Eesti kodudesse jõuab peagi brošüür infoga sellest, kuidas elada üle sõda või kriisiolukord. Seda võiks pidada sõjahüsteeria ülespuhumiseks, ent tegelikult on tegemist väga mõistliku ettevõtmisega ning sellise teemaga peaks elanikkonda kursis hoidma ka siis, kui elu on nagu lill ja tulevik näib kui maasikmari.
Muidugi mäletab minu põlvkond veel koolides ja töökohtades läbiviidud tsiviilkaitseõppusi. Mina paadunud humanitaarina olin isiklikult väga rõõmus, kui kujuteldava pommirünnaku eest tuli garderoobi minna mõne reaalaine tunni ajal. Omaette küsimuseks oli see, miks küll tüüpprojekti järgi ehitatud koolihoone garderoobi peeti turvalisemaks kui muud ehitist. Humoorikamad meie seast arvasidki, et tuumarünnaku eel on targem joosta alkoholipoodi ja olla moment X-i ajal võimalikult tajutumas seisundis. Meil oli olemas päris oma evakuatsiooni- ja tegevusplaan ning poodiminekuks oli pidevas lahinguvalmiduses koolivend, kelle lõug sinetas alatasa mehiselt värskelt aetud habemest.
Ega keegi ju seda nõukogudeaegset tsiviilkaitset tõsiselt võtnudki, sest ameeriklaste tuumarünnakut tõenäoliseks ei peetud. Naersime meiegi kodus nurjatult vanaema üle, kes sõjaaega kogenuna oli väga mures piisava koguse kuivainete, soola, tikkude, küünalde ja viina olemasolu eest. "Küll te siis mind veel tänate, kui teised tänaval makaronide pärast kaklevad," võis ta vahel öelda.
Nagu ikka, selgub aja möödudes, et need, kelle üle on villast visatud, on osutunud prohvetlikeks. Kaasaegne elu on tegelikult väga habras. Ei ole vaja mitte mingisugust laiaulatuslikku kriisi või sõda, et näha kui haavatav on Lääne urbanistlik ühiskond. Piisab sellest, kui Helsingi raudteejaama metroojaam on pool päeva tehnilistel põhjustel käigust ära ja kogu linnatäis rahvast on kohutavas paanikas, rääkimata solvumistest, närvivapustustest ja stressist, mis sellise kohutava katastroofiga neurasteenilises Lääne ühiskonnas kaasnevad. Kuigi see toob kaasa vaid mõnisada meetrit enam kõndimist ja 5–7 minutit kauem kestva teekonna.
Meie oleme muutunud nõudlikeks ja kapriisseteks. Oleme suuresti harjunud sellega, et infrastruktuur toimib, kaubandus funktsioneerib ja võime vajadusel ööpäevaringselt varustada end eluks vajaminevaga. Mugavus on linnastunud ühiskonna üks pahedest. Meid võiks nimetada mugavustarbijateks ja see on saanud meie elu normaalsuseks. Tegelikult – ebanormaalsuseks.
Kunagi ammu, paarkümmend aastat ja enamgi tagasi, jagas üks tuttav oma muljeid vestlusest pojaga:
Ta on nüüd Eesti kaitseväes ja käis kusagil Euroopas õppusel. Neil oli seal siis metsalaagri esimene päev. Meie poisid olid oma varustusega ka seal ja hakkas lõunasöögi aeg lähenema. Poisid panid katelokid vett täis ja vaatasid ringi, et kus provianti antakse, et hommikul "suhhoipajokki" (kuivmoon) ei saanud – ju nüüd tuuakse. Ootavad ja ootavad, vaatavad ja vaatavad… Ei midagi. Küsivad kohalikelt, et noh, kus on makaronid, kus on konservid? Need vaatavad Eesti poistele imelikult otsa, et ajavad mingit jura. Siis hakkas kuulduma mootorimüra. Ja mis sa kostad – metsa sõitis hamburgeri- ja hotdogi-putka! Kohalikud võtsid ilusti sappa ja nii toimuski metsalaagris toitlustamine. Eesti poisid küsisid, et mis te siis teete, kui kotletiputka vaenlase kätte langeb või miini otsa sõidab.
