Varro Vooglaid heidab pilgu näitele sellest, kuidas Eesti koolides kasutatavatest õppematerjalidest vaatab üha varjamatumalt vastu vasakliberaalne multi-kulti ideoloogia, mida lastele häbitult ja manipulatiivselt peale surutakse.
Üks tuttav riputas Facebooki üles väljavõtte 4. klassi inimese- ja ühiskonnaõpetuse õpikust, kus lastele selgitatakse sallivuse tähendust ja olulisust. Piisab põgusast pilguheidust sellele materjalile tõdemaks, et tegu on totaalse ajupesuga.
Aspekte, millele võiks tähelepanu pöörata on palju. Näiteks sisendatakse lastele tulbas "Ma tean, et…", nagu tähendaks diskrimineerimine teiste inimeste alavääristamist ja nende õiguste rikkumist. Ilmselt pole vaja selgitada, et selline määratlus on otseselt ja jämedalt väär.
Mitte igasugune teiste inimeste õiguste rikkumine pole diskrimineerimine. Näiteks klassivenna mobiiltelefoni omavoliline kasutamine ja selle katki tegemine on küll mobiili omaniku õiguste rikkumine, ent kindlasti mitte diskrimineerimine, mille all peetakse silmas põhjendamatut erinevat kohtlemist.
Veelgi vähem on igasugune kellegi alavääristamine võrdsustatav diskrimineerimisega. Õpiku autorid püüavad aga luua teistes riikides tegutsevate ideoloogide eeskujul otseselt väärat kuvandit, et igasugune käitumine, mida keegi võib pidada enese suhtes alavääristavaks ja solvavaks, on diskrimineerimine ja seega seadusevastane. Ütle näiteks poisile, et tal ei sobi kleiti kanda, ja juba oledki selle käsitluse kohaselt pannud toime diskrimineerimise…
Pehmelt öeldes tendentslik on ka mõiste "rahvas" määratlus, mille kohaselt olevat rahvas ühes riigis elavad inimesed, kes peavad seda riiki oma kodumaaks. Mängleva kergusega on "ära unustatud" rahva mõiste määratluse (vt nt siit või siit) etniline, kultuuriline, religioosne ja keeleline komponent.
Eriti selget keelt räägib aga kuuest küsimusest koosnev test, mille alusel antakse lastele ülesanne hinnata, kui sallivad nad on. Vaadates testi küsimusi ilmneb, et sallivana iseloomustatakse neid, kes on võtnud omaks vasakliberaalsed ideoloogiilsed positsioonid, samal ajal kui neid, kes seda teha ei taha, kujutatakse otseselt sallimatuna.
Ent vaatame siis lähemalt, palju testis esitatud küsimustele ausalt vastates punkte saaks.
1) Kas sulle meeldiks, kui su õpetaja oleks teise nahavärviga kui sina?
Mul on sügavalt ükskõik, mis värvi on õpetaja nahk – oluline on, et ta oleks asjatundlik, sõbralik, abivalmis, nõudlik jne. Seega ei saa jaatavalt vastata. Väär on lähtuda eeldusest, et keegi peaks meeldima või pälvima lugupidamise pelgalt oma nahavärvi pärast.
2) Kas sulle meeldiks, kui mõni su pere liige abielluks teisest rahvusest inimesega?
Jällegi ei saa jaatavalt vastata, vaata vastust eelmisele küsimusele. Suurt vahet ei ole, mis rahvusest on inimene, kellega minu pereliige soovib abielluda – peaasi, et tegu oleks hea inimesega, kes tõotab minu pereliiget hoida, austada ja armastada, võtta vastu lapsi ja jääda truuks kuni elupäevade lõpuni.
3) Kas sulle meeldiks, kui mõni su pere liige abielluks teist nahavärvi inimesega?
Vaata vastust eelmisele küsimuselel. Jaatavalt vastata pole võimalik.
4) Kas riigi poolt aktsepteeritud sisserändajad tohiksid kaasa tuua ka oma lähimad sugulased (naise, mehe, lapsed, ema, isa)?
Jällegi ei saa jaatavalt vastata, sest vastus sõltub asjaoludest – muu hulgas sellest, kas need inimesed teevad endale ja oma lähedastele elatise teenimiseks ise ausalt tööd või tulevad teiste kulul elama. Kindlasti ei saa sugulaste kaastatoomist igal juhul toetamisväärseks pidada.
