Kuna Hitleri Saksamaa natsionaalsotsialistide lõppeesmärgid olid kurjad, siis nende pahatahtlikkus on ilmne. Sotsialistide kurjus avaldub seevastu palju salakavalamas laadis, arvab poliitilise filosoofia uurija Grant Babcock.
Kui kõne alla tulevad orjastavad ideoloogiad, siis sotsialiste kiidetakse selle eest, et nad vähemalt tahavad head. Võib-olla on nad ehk rumalad ja naiivsed, kuid erinevalt Hitleri Saksamaa natsionaalsotsialistidest, kes tahtsid kurja, ei soovi nad väidetavalt tervete inimgruppide hävitamist. Kui kõik saavad aru Hitleri Saksamaa natsionaalsotsialistide halbadest kavatsustest, siis nendega võrreldes on sotsialistid liigagi tihti pääsenud terve nahaga. Pole kuidagi õige arvata, et sotsialistid tahavad head.
Enne jätkamist on vaja selgitada, mida ma mõtlen "sotsialismi" all. Sotsialism on igasugune ideoloogia, mis soovib majanduse (ja tootmise) allutada demokraatlikule kontrollile, olgu see siis esindus- või otsedemokraatia. Ehk siis olukorra asemel, kus üksikisikud, kellel on õigus nautida oma töö vilju ja otsustada ainuisikuliselt oma vara üle ning mida toota või mida mitte, langetatakse üksikisikute vara ja majandustegevust puudutavad otsused poliitilisel tasandil.
Pole kuidagi õige arvata, et sotsialistid tahavad head.
Loomulikult on selle juures palju halle alasid. Enamus Läänemaailma majandusi on "hübriidmajandused", milles on omavahel läbi põimunud sotsialistlikud ja kapitalistlikud elemendid. Kui me peaksime tõmbama selge piiri, mis on mis, siis on hea toetuda Ludwig von Misesele, kes defineeris toimivat turumajandust järgnevalt: "otsustavaks küsimuseks on, kas konkreetses majanduses on olemas aktsiaturg?" Kuubal näiteks pole revolutsioonist alates olnud aktsiabörsi. Venezuelas küll midagi sarnast on, kuid see on paarikümne noteeritud aktsia juures mandunud, käibed on tillukesed ja selle taustal kummitab kogu aeg riigistamine.
Kuna ma kasutan määratlust "sotsialism", ei pea ma silmas sotsialiste ainuüksi nende kitsas, Misese poolt tõmmatud piiri tähenduses, vaid ka inimesi nagu USA Demokraatide presidendikandidaat Bernie Sanders, kes soovib USAs kehtestada sotsialistliku majandusmudeli. Minu käsitluses langevad sotsialistide leeri lisaks suhteliselt mõõdukad inimesed, nagu teine Ameerika Ühendriikide Demokraatide presidendikandidaat Elizabeth Warren, kes arvab, nagu peaksid eraettevõtted alluma (seadustega kohustatult) "avalikele huvidele", mis need taoliste seaduste mahitajate arust siis iganes ka ei oleks.
Sotsialistid ei taha head. Nad ehk küll ei soovi kurja samal viisil nagu Hitleri Saksamaa natsionaalsotsialistid, kuid ärge laske ennast petta, sotsialistid on kurjad. Sotsialistid on pahatahtlikud isegi juhul, kui nad ise on tõsimeeles veendunud, et vastu kõiki päris elu näiteid ja kogemusi parandab sotsialism inimeste materiaalset heaolu.
Sotsialistid viitavad enda vooruse tõestuseks nende unistustes eksisteerivale "heale" sotsialistlikule maailmale. Selle väärarusaama põrmustab majandusteadlane Jason Brennan oma raamatus "Miks mitte kapitalism?" (Why Not Capitalism):
"Sotsialism ei ole ei armastus ega headus ega suuremeelsus ega maitsva limonaadi ookean. Sotsialism ei ole ei võrdsus ega kogukond. See on ainult süsteem, mis haldab materiaalsete väärtuste (asjade) kontrollimise õiguseid."
Sotsialism ei ole eesmärk, see on vahend. Ja vahendina on sotsialism kuri.
See on nii, kuna demokraatlik kontroll on siiski poliitiline kontroll ja poliitika teeb meid halvemateks inimesteks. Üheks selliseks paha olemise näiteks on suhtumise võimendamine, et kellelgi on õigus öelda teistele, mida ja kuidas need tegema peavad. Isegi juhul, kui selline inimene on ainult üks paljudest ütlejatest. Teiste inimeste käsutamise tung on vastik, inimlikkuse minetanud impulss, mis ei arvesta kaaskondsete väärikuse ja sõltumatusega.
Sotsialism ei ole eesmärk, see on vahend. Ja vahendina on sotsialism kuri.
