Õpikutes ei taheta teie lapsest teha mitte lihtsalt ideoloogiliselt kuulekat mutrikest, vaid rumalat inimest. Kas me laseme sellel sündida? See on küsimus meile, lapsevanematele. Markus Järvi nädalakommentaar.   

Kui viimastes kommentaarides olen tähelepanu alla võtnud LGBT-liikumise poolt edendatava sooideoloogia lääneriikides, siis nüüd tuleb rääkida juba Eesti koolisüsteemis kasutatavatest õpikutest.

Esiteks ei väsi ma kordamast kahes eelnevas kommentaaris välja toodud mõtet: sooideoloogia on Eestis juba kohal, soo- ja homoideoloogiat edendavad maksumaksjate kukrust finantseeritud organisatsioonid, nagu Eesti LGBT Ühing ja Inimõiguste Keskus tegutsevad Eestis juba vähemalt kümme aastat. Mõlemas Eesti suurimas ülikoolis on soouuringutega tegeletud aastaid.

Seega on küsimus üksnes selles, millal homo- ja sooideoloogia ulatuslikum laviin Eesti koolidesse jõuab. Nagu käesoleval nädalal Objektiivis ilmunud artiklist näha, on selle kõigega juba algust tehtud ning täna võime näha LGBT-liikumise püüdluste kehastumist isegi teise klassi inimeseõpetuse õpikutes.

 

See pilt pärineb teise klassi inimeseõpetuse tööraamatust, kus teiste seas võib näha last kasvatavat samasooliste paari. Õpik ilmus kirjastuses Maurus juba 2016. aastal.

Õpiku pildid, mida lapsed peavad selgitama ja analüüsima räägivat mitte leibkondadest, laiendatud perekonnast, juhtumisi kooselavatest inimestest, vaid just nimelt perekonnast. Õpiku piltide juures väärib märkimist tehnika, millega taotluslikult hägustatakse põhimõisteid.

Mõistete selgitamise asemel tekitatakse lapse peas veelgi suurem segadus, milles pinnale peab ujuma üks konstant: erinevus.

Asjad on niivõrd erinevad, et neid polegi võimalik mõista, sest igasuguse mõistmise aluseks olev ühtsuse, tuumsuse, olemuse ja sellest tuletatud analoogia printsiip läheb nähtumuste virvarris kaduma.

Mauruse inimeseõpetuse töövihik ei koolita teie õrnas eas lastest mitte lihtsalt ideoloogiliselt truualamlikke kodanikke, vaid eelkõige rumalaid ja mõtlemisvõimetuid kodanikke.

Rumaluse ühe definitsiooni kohaselt keskendub rumal inimene asjade olemuse mõistmise asemel pinnapealsete nähtumuste kirjeldamisele, mida leidub väga palju, kusjuures kõik on teineteisest väga erinevad. Rumal ei suuda nähtumuste ja nende erinevuste pillerkaare tagant hoomata neid kõiki ühendavaid või eristavaid olemusühtsusi või olemuste erinevusi. Sestap on rumalad inimesed ideoloogilise diktatuuri aukodanikud: niiditõmbajad võivad nähtumuste pinnal liuglevale liblikale iga kell ette sööta veel mõne uue nähtumuse, veel mõne uue idee, veel mõne uue õpetuse, ilma, et see tekitaks olulist dissonantsi eelnevate nähtumuste ja kogemuste kirjus jadas.

Kuna rumaluse loogika omaks võtnud inimene ei suuda ega taha vaadata nähtumuste taga paiknevasse olemuste maailma, siis näib maailm talle lihtsalt kaleidoskoopilise kaosena, mille peamiseks metafüüsiliseks printsiibiks ongi erinevus, millest tuleneb üks üheselt rumaluse diktatuuri moraalne nõue, liberaalse ideoloogilise nõrgamõistuslikkuse kategooriline imperatiiv: ole salliv.

Tolereeri A-d, B-d, C-d, X-i ja Z-i!

Aritmeetiliselt arenev nähtumuste jada esitab alati väljakutse vormis n+1, millele oodatakse vastust vormis „Ah, tulgu pealegi, ilmnegu nii nagu ilmneb, esinegu nagu esineb", – ja nüüd pange tähele grande finale`i – „sest vahet ju pole".

Täpselt. Nähtumuslike erinevuste jadas polegi vahet, sest puudub olemuslik kriteerium, millele vahetegu võiks rajaneda. Ideoloogilise dikatuuri aukodaniku metafüüsiline põhialus ehk väline ja nähtumuslik erinevus muundub inimese tajus üheülbaliseks samasuseks, tema elu moraalne vundament ehk sallivus paljastab end aga ükskõiksusena ja paljudel juhtudel argusena või nende kahe seguna. Kokku võib sellise inimese hoiakut nimetada aga rumaluseks.

