Arenevates riikides on kasvav hulk süsinikuheitmeid industrialiseerimise ja seekaudu elamisväärse elustandardi leviku paratamatu tagajärg. Kliimamuutustega toimetulemise võti on mitte arenevate riikide majanduse sandistamine, vaid tehnoloogilise innovatsiooni läbi kõrgema elustandardi poole püüdlemine, kirjutab Misese Instituudi vanemtoimetaja Ryan McMaken.
Eelmise nädala esmaspäeval pidas kliimaaktivist Greta Thunberg New Yorgis ÜRO kliimanõupidamisel kõne. Thunberg nõudis eeloleva kümne aasta jooksul drastilist, rohkem kui 50%-list süsihappegaasi heitmete vähendamist.
Jäi ebaselgeks, kellele olid ta kommentaarid suunatud, kuid samal päeval esitas ta ÜRO Lapse Õiguste Komiteele kaebuse Argentiina, Brasiilia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Türgi peale, et nood vähendaksid senisest kiiremini oma süsinikuheitmete koguseid. Kaebuse seaduslikuks aluseks on 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioon, mille alusel väidab Thunberg, et viidatud riikide liiga suurte emissioonide näol rikutakse sealsete laste inimõiguseid.
Tundub, et Thunberg ei adu, et arenevates riikides tähendavad heitmed laste jaoks pigem päästenööri vaesusest kui ohtu.
Rikkad ja vaesed riigid
Üks asi on kritiseerida Prantsusmaad ja Saksamaad nende süsinikuheitmete pärast. Need on rikkad riigid, kus väga väheseid inimesi ähvardab kolmanda maailma laadis vaesus, kui nende valitsus otsustab äkitselt puhtama elektri nimel kehtestada ohjeldamatult uusi regulatsioone ja seadusi, mis teevad nende jaoks suurema osa kaupadest ning teenustest märksa kallimaks. Kuid isegi rikkas maailmas tähendaksid Thunbergi nõutud radikaalsed heitmetepiirangud paljude majapidamiste jaoks suuri raskusi.
See on hind, mida võivad Greta poolest esimese maailma vaesed maksta.
Kuid Brasiilia ja Türgi selliste rikaste riikide hulka arvamine on kummaline ja pea sadistlik – eeldades, et ta on kursis neis kahes riigis valitseva majandusolukorraga.
Kui Brasiilias ja Türgis on tõesti piirkondi, kus elutingimused on sarnased esimesele maailmale, siis väga suur osa nende riikide elanikest elavad sellises vaesuses, mida Euroopa lapsed suudaksid vaevu mõista.
Fossiilkütused aitavad võita sõja vaesusega
Tänu industrialiseerimisele ja majanduslikule üleilmastumisele on paljud riigid suutnud vaesusest välja ronida.
Viimastel kümnenditel on saanud vaesuses sipelnud riikidest nagu Türgi, Malaisia, Tai ja Mehhiko keskmise sissetulekuga riigid. Veelgi enam: eelolevatel kümnenditel saavutab suurem osa nende riikide elanikkonnast ilmselt sama elatustaseme, mida nautis esimene maailm kahekümnendal sajandil.
Vähemalt saab see olema nii juhul, kui Thunbergi mõttekaaslased oma tahtmist ei saavuta.
Probleem siinkohal seisneb selles, et keskmise sissetulekuga või vaeses riigis on odav energia – mida saadakse suuremas osas fossiilkütustest – majanduskasvu aluseks.
Pealegi kui mõni riik tahab saada rikkamaks, peab see tootma midagi väärtuslikku. Madalama ja keskmise sissetulekuga riikide puhul tähendab see tavaliselt asjade tootmist, nagu autod, arvutid ja igat muud liiki masinad. Selliste riikide näiteks on Mehhiko, Malaisia ja Türgi.
Kuid nimetatud riikides on ainus mõistlik viis näidatud kaupade tootmiseks teha seda fossiilkütuste najal.
Seetõttu ei ole see juhus, et majandus- ja süsinikuheitmete kasv käivad käsikäes. Selline on suhe näiteks Malaisias.
Ja Türgis:
Samuti Brasiilias:
[button color="" size="" type="square_outlined" target="" link=""]Allikas: Maailmapank. CO₂ emissioon inimese kohta tonnides (parem telg); SKT inimese kohta 2010. aasta USA dollarites (vasem telg).[/button]
Samas rikaste riikide puhul me selliseid seoseid enam ei näe. See on nii, kuna paljud esimese maailma ja endisesse Nõukogude Liitu kuulunud vabariigid on kasutusele võtnud tuumaenergeetika ja kõrgete sissetulekutega riigid on loobunud söeelektrijaamadest ning asendanud need vähem süsihappegaasi õhku paiskavate kütustega, nagu näiteks maagaas.
