Euroopa konservatiivide ja patriootide peamiseks ülesandeks peab saama elukultuuri taastamine. Tuleb tagasi pöörduda läänemaise mõtte kodukolde valgusesse – kristliku tsivilisatsiooni sünnitanud Kiriku õpetuse juurde. Ilma selle pärandita pole lootustki aru saada, mis meie ümber üldse toimub, rääkimata lahingu või sõja võitmisest, rõhutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Käesoleva nädala pühapäeval lõppevad Euroopa Parlamendi valimised. Objektiivis on Euroopa ees seisvatest väljakutsetest rääkides korduvalt viidatud kahele manifestile.
Kuigi neid manifeste ei saa pidada Euroopa hinge eest võitlevate pooluste ainulisteks ja kõige täpsemateks väljendusteks, joonistavad nad meie kodumandri kaardile siiski piisava selgusega kahe diameetriliselt teineteisele vastanduva arenguperspektiivi jõujooned.
Esimene neist on marksistlikust ja positivistlikust ajalookäsitlusest välja arendatud paratamatule ajaloolisele progressile tuginev "Euroopa manifest", mille autorid Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt peavad meie mandri arengu põhilisteks vaenlasteks rahvuslust, konservatiivset eluhoiakut ja seeläbi kaudselt ka Euroopa-idee sünnitajat ja alusepanijat – kristlikku kultuuri ennast. See on Euroopa antimanifest, mille taotluseks on Euroopa oma eluandvast lättest lahti lõigata ja seeläbi mõrvata.
"Euroopa manifesti" eesmärgiks on vanadusnõtruse all väriseva mandri eutanaasia, ja mis veel hullem, oma seesmistest energiavarudest taassündi üritava Euroopa abort. Surmakultuur.
Ühe kommunisti ja ühe liberaalse revolutsionääri poolt sõnastatud õõvastava dokumendi kaugemaks tagajärjeks oleks Euroopa lakkamine sellisena, nagu ta on sündinud, arenenud ja – hoolimata viimaste sajandite tohutust hävitustööst – meieni kandunud. Selle eesmärgiks on vanadusnõtruse all väriseva mandri eutanaasia – ja mis veel hullem, oma seesmistest energiavarudest taassündi üritava Euroopa abort. Surmakultuur.
Euroopa erinevate rahvaste patriootide ülesandeks on liberaalide ja kommunistide ühisele visioonile otsustavalt vastu hakata. Sellest vajadusest kantuna kirjutavad "Pariisi manifesti" autorid Euroopast kui oma kodust, mida pole võimalik üheselt ja selgelt defineerida, kuid mida saab üksnes armastada ning tänu armastusele kaitsta ja hoida.
"Euroopa kuulub meile ja meie kuulume Euroopale. Need maad siin on meie kodu ja teist meil ei ole. /…/ Kodu on koht, kus kõik on tuttav ja kus meid tuntakse ikka ära, kui kaugele me vahepeal ka rändaks. Just see on tegelik Euroopa – meie hinnaline ja asendamatu tsivilisatsioon," seisab "Pariisi manifesti" avalõigus.
Konservatiivid, kes võitlusväljale astuvad, peavad teadma, et tegu pole lihtsalt ühe ideoloogilise võitlusega paljude seast. Sellel võitlustandril võideldakse elu ja surma peale. Küsimuses on Euroopa ja selle rahvaste hing.
Kodu on koht, kus sünnib, areneb, kasvab, kosub ja täiustub elu. Kodu on armastuse ase, kus inimesed võetakse vastu, kus igaüks on and ja väärtus omaette. Euroopa kristlik tsivilisatsioon meie koduna on kantud vaimust, mille keskmes on kristlikust religioonist pärinev ning aastasadade jooksul seadusteks, tavadeks ja institutsioonideks vormunud austus elu vastu. Elukultuur.
