Võib üpris kindlalt väita, et viimane asi, mida oma rahaga teha, on see kuhugi kellegi kätte mingite kahtlasevõitu lubaduste peale aastakümneteks seisma jätta, kirjutab Karol Kallas.
Peale selle, et EKRE on hirmus vastik ja tahab kõik ära lõhkuda ning Ratas on lihtsalt rumal, et Reformierakonna kaissu ei poe, on viimaste kuude suurimaks mureteemaks kujunenud pensioni teise samba reform.
"Kõik" targad ja asjalikud inimesed arvavad, et kui anda inimestele võimalus raha teisest sambast välja võtta, on see katastroof nii inimeste endi kui Eesti riigi majanduse jaoks. Ainult Indrek Neivelt tahab teada, kelle halva töö tulemusena on Eesti rahvas miljardi euro võrra pensionisammastes vaesemaks jäänud?
Pensionsammaste teemal on senisel kujul säilitamise poolt ja vastu kirjutatud hulk meetreid teksti ning räägitud kümnete kui mitte sadade tundide kaupa raadiojuttu. Teemat on käsitletud vast isegi nii palju, et sellest hakkab saama usuküsimus ja lisada pole suurt midagi, kuid osutaks siiski lühidalt kolmele tõsiasjale, mis pole ehk tänases pensionisammaste arutelus vajalikul määral tähelepanu leidnud.
Esiteks:
Eestlased on viimase saja kahekümne aasta jooksul elanud mingit sorti rahareformi üle kaheteistkümnel korral ja enamusel juhtudel suures osas ka oma rahast ilma jäänud.
- 1897 – Vene Impeeriumi rahareform
- 1919 – Kehtestati Eesti Vabariigi territooriumil ainukese maksevahendina Eesti mark.
- 1928 – võeti kasutusele Eesti kroon.
- 1933 – Krooni 35% devalveerimine
- 1940 – Rubla tagasitulek
- 1941 – Ostmarga kasutuselevõtt
- 1944 – Uuesti rubla
- 1947 – NSVL rahareform, rubla väärtust vähendati kümme korda
- 1961 – NSVL rahareform, rubla väärtust vähendati kümme korda
- 1991 – NSVL-is kõrvaldati käibelt 50- ja 100-rublased rahatähed. Samal aastal toimus ka hüperinflatsioon.
- 1992 – Eesti krooni kasutuselevõtt
- 2011 – Euro kasutuselevõtt
Teiseks kaks isiklikku kogemust:
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Riiklik Kindlustusfond pakkus lastekindlustust ja seda hakati maast-madalast allakirjutanulegi koguma. Lastekindlustus nägi välja nii, et lapsevanem pidi iga kuu kindlustusele maksma mingi summa ja lapse 18-aastaseks saamisel maksti välja tuhat rubla.
Tuhat rubla oli 1970. aastate keskel väga suur raha, selle eest sai (ametliku hinnaga) uue auto ja raha jäi veel tublisti ülegi. Allakirjutanu sai 18-aastaseks 1990. aastal, ajal kui tuhat rubla oli pigem väike rahaabi.
Teine tõdemus pärineb vahetult eurole ülemineku eelsest ajast. 2010. aasta lõpus oli viissada krooni täiesti adekvaatne üksi elava meesterahva nädala toiduraha ja sellest jäi veel kohvikus mahla ning salati ostmiseks raha ülegi. Enam-vähem korralik toidupoeskäik nõudis saja krooni ümber. Täna saab ka ehk kolmekümne kahe euroga nädala kohta toidupoes kuidagi hakkama, aga kohvikus karastavaid jooke enam endale lubada ilmselt ei saa.
Kolmandaks:
Tagatiseta raha juurdetrükkimine on ajaloos alati tähendanud suuremat majanduskatastroofi. Uuskeelne "kvantitatiivne õgvendamine" fiat raha ja selle juurdetrüki olemust ei muuda. Majandusseadused on võrreldavad looduse omadega ja on suuremas osas paralleelsed. Energia jäävuse seadus kehtib nii majanduses kui looduses ja Maa on lõppeks üks suletud süsteem.
Inimesed võivad tahta ehitada uut 72+ soolist inimliiki, kuid inime jääb aegade lõpuni meheks ja naiseks ning ülemäärane LGBTQ+++ propaganda teeb ainult ühiskonna haigeks. Või kommunism võib tunduda hästi üllas maailmanägemus, kuid see pole majandusseadustega kooskõlas ja sotsialismi ehitamine on alati lõppenud katastroofiga.
Nagu mürgi söömise puhul ikka juhtub.
2018. aasta detsembris lõpetas Euroopa Keskpank raha juurdetrükkimise kahe ja poole triljoni euro juures. Kuid maailmas istub täna investorite portfooliotes ligi üheteist triljoni euro mahus negatiivse tootlusega investeerimisjärgu ettevõtete ja riikide võlakirju. Viidatud ettevõtetest ja riikidest asub suurem osa Jaapanis ja Euroopas.
Euroopa riikide võlakirjadest pooled on täna negatiivse tootlusega ja sinna on jõudnud isegi hirmuäratavate sotsiaalkulude ning parajas kaoses majandusega Prantsusmaa. Negatiivse tootlusega võlakirju on Euroopa riikide poolt välja antud 4,4 triljoni euro eest. Mai lõpu seisuga oli negatiivse tootlusega 20% Euroopa nõndanimetatud investeerimistaseme ettevõtete võlakirjadest.
Kokku tähendab see, et rahatrükimasinad tuleb taas tööle panna, mida Euroopa Keskpanga uus president Christine Lagarde on lubanud ka teha.
Eelnimetatud kolme näite varal, arvestades ajaloolist kogemust, Euroopa suuremate majanduste pankrotis sotsiaalsüsteeme ja hullumeelset võlale üles ehitatud rahapoliitikat, võib üpris kindlalt väita, et viimane asi, mida oma rahaga teha, on see kuhugi kellegi kätte mingite kahtlasevõitu lubaduste peale aastakümneteks seisma jätta.
Euroopa majanduse väljavaated on järgnevad: saadakse aru, et mingit laadi suuremad "korrektsioonid" on tulemas, kuid kõiki allmaiseid, maiseid ja taevaseid jõude appi kutsudes üritavad tänased rahanduse- ja poliitika juhtoinad "pärast meid tulgu või kliimasoojenemine" majanduse tasakaalustumist edasi lükata.
See ütleb ka kõik pensionifonde senisel kujul säilitada soovivate inimeste jutu kohta.
Omaette teema on muidugi see, kui targad ja head need inimesed on, kui soovivad inimesi nende rumaluse – ja raha – eest kaitsta. Vägisi tuleb meelde Stalin, kes oli ka üllas, tark ja hea ning teadis väga hästi, mida inimesed tegelikult tahavad.