Liberaalidel ei ole praegu mingit õigust konservatiividele "reljeefset retoorikat" ette heita, manitseda neid viisakusele, kui nad ise käituvad nagu viimased laadalised või kõrtsikaklejad, toonitab oma arvamusloos Malle Pärn.
Normaalselt toimiva ühiskonna aluseks on vastastikune usaldus.
Riigil peab olema eetiline alus, kodanike ja valitsuse vahel peavad olema normaalsed inimlikud suhted. Ausad suhted. Vastastikku üksteist austavad suhted. Ühiskond, kus puudub vastastikune usaldus, on vihaühiskond, ebanormaalne ühiskond. Üks rahvus peab omavahel kokku hoidma, sest välisvaenlaste vastu saab riik ennast kaitsta ainult ühiselt, kogu rahva abiga.
Ikka ja igavesti tuleb korrata, sest seda ei taheta mitte vastu võtta: valitseja on rahva teener, mitte isand. Ka president on rahva teener! Isand on ta türannias, demokraatias on ta teener. Teda valitakse, ta ei ole vereliini pidi sündinud ega kasvatatud valitsejaks, ega ole ka võimu saavutamiseks rahvast vägivallaga endale allutanud. Ta vastutab rahva ees. Ka tema palganumbri peaks otsustama rahvas, mitte tema ise.
Või kuidas? Kas ka demokraatias saavutab mingi klikk võimu pettuse või vägivallaga ja hakkab rahvale isandaks, tegelikult türanniks? Mis demokraatia see siis on? Eks see ole pigem kambakraatia demokraatia nime all?
Mille alusel võivad inimesed üksteist usaldada? Rahval peab olema mingi ühine moraalne alus. Rahval peavad olema mingid ühised alusväärtused, mida kõik pühaks peavad ja mille hülgamist taunitakse.
Ühiskondlik moraal on vastastikuse usalduse alus. Ausus on normaalse ühiskonna nurgakivi.
Meil on juba tekkinud poliitkarjeristid, kes ei usalda kedagi, sest ilmselt ei pea nad moraali oluliseks, ilmselt ei usalda nad ka iseennast. Nad kahtlustavad kõiki alati ebaausas käitumises, oma vastaspartei iga plaani või põhimõtte väljendamise taga näevad nad omakasu ja pettuse isanda sarvi.
Nagu varas usub, et kõik varastavad, nii ka nemad usuvad, et poliitika ongi omakasupüüdlike sohitegijate malemäng. Küllap nemad just nõnda poliitikat teevadki. Neile on oluline nende isiklik poliitiline karjäär, nende kliki edu, ja oma välismaiste isandate heakskiit. Iseseisvus on üks väga tülikas ja ohtlik asi, sellele ei taha nad isegi mitte mõelda.
Kriitika võib olla isegi valus ja terav, aga mitte mõnitav ja laimav! Poliitikas ei tohi lasta end juhtida kõrgel palavikul, seal peab mõistus valitsema tunnete üle.
Moraal tuleb taastada! Me peame selle liberalistliku moraalihävitamise revolutsiooni tagasi pöörama – moraalirelativism viib meid totalitaarsesse kaosesse, kedagi ei saa siis enam usaldada, kõiki tuleb aina kontrollida ja kahtlustada. Ei ole võimalik igaüht igal sammul kontrollida, nuhkide süsteem meil juba töötab, aga nad ei jõua ju igal hetkel igaüheni?
Tundub, et meie riigi senine poliitika peab kõiki kodanikke potentsiaalseteks kaabakateks, kes aina petavad ja omakasu taga ajavad, valetavad ja võltstoodangut pakuvad. Neid on aina vaja pealt passida, kontrollida, trahvida, ähvardada ja hirmutada. Kodanik peab olema nagu ketti pandud õuekoer.
Laua taga (peaaegu alati konkreetselt kellegi huvides) väljamõeldud seaduskoodeksid ei aita ehitada eetilist üksteist austavat kodanikkonda. Ühiskonnal peavad olema ühised väärtused ja eesmärgid, riik peab kodanikule alles jätma tema väärikuse. Ainult siis võib riik temalt oodata lojaalsust ja seaduskuulekust.
Kui riik ei austa kodanikku, võtab temalt väärikuse, siis miks peaks kodanik riigisse paremini suhtuma? Kui riik võtab kodanikult väärikuse, siis on ta ka ise vääritu. Kui riik ei usalda ega austa kodanikku, siis on loomulik, et kodanik ei usalda ega austa ka riiki. Väärika riigi kodanik on ka väärikas.
Igal rahval on mingi religioon, mis paneb aluse üksteise usaldamisele. Ta annab rahvale moraalireeglid, mis on sajanditega äraproovitud, ta manitseb inimesi ausalt elama, ausat tööd tegema, üksteist armastama ja austama, kui see alus hävitatakse, siis hävib ka usaldus. Meil tuleb ilma valehäbita minna tagasi kristliku aluse juurde, me peame tõstma uuesti ausse moraali ja eetika, igi-igavesed inimlikud väärtused, inimese au, väärikuse ja vabaduse.
Demokraatia ei saa eksisteerida ilma usalduseta, ilma vastastikuse austuseta. Me ju näeme, mis praegu toimub: liberaalid on kõik eetilised tõkked maha jooksnud, ja sellega omavahelise suhtlemise lati maani maha langetanud. Sõim ja mõnitamine, laim ja halvustamine ei kõlba demokraatiasse!
Kriitika võib olla isegi valus ja terav, aga mitte mõnitav ja laimav! Poliitikas ei tohi lasta end juhtida kõrgel palavikul, seal peab mõistus valitsema tunnete üle. Poliitikasse ei sobi inimesed, kes ei oska kaotada, kes kaotusest pikaajalisse hüsteeriasse kukuvad.
Liberaalidel ei ole praegu mingit õigust konservatiividele "reljeefset retoorikat" ette heita, manitseda neid viisakusele, kui nad ise käituvad nagu viimased laadalised või kõrtsikaklejad.
Ründaja peab tagasi tõmbuma, siis saab ka rünnatav oma taktikat muuta.