Tänases fiat süsteemis viib raha pakkumise suurendamine alati mitte millegi vahetamiseni millegi vastu ehk võltsimisega kaasnevate tagajärgedeni. Tõelise majanduskasvu mootoriks on aga vara kogumine ja tootmine ning rahatrükk seda ei asenda, kirjutab Misese instituudi teadur Frank Shostak.
Õhus on märke, et USA majanduskasv on aeglustumas. Tööstustoodangu maht, mis 2018. aasta septembris oli 5,4%, langes käesoleva aasta juunikuus 1,3 protsendini. Tarbijahinnaindeks langes eelmise aasta juuli 2,9 protsendilt tänavuse juuni 1,6 protsendini.
Kui majandusaktiivsuse tabelid kuvavad varasemast pisemaid numbreid, siis föderaalreservi poliitikate kujundajad hakkavad majanduslanguse ärahoidmise nimel innukalt rahapoliitikat lõdvendama. Hiljutise USA majandustegevuse näitajate kahanemise peale vähendas föderaalreserv föderaalsete finantsvahendite intressimäärasid 0.25%, kahe protsendini.
Üldjuhul kiputakse arvama, et intressimäärade vähendamine tekitab kaupade ja teenuste järele suurema nõudluse, mis omakorda suurendab kaupade ning teenuste pakkumist elik majanduskasvu. Sellise mõtlemise kohaselt on kahanev majandusaktiivsus nõudluse vähenemise tulemus. Kui ergutada nõudlust vajalikul määral, siis järgneb ka majanduskasv.
Nõudluse suurendamiseks tuleb suurendada kaupade pakkumist
Inimesed tegelevad oma heaolu huvides tootmistegevusega. Kuna keegi ei suuda toota kõike oma eluks vajalikku, siis nimetatud põhjusel on tekkinud kaubavahetus.
Kaubavahetus annab inimestele võimaluse vahetada enda toodetud asju teiste inimeste toodetud asjade vastu. Näiteks pagar Juhan ei küpseta leiba ainult enda pere leivavajaduse rahuldamiseks, vaid toodab leibasid sellises mahus, et neid jagub vahetamiseks teiste inimeste pakutud teenuste ja toodetud asjade vastu.
Võimalus kaupu vahetada lubab igal inimesel keskenduda toodetele ja teenustele, mida nad kõige paremini oskavad teha. Tänu kaubavahetusele on inimestel võimalik spetsialiseeruda.
Pagar Juhan saab rahuldada oma vajadust puuviljade ja jalatsite järele vahetades neid enda toodetud leivapätside vastu. Suurendades oma leibade pakkumist, saab Juhan selle võrra tarbida rohkem teisi teenuseid. Tasub tähele panna, et tema vajadus kaupade järele on sisse kirjutatud tema tootmisesse ehk siis leivapätsidesse. Mida suurem on tema toodetud leivapätside hulk, seda rohkem teisi tooteid ja teenuseid saab Juhan endale lubada.
Kuid ei piisa ainult suuremast tootmisest. Peab olemas olema ka konkreetseid kaupu vajav turg. Millest saab järeldada, et oma heaolu ja ellujäämise huvides peab inimene tootma midagi teistele inimestele vajalikku või pakkuma vajalikke teenuseid. Lihtsamalt kirjeldades tähendab kaubavahetus millegi vahetamist millegi muu vastu. Millegi vahetamine millegi muu vastu tähendab omakorda, et inimesed maksavad kaupade eest kaupadega.
Raha ei asenda vajadust kaupade tootmise järele
Raha mängutoomine ei asenda eelpoolkirjeldatud põhimõtteid. Raha on lihtsalt vahetusabinõu (medium of exchange). Raha annab võimaluse suurendada kaubavahetuse mahtu erinevate inimeste vahel. Raha kasutusele võtmine ei tee olematuks tõsiasja, et inimesed peavad omale vajaliku hankimiseks tootma ise midagi teistele tarvilikku.