Sotsialismi võtmes poliitilise võimu rakendamine on eriti kuri. Kui normaalsel juhul annab kellegi ülemus töö juures inimesele mingi ülesande, siis see ülemus ei arva, et ta on alluvast kuidagi moraalselt parem. Juhtkond ainult ootab, et tööline täidaks oma osa töölepingust. Vastandina sellistele normaalsetele kokkulepetele leiavad poliitilist võimu omavad inimesed, et ülejäänud ühiskonna liikmete staatus jääb neile alla.
Ameerika Ühendriikide senaator Daniel Webster pidas 15. märtsil 1837. aastal New Yorki Nilbo's Saloonis kõne, milles Texase annekteerimise ja bürokraatide ametissenimetamise süsteemi kritiseerimise vahel juhtis ta tähelepanu täitevvõimu liialdusele ning küsis, kas sellised võimuliialdused on õigustatud ka juhul, kui poliitilist võimu omavad inimesed arvavad ennast tahtvat ainult head. Webster arvas, et võimuliialdused ei ole õigustatud:
"Alati võib arvata, et tahetakse head ja halbu eesmärke võib alati eitada. Iga võim rõhutab oma häid kavatsusi, kuid me ei saa seda pidada õigeks isegi juhul, kui me oleme võimulolijate heades kavatsustes kindlad. Võib isegi väita, et konstitutsioon loodi inimeste kaitsmiseks heade kavatsuste eest, olgu need siis tõsimeelsed või näilised. … Me võime kindlad olla, et kui mõni inimolevus pääseb võimu juurde, hakkab too seda rakendama. Eriti teeb ta seda rahvavalitsuse (st demokraatliku valitsuse) puhul, tuues ettekäändeks kas siis avaliku huvi või -korra. Siiski pole võimatu, et teatud põhiseaduse piiride ületamise juhtudel soovitakse tõepoolest head."
Selline on peamine vastuväide igale valitsuse võimupiiride laiendamise soovile. Vastuväide, millega keelata valitsusele õigused, mis pole neile sõna-sõnaliselt otse delegeeritud ja seda isegi juhul kui eesmärgid võivad olla kõige üllamad. Webster läks isegi kaugemale. Ta osutas, et inimesed oskavad oma võimu kuritarvitusi alati suurepäraselt, isegi enesepettuseni põhjendada.
Selliste võimu anastajate arust on avalik huvi väga tihedalt seotud nende oma võimuvaldkonnaga. Paraku ei ole nad pärist tihti võimelised tajuma omaenda motiive. Armastus võimu vastu võib pugeda nii sügavale inimese südamesse, et inimene ei saa enam oma hullusest ise aru ja arvab tõsimeeli, et kõik tema tahetu on kas patriootlik või taotleb üldist hüve.
See on võimuiha kurjuse võti. Türannid veenavad iseennast, et nad on "rahva teenistuses", samal ajal kui tegelikkuses tähendab see üha suurema võimu enese kätte koondamist. Selle tõttu ei ole üllaste eesmärkide saavutamine häbiväärsete vahenditega mitte kuidagi õigustatud ja ei vääri mingit moraalset krediiti. Webster tungis asja tuumani ja nimetas võimu rakendamise soovi juba iseenesest halvaks kavatsuseks. Soov valitseda, enese tahte kehtestamine teiste arvelt, isegi prima facie üllaid eesmärke silmas pidades, on põhimõtteliselt kahtlane.
Armastus võimu vastu võib pugeda nii sügavale inimese südamesse, et inimene ei saa enam oma hullusest ise aru ja arvab tõsimeeli, et kõik tema tahetu on kas patriootlik või taotleb üldist hüve.
"On igas vanuses inimesi, kes soovivad olla võimule saades kasulikud; kuid ikkagi soovivad saada võimule. Nad tahavad valitseda hästi; kuid nad tahavad valitseda. Nad lubavad olla head isandad; kuid nad tahavad olla isandad."
Need kolm lauset löövad pistodana südamesse igale tühisele türannile, kõigile asjatajatele, igale nomenklatuursele hea-tegijale üle maailma. Võimuiha on talumatu ja rumal isegi kõige paremate asjaolude korral. Probleem ei ole ainult selles, et võim korrumpeerib selle kandjate isiksuse. Võimumängudes osalevad inimesed, olgu nende mängude eesmärk milline iganes, teevad midagi valesti. Soov allutada inimeste elust üha suurem osa riigi kontrollile on ebainimlik.
Kui keegi väidaks, et ta soovib kaotada kodutuse, siis võib arvata, nagu oleks tegemist heade kavatsustega. Kui keegi väidab, et ta soovib kaotada kodutuse, saates kõik kodutud sõjaväkke, on lugu märksa teistsugune. Tegemist pole mitte ainult halbade kavatsustega, vaid kodutuse kaotamise hea plaan sellisel kujul ei vääri ka mingit moraalset krediiti. Sellised kodutuse kaotamise meetodid välistavad moraalse krediidi.
Sotsialistid kehastavad täpselt säherdust suhtumist. Üldjuhul on nende üllaste eesmärkide saavutamise vahendid sellised, mis välistavad igasuguse heaks inimeseks olemise ja hea tahte. Sotsialistid ei taha mitte kunagi "head".
Tõlkis Karol Kallas