Läänes on suudetud üles kloppida hüsteeria, mis ohustab on mitmeid elementaarseid vabadusi, näiteks sõna- ja veendumusvabadust. Ideoloogilisel ja propaganda tasandil möllab korralik sõda nii sise- kui välisvaenlaste vastu. Konservatiivide ülesanne on seista tõe ja tõeste väärtuste eest ning mitte lasta revolutsioonilistel jõududel, mistahes vormis nad ka ei esineks, ühiskonnas võimu usurpeerida, leiab Objektiivi toimetus.

Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Vaata, nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust! Mt 26:65

Lääs heidab Venemaale ette pahatahtlikku trollimist, libainfo levitamist ja muid manipulatsioone meedias ja sotsiaalmeedias, eesmärgiga õõnestada lääne ühiskondlikku korda, liberaalset demokraatiat, panna lääne inimesed kahtlema liberaalsetes väärtustes ja toetama neid alternatiivseid poliitilisi jõudusid, mis esindavad teistsuguseid, rahvuslusel, religioonil ja traditsioonilisel perekonnakäsitusel tuginevaid väärtusi ning mis seetõttu on liberaalprogressiivse peavoolu poolt määratud kuuluma ajaloo prügikasti.

Juba mõne aasta eest võis meilgi Eestis kuulda apokalüptilise tonaalsusega retoorikat võitlusest "avatuse" ja "suletuse", edumeelsuse ja tagurluse vahel. Nüüdseks on suudetud üles kloppida niisugune hüsteeria, et elementaarsed vabadused – näiteks sõna- ja veendumusvabadus – on otseselt ohtu sattunud. Ideoloogilisel ja propaganda tasandil möllab juba korralik sõda nii sise- kui välisvaenlaste vastu.

Propagandasõja üheks instrumendiks on võitlus "vihakõne" vastu, milleks loetakse kõik need seisukohad, mis on vastuolus kehtiva ideoloogilise arusaamaga inimesest ja vabadusest. LGBT-õigused, multikultuursus, islam, immigratsioon – neil ja muudel taolistel teemadel ei ole enam võimalik päris vabalt oma arvamust avaldada. Samuti on hoogustumas võitlus "valeuudistega", mille alla saab liigitada domineerivale arusaamale vastukäiva info. Selle võitluse käigus üritatakse saavutada kindlamat kontrolli sotsiaalmeediaplatvormide üle, et tõkestada "läänelike väärtustega" vastuolus olevate ideede ja mõtete levikut.

Mõlemal juhul saab silmakirjalikult väita, et sõna- ja veendumusvabadust ei piirata – ühiskondliku mõtte ja arutelu platsilt kõrvaldatakse üksnes pahatahtlikud üleskutsed ja väärinfo. Küsimus on aga selles, kes ja milliste kriteeriumite alusel otsustab arvamusavalduste sobilikkuse ja info tõelevastavuse üle.

Igal juhul on meedias ja sotsiaalmeedias või koguni lihtsalt tänavanurgal seistes järjest keerulisem vabalt, sanktsioone kartmata oma mõtteid ja seisukohti vähemalt teatud ühiskondlik-poliitilistes küsimustes väljendada.

Vabale ühiskondlikule arutelule mõjub letaalselt ka see, kui vaenlaseks või vaenlase käsilaseks, mõjuagendiks ja kasulikuks idioodiks tembeldatakse kõik, kes ei nõustu praeguse poliitilise peavoolu ametliku narratiiviga. Nii tehti omal ajal Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, seostades seda Kremlilt saadud rahastusega. Kui hiljuti väljendas EKRE saadik Jaak Madison Skripali juhtumit kommenteerides soovi tutvuda tõenditega, süüdistas Reformierakonna poliitik Jürgen Ligi teda Kremli huvide teenimises (ERRi uudise pealkiri: "Ligi: EKRE wunderkind kiidab Venemaa sabarakke"). Niisiis: meil pole vaja mingeid tõendeid, tuleb vaid uskuda, mida ametlikult öeldakse!

Juba aastaid on kõlanud süüdistused ja etteheited peavoolu meediakanalite erapoolikuse ja kallutatuse aadressil. Vaadakem kasvõi seda, millises valikus ja millises võtmes kajastab Postimees USA presidendi Donald Trumpiga seotud uudiseid. Kuid hoopis hullem on see, kui maksumaksja rahastatud meedia muutub riiklikuks propagandateenistuseks, nagu on juhtunud Eesti Rahvusringhäälinguga. ERR taasesitab nii välispoliitika saates "Välisilm" kõlavate kommentaaride kui sellele järgneva dokfilmi valikuga järjekindlalt lääne peavoolu narratiivi, kus erinevaid teemasid (Trump ja tema toetajaskond, "paremäärmuslikud" liikumised Euroopas, Venemaa infosõda jne) vaadeldakse äärmiselt ühepoolselt, kallutatult, sildistavalt ja klišeelikult.

Konservatiivid ja teised kainelt mõtlevad inimesed ei saa kogu selle propaganda ja hüsteeriaga kaasa minna. Heaks ei saa kiita kristlik-konservatiivsete väärtuste silmakirjalikku ärakasutamist (kui mõni riik või jõud peaks seda tegema), kuid ammugi mitte vasakliberaalse, globalistlik-multikultuurse maailmavaate upitamist "läänelike väärtuste" sildi all kõige mõõdupuuks, millele allutatakse põhivabadused nagu sõna- ja veendumusvabadus. Konservatiivide ülesanne on seista tõe ja tõeste väärtuste eest ning mitte lasta revolutsioonilistel jõududel, mistahes vormis nad ka ei esineks, ühiskonnas võimu usurpeerida.