Nii elamegi – nõuame vaatemänge ja tahame, et keegi teeks meie eest positiivseid, stressi eemalhoidvaid otsuseid sama kiirelt, nagu tellime kiirtoitu. Me ei süvene oma elu põhjustesse ja otsuste tagajärgedesse. Me oleme nagu lapsed, kes janunevad vaatemänge ja leiba, mõtiskleb kolumnist Roland Tõnisson.
Väga oleks tahtnud kasutada pealkirjana vana, tuntud lauset "Vaatemänge ja leiba!", ent aeg on edasi läinud. Nagu meile kinnitatakse mitmel erineval moel: "Me elame ometigi 21. sajandil, mitte pimedal keskajal!" Rääkimata siis veel barbaarsest antiigiperioodist, mil inimelu ei maksnud leptonitki või sestertsigi. Elame ilusal ajal. Ka president kinnitab, et eesti rahval ei ole kunagi nii hästi läinud. Minusugusel paadunud stalinismiajastu huvilisel tulevad siin paratamatult ette paralleelid vana vuntsi Jossiga, kes deklareeris kõnepuldist rahulolevalt: "Elada on nüüd parem, elada on nüüd lõbusam! Aga see tähendab ka seda, et tööd teha on nüüd parem ja lõbusam!" Seda ajal, mil ehitati kanalit Valge mereni põhjas ja seda enamasti toore inimtööjõuga.
Võrdlus selle ajastuga ei ole muidugi eriti korrektne, kui räägime inimfaktorist. Valge mere kanali ehitamisel suri kümneid tuhandeid vange. Meil inimesed nii hulgaliselt ei sure. Muidugi kui peame silmas neid, kellele on jõutud anda isikukood. Enne selle ametliku numbrikombinatsiooni saamist sureb aga igal aastal tuhandeid eestimaalasi – eestlasi, venelasi, ukrainlasi ja muid ja teisi. Aborti ei peeta meie ajal muidugi enam mitte mõrvaks.
Elame tõesti mitmeti ilusal ajal. Meid on viimaks ometi hakatud vabastama südametunnistuse ahelatest. Varem ahistasid inimesi igasugu tobedad piirangud – rasedust katkestada ei tohtinud, võõrad inimesed võisid nahaalselt pättidena käituvaid lapsi korrale kutsuda, kaaskodanikule moraali lugemata jätmise puhul oldi kaasosaline tema allakäigus, kogukond tundis kohustust huvituda oma liikmete käekäigust jne. Isegi ennast üles puua ei tohtinud. Kogu aeg hirmutati vaeseid, allasurutud inimesi mingisuguse abstraktse patujutuga. Ja siis veel kooriti kümnendik osa tuludest ka ära kirikutegelaste, aadlike ja muude parasiitide kasuks. Ühesõnaga – inimestel puudusid igasugused õigused! Igal pool olid ainult kohustused: "Sina pead! Sina ei tohi!" Tänapäevane reaktsioon sellele on õigustatult: "Boooring!" Sest maavillaselt "igav" öelda ei ole samuti enam trendikas, kuna muu maailm räägib ju seda va inglissit. Isegi meelelahutus oli keskajal tobe – ainult ühed pühakutelood ja Jeesuse kannatamise etendamised. Kohutav! Nüüd on meil õnneks perfomanssid, häppeningid ja NO teater.
Rääkides meelelahutusest. Meie ajal ja stalinismil on sellega ühist omamoodi huvitaval moel. Kehv artist võis Stalini ajal olla kindel, et kui ta esitab laulu suurest päikeselisest juhist, siis ei ole keegi aplausiga kitsi. Tõusevad veel püsti ja plaksutavad, kuni antakse märku lõpetada. Parteibossidest ei võinud portreesid aga mitte igaüks maalida – selleks pidi olema oskust ja ka sotsiaalne taust pidi vastama nõuetele. Kunst kuulus rahvale – see tähendab: ideoloogiale. Nõukogude võimu vastaste mängimine nõukogude filmikunstis oli samuti keeruline töö nii näitlejatele kui neile, kes osatäitjaid valisid. Filmis "Lenin oktoobris" (1937) mängis Kerenskit mees, kelle renomee ei olnud kolleegide hulgas kõrge. Küllap seepärast ta pingutaski nii nagu suutis ja lõi Kerenskist tegelase, kellel oli peale vastiku iseloomu ka eemaletõukav välimus. Kunst oli ideoloogia teenistuses.
Teisiti ei ole lood ju ka meie päevil: kui kunstiinimesel ei ole võimalik hiilata millegagi, siis tegeleb ta abstraktsionismiga või globalismiga. Eriti hea võimalus boonuspunkte saada ning püsida erinevat sorti stipendiumite saajate hulgas on osaleda poliitilistes spektaaklites ehk meie aja "kannatuslugudes". Nendes lugudes on kangelasteks naised, kes on heitnud endalt patriarhaalsed ikked ja kiitlevad sooritatud abortidega. Nendes lugudes on kangelasteks omasooiharad, kelle kriitikat traditsioonilise peremudeli suhtes esitati naisteajakirjades juba taasiseseisvumise järgsetel esimestel kuudel kui läppunud arusaamade väljatuulutamist. Nende kangelassaagade sangariteks on globalistid, kes heidavad endalt kitsarinnalise kolkapatriotismi ja kutsuvad teisigi üles muutuma sellisteks, kes on korraga kõikjal ja ei kusagil. Kes on korraga kõigi jaoks ja ei ole ise, tegelikult, mitte keegi, sest tal puudub oma lugu, mida lisada inimkonna ühisesse lugulaulu.