Kuidas seondub kõik eelnev pildiga teise klassi inimeseõpetuse töövihukus? Väga lihtsalt. Mida me siin näeme? Esiteks näeme pilte erinevate inimkooslustega, mida pealkiri kutsub perekondadeks: on ämma ja äia juures elav noor perekond, endale idamaadest kaks last lapsendanud erisooline paar, üksikema, erisooline paar koeraga, vanavanemate juures elav laps, eri nahavärviga mees ja naine koos lastega ning sekka ka samasooline paar, kes kasvatavad koos last.

Mis puudub, on igasugune elementaarnegi kriteerium, mille toel laps peaks neid inimkooslusi hindama. Puudub vastus küsimusele, mis on perekond, millise tuuma ümber perekond ehitub ja kuidas suhtestuvad selle olemusliku tuumaga pildil olevad kooslused.

Puudu on perekonna olemuslik määratlus, mille järgi perekonna moodustavad erisoolised abikaasad – mees ja naine – ja nende järglased.

Perekonna olemuslikuks tuumaks on abielu, mis on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit, kus mees ja naine moodustavad teinetest füüsiliselt ja psüühiliselt, hingeliselt ja vaimselt täiendava terviku.

Olles määratluse ehk igasuguse eristuse kriteeriumi paika pannud, saame hakata hindama pildil olevaid inimkooslusi ning vaatlema, millisel viisil nad suhtestuvad perekonnaga.

On selge, et esimest pilti võime nimetada laiendatud perekonnaks, kus äiapapa ja ämma juures elavad noor perekond, kellel ilmselt pole veel oma eluaset. Mõlemas koosluses leidub omakorda perekonna olemuslik tuum. Samamoodi moodustavad perekonna erisoolised abikaasad, olgu nad lapsendanud lapsi Põhja-Koreast või Keeniast. Nende viljatus ja selle tõttu lapsendamine ei tee nende kooselu veel ebaloomulikuks, nagu ka mitte eri nahavärviga mehe ja naise perekonna puhul.

Üksikema on aga väga kahetsusväärses seisundis naine, kelle Eesti konteksti arvestades tema mees on maha jätnud. Tegu on tragöödiaga ning kaugel ideaalist oleva olukorraga. Eelkõige tasuks siin arutada, kuidas perekondlik tervik taastada ning kuidas sellist olukorda vältida.

Ka vanavanemate juures elav laps pole midagi erakorralist: vanavanemad on sõlminud perekonna algraku ehk abielu, andnud elu lapse ühele vanemale ning selle kaudu ka lapsele.

Kuid nagu erinevusideoloogia n+1 jada tahab, tuleb iseenesest normaalsete koosluste sekka sokutada nagu muuseas ka midagi ebaloomulikku. Kui eelnevad kooslused on loomuliku perekonna erinevad variatsioonid, siis kahe samasoolise vanemaga kooslus seda pole.

Kui seitsmel pildil on kohal perekonna olemuslik ja substantsiaalne kese ning variatsioonid on vaid aksidentsiaalsed ehk sattumuslikud, siis homopaari puhul pole täidetud mitte ükski perekonna mõiste olemuslikest eeldustest, kuna tegu on ebaloomuliku kooslusega, mis on viljatu, mis ei täienda teineteist ning mis selle tõttu ei oma mingeid eeldusi, et perekonda moodustada.

Perekonna olemuse variatsioonide ja perekonna määratluse alla käivate koosluste sekka on ühtäkki sokutatud perekonna olemuse ja määratluse vastand ning nimetatud seda siiski perekonnaks. Nii tehakse ajupesu juba täna teie kaheksa-aastastele lastele üldharidusliku kooli teises klassis.

Et seda ei pea probleemiks isegi mitte haridusminister Mailis Reps, räägib aga selget keelt tema ideoloogiliste sümpaatiate kohta.

Nüüd on aeg koonduda aga nendel lapsevanematel, kes sellist ajupesu probleemiks peavad. Lugege oma laste õpikud läbi ja kui te tuvastate neis homoideoloogilist jama, nõudke kooli juhtkondadelt vastutust.

Miks levitatakse selliseid õpikuid? Kes vastutab selle eest? Miks pole koolide juhtkonnad pannud kätt ette meie laste indoktrineerimisele? Kooli juhtkonnad peavad teada saama, et vastutustundlike lapsevanemate lapsed ei tule mitte ühtegi inimeseõpetuse tundi enne, kui homoideoloogia on õpikutest eemaldatud.

Toonitan, nende õpikute kaudu ei taheta teha teie lapsest mitte lihtsalt ideoloogiliselt kuulekat mutrikest, vaid lihtsalt rumalat inimest. Kas me laseme sellel sündida? See on küsimus meile, lapsevanematele.