varsti on meil 50 000 moslemipagulast", "Ühe eestlase toit on teine eestlane", "E-valimised on ebaturvalised, sest mujal nii ei tehta" ja muud sellist kuuleb saadetes nii palju, et ei viitsi enam peadki pöörata. Ei pööratagi ja nende väidete esitajad saavad rahus edasi toimetada ja lollusi rääkida.
Ükski neist väidetest ei ole tegelikult VALE. Need on kujundid, mis kutsuvad üles mõtlema tõsistele probleemidele, mis on praegu meie ühiskonnas väga ja väga TÕESED! Lollustest on asi siin küll väga kaugel! Soovitan Rebasel püüda mõista, MIKS keegi nõnda on öelnud. Tõsi on muidugi, et sageli kasutatakse neid kergekäeliselt, tühja loosungina, sest need on tõesti kõigile pähe kulunud. Ajakirjanikud ise saaksid seda olukorda parandada, kui nad ei võimendaks liiga trafaretseid lööklauseid. Sest oma hoiatav sisu on neil ometi olemas.
Poliitilise kantseliidi ja tänapäevase ajalehekeele atmosfääris elav inimene ilmselt ei suuda enam selliseid kujundeid mõista. Sellepärast ta ründab nende tarvitajaid. Nii mõnegi postmodernisti jaoks on kujundiks plakat roppusega, mille ta mingil fotol temale ebameeldiva inimese kaela kompileerib, aga keerulisemaid, kõnes või kirjas tarvitatavaid kujundeid tema ei mõista, need tunduvad temale solvavatena. Või lihtlabaste valedena. Sest ta ei mõista neid. Ta võtab neid sõna-sõnalt, teeb neist plakatid, sest plakati keel on talle tuttav.
Meie ajakirjanduse põhiviga on just see, et liiga palju avaldatakse seal plakatlikke arvamusi, oletusi, hinnanguid, mahategemisi.
Lähme nüüd selle teise vea juurde. Tsitaat Rebase artiklist:
Kui fakte ei kontrolli, võib eksida täitsa tühja koha peal. Olin veendunud, et väljend "Nagu saega lõikab, kui naabril hästi läheb", kõlab just nii, ja oletasin seda ühes artiklis. Kursusekaaslasest kirjandusteadlane Peeter Olesk tegi mulle selle eest paraja peapesu, sest õige on hoopis "nagu kreissaega…" ja see on tsitaat Hugo Raudsepa näidendist "Vedelvorst". Ei maksa juuksekarva lõhki ajada, ütleks mõni, aga see pole mitte õige. Viga on viga ja ka sellistest ülevaatamistest satuvadki avalikku välja valed tsitaadid.
Mingi tsitaadi paigutamine (koos viitega) ajaloolisse konteksti ei ole "veendunud oletamine", vaid valeväite esitamine faktilise tõe pähe. Näidendist võetud tsitaadis pani Rebane kaks tekstilõiku suvaliselt kokku ja lisas tsitaadile vale viite. Loomulikult on see eksitus, mitte pahatahtlik vale, noh, kaks näidendit läksid segamini, autor oli vähemasti õige. Piinlik lugu kirjandusteadlase kursusekaaslase jaoks, aga mitte mingi kuritegu. Me kõik eksime vahel. Ent kui selline viga esineb artiklis, kus TEISTELE heidetakse ette eksimisi ja valeväiteid, siis on sellel teistsugune kaal. Mäletate: kes teist on patuta, see visaku esimene kivi?
Me kõik eksime vahel. Ent kui selline viga esineb artiklis, kus TEISTELE heidetakse ette eksimisi ja valeväiteid, siis on sellel teistsugune kaal. Mäletate: kes teist on patuta, see visaku esimene kivi?
Samas, öelda "Nagu saega lõikab, kui naabril hästi läheb" ei ole ju vale, siin tõesti ei maksa juuksekarva lõhestada. Välja arvatud ehk see, et "naabri" asemel võiks olla "ligimesel".
Raudsepa tekstilõigu mõte on rahva seas hakanud oma elu elama, miks peaks seda sõna-sõnalt tsiteerima? Võib ju teha ka allusioone? Näidendis ei olnud ju tegemist lihtsalt naabriga ega ligimesega, aga elus, konkreetselt, väga sageli on.