"Kultuura on jõud!" deklareerisid 1920. aastatel Narwa Kommuna rahvavalgustajad. See on tõsi. GULAGi laagrite ülemad kelkisid omavahel, kellel on rohkem teenelisi rahvakunstnikke nende laagrite isetegevuses hõivatud. Seal ja natside koonduslaagrites innustasid väravaist tööle väljamarssivaid vangikolonne puhkpilliorkestrid. Ühed mängisid viisi "Suur ja lai on maa, mis on mu kodu," teised "Och du schöner Westerland!"
"Kultuura – see on jõud!" Seda teavad ka erakonnad, kes püüavad enda rivvi valimiste eel värvata võimalikult palju kultuuritegelasi, kelle näod kõlavad valijatele tuttavalt. Muidugi käib alati kaasas see risk, et labiilsed "kulturistid" eelistavad, lähtuvalt oma emotsioonidest soleerivaid "perfomansse" ja "häppeninge" parteidistsipliinile, ent peibutavad näod on just need, mis mõjutavat valijat. Ja valijatele müüakse emotsiooni, millele võib vägagi loota. Näiteks Hitler võttis esimesena Euroopas kasutusele ameerikalikud nipid mõjutamaks kodanike valikuid. Haakristiga õhupall meelitas lapsi. Lapsevanem sai rahvaüritusel oma bratwursti ja hapukapsad kätte papptaldrikul – väheneva kapsa alt aga vaatas talle vastu Adolfi portree või jälle haakrist. Svastikaga lutsukommid tegid tuju rõõmsaks nii suurel kui väikesel.
On ka negatiivne emotsioon, mis töötab nagu ebardliku Kerenski figuuri puhul. Postimehe "kultuurilehekülgedelt" saab lugeja tutvuda onu Markus Moosipalli, Varro Roosinupu, onu Hennu ja väikese Jaagu tõelise olemusega. Vaatemänge janunev rahvas saab õhtuses meelelahutussaates näha paroodiat ühe erakonna juhist, kelle kritiseerimine ei too endaga kaasa mingeid tagajärgi, sest teatakse, et pigem kaasnevad repressioonid siis, kui mitte kaasa minna selle konkreetse poliitiku mõnitamisega.
Valimistele eelnev periood on räpane aeg. Seda enam, et räpaseks on muutunud riiklik meedia oma kallutatuses. Telemaastik, ajakirjandusveerud ja raadioeeter on enamuses nende päralt, kelle jaoks inimese vabastamine vastutusest oma perekonna, rahva, riigi ja tsivilisatsiooni ees on peamiseks agendaks. Kultuurategelased ei ole rumalad. Nad oskavad hoida nende poole, kes otsustavad, millal ja kelle jaoks dotatsioonide ja preemiate kraanid lahti keerata ja kui palju. Meie aeg ei ole eriline. Alati on leidunud neid, kelle sulg kirjutab oode valitsejatele. Küsimus on vaid selles, kelle sulg tõrgub ja kelle oma mitte. Küsimus on selles, kes mugandab oma meelsust valitseja tahte järgi, kes mitte. Parafraseerides vana tõdemust kommunismiajalt võib küsida: "Kas inimene võib korraga olla aus, tark ja globalist?" Vastus on järgmine: "Jah, muidugi võib, ent need kolm omadust ei esine kunagi korraga. Kui inimene on aus ja globalist, ei saa ta olla tark. Kui inimene on tark ja globalist, ei saa ta olla aus. Kui inimene on aga tark ja aus, ei saa ta kuidagi olla globalist."
Nii elamegi – nõuame vaatemänge ja tahame, et keegi teeks meie eest positiivseid, stressi eemalhoidvaid otsuseid sama kiirelt, nagu tellime kiirtoitu. Sest meie elust on saanud häppening. Me ei süvene oma elu põhjustesse ja otsuste tagajärgedesse. Me oleme nagu lapsed, kes janunevad vaatemänge ja leiba. Midagi ei ole muutunud. Cicero kirjutas kunagi sajandeid tagasi oma sõbrale Atticusele vahemärkusena, et Suurest Tsirkusest kanduvad temani rahva huilged ja ta ei arvanud sellest seltskonnast eriti midagi head. Kas meie inimestest, keda pidulikel puhkudel tituleeritakse "armsaks eesti rahvaks", peetakse meie praeguses riigis nii vähe lugu, et sedagi koheldakse lapseliku loomakarjana, kelle ette heita vaid koorukesi ja labasusi ja keda hoida eemale otsustamisest oma elu üle?
Päisefoto: "Su nägu kõlab tuttavalt" finaalsaade Saku Suurhallis (Scanpix)