Nii nagu kaks manifesti, on ka kaks kultuuri teineteisega lepitamatus vastuolus. Konservatiivid, kes võitlusväljale astuvad, peavad teadma, et tegu pole lihtsalt ühe ideoloogilise võitlusega paljude seast. Euroopa Liidu näiliselt pehmetest institutsioonidest ja bürokraatide töölaudadele iga päev tonnide viisi kuhjuvast makulatuurist ei maksa end lasta uinutada.
Sellel võitlustandril võideldakse elu ja surma peale. Küsimuses on Euroopa ja selle rahvaste hing. Poliitiliste vastanduse keskmes tuksuvad eetilised vastuolud, eetiliste vastuolude sügavikust vaatab meile vastu aga metafüüsika ja teoloogia maailm.
Maailma ajaloo olemuse sõnastas juba 1600 aastat tagasi lääne mõtte kohal kotkana lendav kirikuisa Augustinus oma suurteoses De Civitate Dei: "Kaks armastust ehitasid kaks linna: maise linna Jumala põlgamiseni jõudnud enesearmastus; Jumala linna aga enese põlgamiseni jõudnud Jumala armastus."
Maailma ja Euroopa ajaloos võtavad teineteisest mõõtu kaks linna – surmakultuur ja elukultuur, revolutsioon ja vasturevolutsioon, põrgu väravad ja Jumala kuningriik. Lõppkokkuvõttes võtavad mõõtu kaks armastust – inimese piiritu enesearmastus ja armastus Jumala vastu, mille on sünnitanud Jumala piiritu armastus inimese vastu.
Võitluse osapoolte tõeseks iseloomustamiseks, konflikti tuuma täpseks sõnastamiseks, lahingu raskuskeskme adekvaatseks analüüsiks tuleb patriootidel omandada metafüüsiline ja teoloogiline maailmanägemine. Nad peavad tagasi pöörduma läänemaise mõtte kodukolde valgusesse – kristliku tsivilisatsiooni sünnitanud Kiriku põhimõisteteni. Ilma selle pärandita pole lootustki aru saada, mis meie ümber üldse toimub, rääkimata lahingu või isegi sõja võitmisest.
Maailma ja Euroopa ajaloos võtavad teineteisest mõõtu kaks linna – surmakultuur ja elukultuur, revolutsioon ja vasturevolutsioon, põrgu väravad ja Jumala kuningriik. Lõppkokkuvõttes võtavad mõõtu kaks armastust – inimese piiritu enesearmastus ja armastus Jumala vastu, mille on sünnitanud Jumala piiritu armastus inimese vastu.
Kahe linna piir kulgeb läbi linnade, riikide, rahvaste, perekondade – ja mis kõige valusam – ka läbi inimeste hingede.
Euroopa konservatiivide ja patriootide peamiseks ülesandeks peab olema elukultuuri taastamine. Truul abielul rajanev paljulapseline armastav perekond tuleb taas seada ühiskonna alusvundamendiks. Tuleb võidelda selle nimel, et süütute inimeste tapmine, eelkõige üsasisene lapsetapp muuta mõeldamatuks juba järgmiste põlvkondade jooksul, igal juhul esimesel võimalusel. Hedonistlikule hooramisele tuleb ideaalina vastu seada karskus ja vastutus.
Need on minimaalsed eeldused, et Euroopa ja sealhulgas ka Eesti saaksid üleüldse mõelda arenemisele, kasvamisele ja tuleviku ülesehitamisele.
Neid eeldusi hüljates või neid häbenedes kirjutab poliitik end paratamatult arvukate surmakultuuri apostlite ja Euroopa hävitajate ridadesse. Ükskõik kui tulihingeliselt ta enda kohta ka konservatiivi, patrioodi või rahvuslase nimetust ei kasutaks, on tal koht enesearmastajate linna rajajate ja seeläbi tsivilisatsiooni lammutajate seas juba kirjas.
Pildil Sainte-Chapelle Pariisis, mis annab tunnistust kristliku tsivilisatsiooni keskmes olevatest väärtustest. Foto: Bigstockphoto