Maailma äärmuslik vaesus ja teised arengupeetuse sümptomid on viimase kolmekümne aasta jooksul vähenenud nii palju just tänu fossiilkütustega võimestatud industrialiseerimisele.
Maailmapanga andmetel vähenes äärmuslik vaesus maailmas aastatel 1990 kuni 2013 35%-lt 11%-le. Samamoodi on paranenud juurdepääs puhtale veele ja pikenenud eluiga – seda eriti madala sissetulekuga piirkondades, kus viimastel kümnenditel on toimunud kiire industrialiseerimine. Pidevatele hukatuse ettekuulutustele vaatamata paraneb inimeste tervis maailmas jätkuvalt.
Nii nagu heitmete hulga kasv käib kaasas majanduskasvuga, nii väheneb koos rohkema CO₂ õhkupaiskumisega ka laste suremus. Seda on võimalik jälgida kogu arenevas maailmas, sealhulgas Indias.
Ja Hiinas:
[button color="" size="" type="square_outlined" target="" link=""]Allikad: Maailmapank. CO₂ heitmed tonnides inimese kohta (vasem telg). UNESCO: alla viie aastaste laste suremus 1000 sünni kohta (parem telg).[/button]
Loomulikult ei ole industrialiseerimine ainus laste suremuse vähenemise taga olev faktor. Kuid see on üks olulisemaid tegureid. Industrialiseerimise tõttu on meil olemas sellised asjad nagu kontrollitud kliimaga haiglad, tänu sellele on inimestel parem ligipääs puhtale veele ja sanitaarsüsteemidele.
Thunberg ignoreerib paraku seda kõike, parastades majanduskasvu kui "muinasjuttu". Kuid arenevates riikides tähendavad raha ja majanduskasv – mida Thunberg peab nähtavasti põlastusväärseks – pikemat ja paremat elu. Teisisõnu tähendab majandusareng õnnelikumaid tavainimesi, sest nagu on sedastanud Ludwig von Mises: "Enamus emasid on õnnelikumad, kui nende lapsed jäävad ellu ja enamus inimesi on pigem rahul tervena kui tuberkuloosi põdedes."
Thunbergi muretu ükskõiksus majanduskasvu eeliste suhtes ei ole rikaste riikide elanike seas tavatu, kes elavad eelneva aja fossiilkütuste üles ehitatud juba industrialiseeritud maailmas. Nemad seostavad majanduskasvu ligipääsuga kõrgmoele ja kallitele luksusautodele. Kuid miljardite inimeste jaoks, kes ei ela esimeses maailmas, on fossiilkütustele toetuv industrialiseerimine elu ja surma küsimus.
Sellest hoolimata peab Greta Thunberg õigeks Türgi ja Brasiilia ründamist, kuna need ei kõrvalda piisavalt entusiastlikult oma peamiseid vahendeid tavainimestele puhtama, paremini toidetud ja vähem surmava eluviisi pakkumiseks.
Hiinlased saavad majanduskasvu kasust aru eriti hästi. Riik, mis oli 1970-ndatel sõna otseses mõttes surnuks nälgimas, loobus Mao kommunismist piiratud ning reguleeritud turukapitalismi kasuks ja viis läbi kiire industrialiseerimise. Isegi selline turupõhine – fossiilkütustel põhinev – väike päästenöör tiris kiiresti ja jäädavalt miljard inimest välja vaevarikkast olelusvõitlusest, mida saatsid varasemalt pidevad näljahädad ning majandusprobleemid.
Täna on Hiina kaugelt maailma suurim süsinikuheitmete atmosfääri paiskaja. Riigi heitmekogused ületavad kaks korda USA-d. Ajal kui USA ja Euroliit vähendavad hoogsalt oma heitmekoguseid, pole Hiina neid enne 2030. aastat isegi piirata lubanud. (Ja lubadus ei tähenda veel et nii juhtub.) Samal ajal suurenesid India heitmekogused aastatel 2000-2014 kaks korda ja riigi peaminister keeldub lubamast söeelektrijaamade hulka vähendada.
[button color="" size="" type="square_outlined" target="" link=""]Allikas: Maailmapank[/button]
Ja kes võiks seda neile riikidele süüks panna? Esimese maailma koolilapsed võivad mõelda, et on kena lugeda Hiina vabrikutöölistele moraali vajadusest oma elustandardit koomale tõmmata, kuid keegi selles riigis ei võta seda tõsiselt, kui rangem kliimapoliitika tähendab majanduskasvu nõndanimetatud "muinasjutu" purustamist.