5) Kas eri nahavärviga ja erinevast rahvusest inimesed muudavad meie kultuurielu huvitavamaks?
Kultuurielu huvitavamaks muutmisel on määravad hoopis teised faktorid kui kellegi nahavärv või rahvuslik kuuluvus. Näiteks tumedanahalised kurjategijad kindlasti ei muuda meie kultuurielu huvitavamaks.
6) Kas Eesti riigile on hea, kui siin elavad eri rahvusest, kultuurist ja erinevat usku inimesed?
Mitte tingimata. Sellega võivad kaasneda teatud positiivsed aspektid, ent võivad kaasneda ka negatiivsed tagajärjed. Pigem on Eesti riigile ja ühiskonnale oluline kultuurilise terviklikkuse säilitamine.
Nagu näha, on skoor kuuest null, hoolimata sellest, et antud vastuste põhjendatuse üle võib erinevatest maailmavaatelistest positsioonidest lähtudes arutleda, ent ilmselgelt ei saa ühegi vastuse kohta öelda, et see on otseselt ja kindlalt absoluutselt vale.
Seega õpiku käistluse kohaselt tuleks nõnda vastanud last pidada absoluutselt sallimatuks inimeseks mitte vastust väärsuse tõttu, vaid selle pärast, et vastused ei ole kooskõlas õpiku koostajate ideoloogilise programmiga. Niisugust mõistusevastast ja otseselt väärat järeldust surutakse 4. klassi (!) õpilastele näkku, eeldusel, et nad ei taha iseseisvast mõtlemisest loobuda ja ideoloogilistele loosungitele kaasa noogutada.
Selline ideoloogiline ajupesu on lihtsalt häbiväärne! Häbi on põhjust tunda nii õpiku koostajatel kui ka neil, kes on lubanud sellist materjali koolides "õppematerjalina" kasutada. Lõppastmes peab vastutuse võtma ka haridusminister.
Paraku ei ole tegu mingi isoleeritud üksikjuhtumiga. Nagu nähtub Euroopa Liidu vundamentaalsete õiguste ja kodanikutunde programmist rahastatud projekti "Lõhume stereotüüpe – tugevdame sallivust" raames välja antud "multikultuurse hariduse" juhendist, on koolides ideoloogiatöö juurutamine laiahaardeline ja süstemaatiliselt läbimõeldud ambitsioon.
Muu hulgas deklareerib nimetatud juhend kohe sissejuhatuses sõjakalt:
""Multikultuurse hariduse alused" on muutunud kohustuslikuks õppeaineks ülikoolides, kolledžites ja pedagoogilistes kõrgkoolides. Just nimelt õpetajad on see võimas jõud, kes on võimeline sotsiaalsetest eelarvamustest, rassismist, diskrimineerimisest, vihast, ksenofoobiast vabade inimeste põlvkondade hariduslikku protsessi väärtuslikku panust andma."
Seega ei varjatagi eesmärki teha koolidest ideoloogiatöö keskused, mis toimivad kasvulavana korralikult ideoloogiliselt töödeldud inimmassile, millest on juhendi sõnu kasutades "vääroletused, stereotüübid ja negatiivseed hinnangud" (loe: vasakliberaalse ideoloogiaga mitteühtivad veendumused ja hoiakud) eos välja juuritud.
Lastevanematel on vaja kiiresti koonduda, et meie laste allutamine niisugusele ideoloogilisele manipuleerimisele jõuliselt tagasi tõrjuda. Algatuseks on hea seegi, kui meist igaüks hoiab silmad lahti, et niisuguste materjalide ja neist lähtuva tegevuse tuvastamisel selle vastu protesteerida ning nõuda, et koolides tegeletaks laste harimise, mitte nende ideoloogilise programmeerimisega.
Jutt käib õpikust pealkirjaga "Inimene ja ühiskond: inimese- ja ühiskonnaõpetus. Õpik 2. kooliastmele. 1. osa". Autorid: Anu Aavik, Toivo Aavik, Jüri Allik, Lembit Andresen, Mari-Liis Auler, Igor Gräzin, Kenn Konstabel, Marika Paaver, Mihkel Zilmer. Toimtanud: Ly Kriiska, Maarja Hallik. Väljaandja: Kirjastus Avita, 2011. Õpiku tiitellehel kinnitatakse: "Õpik vastab põhikooli ja gümnaasiumi riiklikule õppekavale ja haridus- ja teadusministeeriumi poolt õppekirjandusele kehtestatud nõuetele."