Raha kasutamine teeb võimalikuks laiaulatuslikuma kaubavahetuse. Näiteks selle asemel, et lihunik vahetaks liha otse puuviljade kasvataja pakutud õunte vastu, saab ta õunu hankida kaudse kaubavahetuse kaudu. Lihunik võib vahetada oma liha mingi teise ühtselt tunnustatud ja vajaliku kauba, näiteks kulla vastu. (Kõigi poolt aktsepteeritud (kauba)vahetusabinõu me nimetame rahaks.)
Inimene vahetab midagi raha vastu ja siis omakorda vahetab raha millegi muu vastu. Raha toetab millegi vahetamist millegi muu vastu. Raha ise ei tooda midagi – see on lihtsalt maksevahend. Murray N. Rothbard kirjutab raamatus Man, Economy and State (Inimene, majandus ja riik):
"Raha, per se, ei saa tarbida ja seda ei saa tootmisprotsessis otse kasutada. Raha, per se, on seega mittetootlik; see on surnud [tootmis]vahend ja iseenesest ei tooda midagi."
Oluline tähelepanek on siinkohal, et raha ei kaota ära vajadust toota kaupu ja pakkuda teenuseid. Raha rolliks on toetada kaubavahetust, asendades otsese kaupade vahetamise kaudse vahetamisega. See tähendab omakorda, et vastupidiselt levinud arusaamale ei maksa rahamajanduses inimesed kaupade eest mitte rahaga, vaid teiste toodete ja teenustega ning raha on käibel ainult vahetusabinõuna. Taas: raha ei ole maksevahend iseenesest, vaid ainult vahetusabinõu. Asjade eest tasutakse alati kaupade ja teenustega.
Võltsimise tagajärg ja rahaline kasv
Võtame näiteks rahavõltsija, kes trükib päris raha moodi valeraha. Seejärel vahetab valerahategija võltsraha toodete ja teenuste vastu. Sellisel juhul on tegemist mitte millegi vahetamisega millegi vastu. Rahavõltsija ei ole tootnud mitte midagi kasulikku ja selle tõttu on tegemist mitte millegi vahetamisega päris asjade vastu.
Võib eeldada, et tänases fiat süsteemis viib raha pakkumise suurendamine alati mitte millegi vahetamiseni millegi vastu ehk võltsimisega kaasnevate tagajärgedeni. Kui keskpank suurendab rahapoliitika lõdvendamise läbi rahavarusid, tähendab see vastutustundetut raha pakkumise suurendamist. See omakorda käivitab protsessi, kus mitte midagi vahetatakse millegi vastu.
Vastselt loodud raha varased kasutajad on samas positsioonis kui rahavõltsija. Nad on rikkamad kui enne rahapakkumise suurendamist. Sellise raha varased kasutajad saavad osta omale suuremal hulgal kaupu ja teenuseid, kuna viimaste hind ei ole veel muutunud. Rahapakkumise abil majandusse paisatud fiat raha hilisemad kasutajad peavad seevastu ära kannatama hinnatõusu ja elustandardi halvenemise.
Tänu eelmisele buumile tulevad käibele kasutamata ressursid
Majandusajakirjanikud, kes arvavad, et rahapakkumise suurendamine aitab käibele tuua seni kasutamata raharessursse, ei arvesta tõsiasjaga, et need kasutamata ressursid on jäänud kasutamata tänu eelmise buumi aegsele keskpanga lõdvale rahapoliitikale. Need vahendid jäid kasutamata, kuna tänu lõdvale rahapoliitikale võtsid võimust mittetootlikud "mulli" tüüpi majandusharud. Nimetatud majandusharud tekivad ainult tänu lõdvale rahapoliitikale, mis eristab neid tõelisest väärtustest ja selliste väärtuste loojatest.