Üks hiinlane vastas hiina sotsiaalmeediavõrgus Weibo Thunbergile järgmiselt: "Kui majandus ei kasva, siis mida meie, arengumaades elavad inimesed sööme?"
Kliimasoojenemise kogukulu mõõtmine
Kiirete ja suuremahuliste heitmekoguste vähendamise nõudjad võivad vastata: "Kuigi meie poliitika võib teha inimesed vaesemaks, siis kliimasoojenemine teeks nende olukorra veelgi hullemaks."
Kas ikka teeks?
ÜROs sajatas Thunberg: "Inimesed kannatavad. Inimesed surevad [kliimasoojenemise tõttu]." Kuid sellised üksikud loosungid ei ütle meile, mida peame teadma kui teemaks on kliimamuutuste poliitika.
Oluline küsimus on järgmine: kui maailm tõepoolest kehtestab äärmusliku thunbergiliku kliimapoliitika, siis kas see poliitika teeb rohkem halba kui head?
Vastus ei pruugi olla kliimaaktivistidele meelepärane. Lõppeks tuleb hinnata kliimamuutuste mõju kliimamuutuste poliitikaga võrreldes. Kui kliimapoliitikaga piiratakse majanduskasvu ja selle tõttu kaotab sada miljonit inimest ligipääsu puhtale veele ja turvalise elukoha, on see väga kallis hind.
Pealegi on ilmne fossiilkütustest saadava odava energia tulu. Oodatav eluiga kasvab ja seda kõige rohkem arenevates riikides. Laste suremus väheneb. Esimest korda ajaloos ei pea Hiina talupoeg vaevu ellujäämise nimel päevad läbi riisipõllul rügama. Tänu odavale elektrile ei pea keskmise sissetulekuga riikides elavad naised ilma pesumasinata kulutama päevas tunde pesu pesemisele. Lapsed ei pea jooma koolerapisikutega reostatud vett.
Tore on istuda rikaste poliitikute ees ja öelda "kuidas te julgete", kui need ei rakenda sellist kliimapoliitikat nagu soovitud. Võib olla keerulisem seletada Bangladeshi t-särgivabriku töölisele, et tal on läinud liiga hästi ja me peame majanduskasvu pidurdama. Tema enda heaolu nimel, loomulikult.
Ja see on olnud kliimapoliitika probleem algusest peale. Kuigi tõestuskohustus, miks peaks miljarditele peale sundima globaalset majandushaldussüsteemi, lasub kliimamuutuse aktivistidel, ei ole nad suutnud kunagi veenvalt tõestada, et kliimamuutuste kahju on suurem kui tööstus-majanduste sandistamise kahju.
See on põhjus, miks aktivistid nii tihti toetuvad liialdatud väidetele globaalsest hävingust. Valikute kaalumisele pole tarvis aega raisata, kui esitatud valikud on ainult kas "tehtagu nii nagu meie tahame" või "totaalne globaalne häving".
Kuid isegi kliimaaktivistid ei suuda otsustada, kas Armaggedoni-lähenemine on õige. Näiteks avaldas eelmisel aastal teadusajakiri Scientific American John Horgani artikli "Kas me peaksime kliimasoojenemisse jahedamalt suhtuma?", mis uurib ideed, et "teaduse ja teiste valdkondade jatkuv areng aitab meil üle saada ka keskkonnaprobleemidest".
Täpsemalt viitab Horgan kahele hiljuti teemal sõna võtnud autorile, Steven Pinkerile ja Will Boisvertile. Kumbki pole eriline libertaar ega eita kliimamuutusi. Mõlemad eeldavad, et kliimamuutused põhjustavad probleeme.
Samas järeldavad mõlemad, et kliimamuutuste väljakutsete lahendamine ei vaja üleilmset kliimadiktatuuri. Veel enam, juba täna on riigid motiveeritud tegema sedalaadi asju, mis on kesksed esile kerkida võivate kliimaprobleemide ületamisel.
See tähendab, kliimamuutustega toimetulemise võti on tehnoloogilise innovatsiooni läbi kõrgema elustandardi poole püüdlemine.
Mitte aga Brasiilia tööliste suunas näpu viibutamine ja käsk unustada ära auto, kodumasinad või puhkusereis.
Väljaspool enesevihkajatest esimese maailma eeslinnaelanike ringi ei ole see ilmselt edukas plaan. Näib, et paljud indialased, brasiillased ja hiinlased on valmis riskima kliimasoojenemisega, et saada võimalus kogeda väikest osa jõukusest, mida esimese maailma kliimaaktivistid on nautinud kogu oma elu.
Tõlkis Karol Kallas, toimetas Oto Tuul.
Mida kliimastreikijad tegelikult nõuavad? Arbuuside tehnoloogiavaenulik revolutsioon