"Siis me läheme lähimasse kohvikusse või restorani ja sööme seal kõhu täis. Komandöril on tšekiraamat kaasas, ta kirjutab kohaomanikule tšeki välja ja riik maksab meie söögi kinni."
"Aga mis te siis teete, kui see söögikoht on purustatud?"
"Siis me läheme järgmisesse."
"Aga kui see on ka puruks lastud ja üldse enam ühtegi töötavat kohvikut, sööklat, restorani ei ole?"
"Eeeiii…. Selline asi ei saa ju juhtuda…" vaatasid kohalikud meie omadele nagu totratele otsa, "kusagil ikka mingi koht lahti on."
New Yorgis elanud eestlanna meenutas suurt elektrikatkestust USA ja Kanada lääneosades, mil elekter oli ära mitmeid päevi. Toona tänas ta oma nõukogudeaegseid harjumusi, tänu millele oli tal kapis kuivaineid ja konserve ning taskus sularaha. Tema suurimaks probleemiks oli neil päevil vaid igapäevane neljakümnendale või viiekümnendale korrusele kõmpimine, samas kui praktiliselt kogu New York, mis on harjunud sööma väljas, oli käpuli maas, sest pitsarestoranid ja muud söömakohad olid kas kinni või neile joosti tormi.
Ühendriikide tornaadorohketes piirkondades on tavaline, et kodudes on olemas ellujäämisvahendid, mida saab võimalusel kiirelt kaasa haarata, kui peaks mingil põhjusel olema vajalik evakueeruda.
Paljudes maades on viimasel ajal välja antud instruktsioone kriisioludega hakkama saamiseks. Leedus anti 2016. aastal välja 75-leheküljeline ellujäämisinstruktsioonidega brošüür, millele väljaanne Zerohedge on andnud nimeks "Kuidas üle elada järjekordne Vene okupatsioon". Mis iganes võiks siis Balti regiooni tabada – sõda või loodusõnnetus, igal juhul vajavad eesti leibkonnad teadmisi ja juhendeid, sest meie teenusetarbimispõhine elukorraldus – ükskõik kui progressiivseks seda pidada – on tegelikult elukauge ja ka inimloomusele kahjulikult mõjuv. "Tagasi taludesse" – selline kampaania vaevalt, et eesti inimesi enam kõnetaks, kuigi inimesed, kes ise endale võivad ninaesist kasvatada, on muidugi tunduvalt paremas olukorras kui linnavurled.
Ellujäämisõpetusi tsiviilelanikkonnale on koostanud mitmeid. Osa neist soovitavad inimestel hankida endale maalapp ja kasvuhoone, rohkete varudega sügav kelder, mida saab seestpoolt hästi lukustada ja piisava laskemoonaga tulirelv, sest kõige tõenäolisemalt ei võta inimesed ühtegi hoiatust tõsiselt ja kui infrastruktuur ühel või teisel põhjusel lakkab toimimast, algab linnades kaos. Osa linlasi vajub lootusetusse, osa muutub hangeldajateks, osa aga hakkab kindlasti väevõimuga haarama endale kõikvõimalikku kraami – eelkõige söödavat ja joodavat.
Oleme saanud oma piirkonnas nautida pikka, sõdadeta perioodi. Olgu Looja meile armuline ja pööraku ta oma pale meie poole. Kui Inimene oma jumalatuses otsustab siiski aga hakata ühel või teisel moel mässama ligimesearmastuse käsu vastu ja oma ajalisi muskleid näitama, peab selleks olema valmis kas või seepärast, et meist sõltuvad meie lähedased. Mõeldes sellele kõigele sean vast minagi aegsalt oma sammud poodi tangu ja soola järele. Noh, näiteks selleks juhuks kui elekter nädalaks ära kaob. Mul on gaasiballoonid ja matkapliit juba olemas.