Et võrrelda originaali ja Rebase ekslikku "veendunud oletust", toon siinkohal ära katkendi stseenist, kust see väljend pärit on, sest iga sõna on seal kui pärl, nagu ikka Hugo Raudsepa näidendites:
ANTS: Ühed popsipojad olime… ühes viletsuses vindusime… ühes vaesuses vaevati… Aga nüüd tema, kurat! Näe üles vinnab enese… igapidi üles! Mina leppigu teenijaga, aga tema saab peretütre ja talu!
MAIE: Kas sa siis ise Maretit tahad?
ANTS: Kuda mul tahta, loll! Aga miks siis Juhan ta saab? Olen haleda ja pehme südamega… mitte ei või näha, kui teisel inimesel läheb hästi! Siis kole kahju hakkab enesest…
MAIE: Oled mul ikka na elde ja ea!
ANTS: See… ma olen! Neoke õrnus on kohe veres. Nii kui ütlesid, et Juhan saab Mareti ja talu… Siis kohe nagu… kreissaega lõikas hingest läbi!
MAIE: Ära nuta Antsuke, küll ma su valud võtan! Kiirmus-kaarmus, varesele valu, arakale aigus, kiitsarakale kibeäda, mustalinnule muu tõbi, rongale roigas sappa! Meie Antsuke saab varssi terveks!
Faktitäpsustuseks ütlen nüüd, et katkend on pärit Raudsepa näidendist "MIKUMÄRDI". "Vedelvorst" on ka tore näidend, aga seal ei ole sellist tegelast nagu see sulane Ants "Mikumärdis".
On ikka kurb küll, kui teiste valesid arvustades arvustaja ise kahel korral päris raskelt vahele jääb. Nagu ütles Raul Rebane ise: "Ei maksa juuksekarva lõhki ajada, ütleks mõni, aga see pole mitte õige. Viga on viga ja ka sellistest ülevaatamistest satuvadki avalikku välja valed tsitaadid."
Kaks nii räiget faktiviga ühes artiklis näitab, et see autor ei ole usaldusväärne. Ja ka ajalehe toimetaja ei osanud neid vigu parandada? Kuhu me niimoodi jõuame?
Tahaksin tuua ära kolmandagi vea, autori enda "veendunud oletuse": ta nimetab lolluseks hirmu 50 000 migrandi ees. Kuidas Rebane nii kindlalt teab, et see vale on? Et SENI ei ole meil 50 000 islami maailmasõdalast? Miks siis nii suure hoolega tegeldakse igasugu "tugi-isikute" otsimise ja koolitamisega?
50 000 islami migranti ei ole Euroopa praeguse olukorra juures üldse utoopiline summa, arvestades meie valitsuse allaheitlikkust Brüsseli soovidele ning proua Merkeli ja tema jüngrite haiglast lembust islamiusuliste külaliste vastu, ja laiskust või soovimatust nendega ise tegelda – selleks tahavad nad oma kutsutud külalised sunniviisiliselt ära jagada kõigi Euroopa riikide vahel. Et kõikides riikides puhkeksid tänavalahingud ja kaoksid kristlikud kirikud.
Samas ei näi Rebast sugugi häirivat meie ametlikus meedias nii laialt levinud kaaskodanike otsene laimamine, alusetu sildistamine, primitiivne karpidesse jagamine ja ilma põhjuseta häbistamine, mis on ometi eriti räige laim ja vale!
Minule tundus see artikkel küll juuksekarva lõhestamisena ehk pisiasjade kallal norimisena.
Lõpetuseks, Rebase tsiteeritud stseen (ikka "Mikumärdist", mitte "Vedelvorstist") läheb edasi selliselt:
MAIE: Kui paneksid nüüd laugu rakkesse! Ma seni löön enese aidas inimeseks.
ANTS: No pole see Mikumärdi veel popsipoja peos! Kõrvetab alles nina!
MAIE: Kui oma mured Jumala peale veeretame, küll tema teeb kõik ästi!
ANTS: Jumal jah! T ä n a tahan teda paluda! Et ta, kurat, need haritlased kõik linalikku uputaks! (tormab väravast välja)
MAIE: Oh jessuke! (Kaob aita)