Vähegi kultuursed inimesed võiks võtta teadmiseks, et teadlik ja tahtlik vägivallaga ähvardamine, rääkimata vägivalla käikulaskmisest millekski muuks kui enese ja teiste kaitseks, on vahend, mida poliitiliste protsesside suunamiseks ei kasutata – mitte ainult seepärast, et vastupidiselt talitada oleks ebakultuurne, vaid ka seetõttu, et nii kahjustatakse poliitilisi jõude, mida arvatakse end ähvardusi esitades aitavat, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Viimastel päevadel palju tähelepanu saanud Kaja Kallasele saadetud vägivallaähvardused panevad küsima, kuidas võib keegi nii rumal olla, et loodab niisuguse käitumisega saavutada endale meelepäraseid poliitilisi muutusi.
Aastate jooksul on mitmed inimesed mulle mõista andnud, et kavatsevad ühe või teise poliitiku vägivallaga ähvardamisega ära hirmutada ja sundida neid seeläbi oma poliitilistest plaanidest taganema. Olen alati vastanud, et mitte mingil juhul ei maksa sedasi talitada.
Raske on mõista, kuidas inimesed aru ei saa, et endale ebameeldivatele poliitikutele vägivallaähvardusi esitades saavutavad nad soovitule risti vastupidise tulemuse. Ainuke "võit", mis niisuguse käitumisega kaasneb, kuulub ähvardatule, kes saab ähvarduse avalikustada ja selle koos oma kaaslastega oma poliitiliste oponentide vastu pöörata – nagu Postimees ja Delfi ongi seda juba teinud. Kokkuvõttes toimivad niisugused ähvardused justkui bumerangina, mis tabab tagasi tulles mitte ainult selle lendu laskjat, vaid ka paljusid tema kõrval seisvaid ja mitte milleski süüdi olevaid inimesi.
Käesolevalgi juhul võiks küsida, mida on Kallasele saadetud vägistamis- ja tapmisähvardusega saavutatud. Päris kindlasti ei ole see endaga kaasa toonud midagi positiivset. Küll aga on sellega tõestatud ähvardaja kultuuritust, sest naisterahvast saab grupivägistamisega ähvardada vaid kaabakas, ning ka seda, et ähvardajal puudub elementaarne intellektuaalne võimekus mõistmaks oma tegude tagajärgi.
Kokkuvõttes võiks vähegi kultuursed inimesed võtta teadmiseks, et teadlik ja tahtlik vägivallaga ähvardamine, rääkimata vägivalla käikulaskmisest millekski muuks kui enese ja teiste kaitseks, on vahend, mida poliitiliste protsesside suunamiseks ei kasutata. Mitte ainult seepärast, et vastupidiselt talitada oleks ebakultuurne, vaid ka seetõttu, et nii kahjustatakse poliitilisi jõude, mida arvatakse end ähvardusi esitades aitavat.