Keskpanga karmimad seisukohad hoiavad viidatud hälbed ära, mille tõttu tekib mulli laadis majandussündmusi vähem ja nii saab jõudu juurde tõeliste väärtuste loomine. Kahju, mida on tekitanud eelnev lõtv rahapoliitika, ei saa lühemas perspektiivis paraku heastada. Kui väärtuste loomine saab hoo sisse, siis tõeliste väärtuste hulga suurenemine aitab alla neelata kasutamata ressursse. Ludwig von Mises kirjutab Human Actionis (Inimese teod):
"Buumi järgsest majanduse kokkukukkumisest on olukorrani, kus kapitali akumulatsioon suurendab materiaalset heaolu, ainult üks tee: uued säästud peavad kogunema kapitalivahenditesse, mida kasutatakse kõigi tootmise harude harmooniliseks rahastamiseks. Raha peavad saama need tootmisharud, mida buumi ajal ebaõiglaselt eirati. Palgad peavad vähenema; inimesed peavad ajutiselt oma tarbimist piirama, kuni väärinvesteeringutega raisatud kapital on taastatud. Need, kellele asjade kordaseadmise aja raskused ei meeldi, peavad mõnda aega hoiduma krediidi suurendamisest."
Mises jätkab:
"Kui toorainetele pole turgu ja töölistel ei ole tööd, saab selle ainsaks põhjuseks olla, et küsitud hinnad ja nõutud palgad on liiga kõrged. Kes tahab oma varusid ära müüa või teha tööd, peab oma nõudmisi alandama seni, kuni leiab oma pakutavale ostja. Sellised on turuseadused. Selline on seadus, mille kaudu turg juhib iga üksikisiku tegevuse raamidesse, kus too saab kõige paremal viisil rahuldada tarbijate vajadusi."
Eksperdid seletavad, et majanduslanguse ajal on ressursid, mida normaalsel juhul kasutatakse majanduse õitsengu loomiseks, alakasutatud. Siit ka järeldus, et nõudluse suurenemise tõttu ei teki mitte ainult majanduskasv, vaid välditakse ka kasutamata ressursside tekkimist. Ludwig von Mises kirjutas sel teemal:
"Räägitakse, et meil on hulgaliselt tehaseid ja talumajapidamisi, mille tootmisvõimsusi ei kasutata täiel määral ära. Et meil on hunnikute viisi tooraineid, mida pole võimalik maha müüa ja suurel hulgal töötuid. Kuid meil on ka palju inimesi, kes oleksid õnnelikud, kui neil oleks võimalik oma vajadusi täiel määral rahuldada. Puudu on ainult krediit. Krediidi lisamine annab äriinimestele võimaluse taastada tootmine täies mahus või seda laiendada. Töötud leiavad jälle töö ja saavad osta vajalikke asju. Selline mõttekäik paistab esimese hooga küll arukana, kuid selline arvamine on üdini vale."
Selles osas on majanduskommentaatoritel õigus, et tootmise mahu suurendamist ja jõude seisvate ressursside ärakasutamist piirab krediidipuudus. Selle juures peab siiski rõhutama, et puudu olev krediit on tootlik krediit – selline, mida tagavad reaalsed väärtused.
Lühidalt seletades tekib produktiivne krediit siis, kui rikkuse looja laenab osa oma päris varast teisele päris rikkuse loojale. Loobudes oma tõelise vara kasutamisest, kompenseeritakse see laenuandjale kokkulepitud intressiga. Reegliks on tõsiasi, et mida suurem on tõelise rikkuse kasv, seda väiksema intressiga laenuandja lepib. Soodsamad on ka muud tingimused, mida laenaja esitab.
Sellest võib järeldada, et intress on ainult suhteliselt suvaline indikaator ja see ei põhjusta tõeliste varade kasvu. Millest omakorda järeldub, et iga poliitika, mis mängib intressimääradega, teeb tõeliste väärtuste loojate jaoks tootliku krediidi raskemalt kättesaadavaks. See omakorda juhib produktiivse krediidi valedesse kanalitesse ja koos sellega kannatab rikkuse loomise protsess. Sassi aetud intressimäärade tõttu toodetakse mingeid kaupu rohkem kui vaja ja teisi jälle vähem.
Selle tõttu tekivad mullid, buumid ja majanduse kokkukukkumised.
Artikkel ilmus algselt portaalis Mises.org. Tõlkinud Karol Kallas. Toimetanud Markus Järvi.