Hiiglasliku toetajaskonnaga islamiseerumise vastase aktivisti Tommy Robinsoni represseerimine Suurbritannia ametivõimude poolt annab tunnistust väga ohtlikust diktatuurilisest suundumusest Euroopa avalikus elus ning toob lähemale päeva, mil vastuvõetamatu ideoloogilise projekti jõuga pealesurumisel ületatakse viimane piir ja vallandub vägivaldne vastureaktsioon, osutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Eelmisel reedel vahistati Inglismaal islamiseerumise vastu võitlev aktivist Tommy Robinson (kodanikunimega Stephen Yaxley-Lennon), kes kajastas Leedsi kohtumaja ees sotsiaalmeedia vahendusel räigetes seksuaalkuritegudes ja inimkaubanduses süüdistatud islamiimmigrantide gängi kohtuprotsessi. Ühtlasi keelas kohus Robinsoni vahistamise kajastamise Suurbritannia territooriumil tegutsevate meediumite poolt.
Turborežiimil langetas kohus ka otsuse, et algselt rahu rikkumises süüdistatuna vahistatud kolme väikese lapse isast Robinson peab minema ligi aastaks vanglasse, kuna on süüdistatavate kohtusse saabumist filmides ja sellest sotsiaalmeediasse otseülekannet tehes eiranud kohtu korraldusi, et protsessi ei tohi õiglase kohtupidamise tagamise huvides kajastada. Asjaolu, et süüdistatavate nimed ning ka neist tehtud pildid ja videod olid juba varem avalikkuse ette jõudnud, ei pidanud kohus vajalikuks arvesse võtta – just nagu ka seda, et Robinson tegutses mitte kohtumajas, vaid lihtsalt avalikus ruumis, tänaval.
Paljude kriitikute sõnul represseeritakse poliitilisele korrektsusele vilistavat Robinsoni osana laiemast hirmutamistaktikast, et sundida konservatiive enesetsensuurile.
Detailidesse laskumata on igal juhul selge, et kuigi Robinson ei pannud toime ühtegi tegu, mis oleks reaalselt kellelegi kahju teinud, tuleb tal nüüd pikemat aega vanglas viibida, samal ajal kui immigrantidest seksuaalkurjategijad on endiselt vabaduses. Absurdsel kombel süüdistatakse Robinsoni õiglase kohtupidamise pärssimises, aga tema enda üle peeti kohut moel, mida on parimagi tahtmise juures võimatu õiglaseks pidada – ilma korralikku õigusabi võimaldamata, läbimõeldud kaitseks vajalikku aega andmata ja oluliste tõenditega tutvumata.
https://www.youtube.com/watch?v=NA3rS3TxhxQ
Paljude kriitikute sõnul represseeritakse poliitilisele korrektsusele vilistavat Robinsoni osana laiemast hirmutamistaktikast, et sundida konservatiive enesetsensuurile. Sellisena on tegu vägagi murettekitava tendentsiga Euroopa avalikus elus – tendentsiga, mille mõju ideoloogilise ja poliitilise kliima transformeerumisele ulatub kaugelt üle Suurbritannia piiride.
Tähelepanuväärselt ei ole varem end alati sõna- ja veendumuste vabaduse eestkõnelejatena esitlenud vasakliberaalide leerist kuulda Robinsoni represseerimise vastu pea ühtegi kriitilist sõna. Vastupidi, pigem juubeldatakse selle üle, et Inglismaa kõige häälekam multikultuursuse pealesurumise või täpsemalt öeldes islamiseerimise projekti kriitik on Nõukogude Liidule omasel moel võimude poolt n-ö "ära koristatud" ja vaikima pandud.
Vastuseis diktatuuri pealetungile algab igaühe isiklikust otsusest mitte valega kaasa koogutada, vaid rääkida asjadest tõeselt ehk nii, nagu need tegelikult on, mõtlemata sellele, mida nõnda toimides võib kaotada.
Kui Robinson peaks langema kõrge moslemite kontsentratsiooniga vanglasüsteemis rünnakute ohvriks või kui ta peaks seal mõrvatama, nagu tema sõbrad ja lähedased kardavad, siis võib Inglismaal jõuda reaalselt kätte revolutsiooniline olukord. Inimesed on niigi olnud uskumatult kannatlikud, vaadates passiivselt, kuidas uusmarksistid kaose seemneid külvates nende kodumaad ja kultuuri hävitavad ning elementaarseid kodanikuõigusi ja -vabadusi vihakõne, sallimatuse, diskrimineerimise takistamise ja muude jaburate õigustuste saatel jõuliselt aina koomale tõmbavad. Mingil hetkel saabub aga piir, millest üle astudes öeldakse resoluutselt, et nüüd aitab. Kui see piir jõuab kätte ja käiku lastakse toores vägivald, saavad tagajärjed olemas kõike muud kui ilusad. Selline tagajärg ei ole soovitav, aga üha enam tundub see tõenäoline.
Kas miljonite brittide silmis kangelase staatusse tõusnud Robinsoni represseerimisega jõutakse vägivaldse vastureaktsiooni vallandumise piirini, seda näitab aeg. Igal juhul tasub aga kõigil, kes soovivad seista sõnavabaduse ja muude elementaarsete kodanikuvabaduste kaitsel, allkirjastada Robinsoni vabastamise nõudmiseks algatatud ja juba rohkem kui poole miljoni inimese toetuse kogunud petitsioon ning osaleda laupäeval, 2. juunil kell 12.00 Tallinnas, Suurbritannia saatkonna ees toimuval meeleavaldusel.
Nagu ikka, algab vastuseis diktatuuri pealetungile isiklikust otsusest mitte valega kaasa koogutada, vaid rääkida asjadest ka varnuliku reaktsiooniga silmitsi seistes tõeselt ehk nii, nagu need tegelikult on, mõtlemata sellele, mida nõnda toimides võib kaotada. Olgu see ikka ja alati meie esimene samm võitluses ebaõigluse vastu – teadmises, et kõige enam on meil kaotada just siis, kui loobume alalhoidlikest huvidest lähtudes elavast ja tervest suhtest tõega ning seega ka eneseväärikusest.
Soovitame lugeda ka Douglas Murray põhjalikumat käsitlust Tommy Robinsoni probleemist, mis avaldati väljaandes The National Review.