Lojaalse ja seadusekuuleka kodaniku käes olev relv on oluline osa riigikaitselisest heidutusest. See on riigi ja kodaniku vahelise usaldussuhte, relvakäsitlemise ja enesedistsipliini element ning turvalise ühiskonna tunnus, kirjutab reservohvitser Einar Lillo hinnates kaks aastat tagasi valminud elanikkonnakaitse kontseptsiooni, kus pole poole sõnagagi mainitud tsiviilkäibes olevaid relvi ega nende tähendust elanikkonna kaitsel.
Aiavärav sõideti hooga maha ja hoovi ramminud maasturist väljusid kaks khakivärvi riietuses meest, kelledest ühel oli käes pesapallikurikas ja teise vöölt paistis püstolipära. Mõlemad mehed tundusid närvilised ja räsitud. Esimese hooga mõtlesin, et sõda on kandunud ka meie koju või nagu ammu loetud elanikkonnakaitse dokumendi kohaselt on relvastatud konflikt nüüd laienenud. Piilusin kardina vahelt välja ja hetkega langetasin otsuse, et oma koduhoovis olen peremees mina ja võõrad ei tule siia laamendama. Võtsin relvakapist turvalisuse tagamiseks soetatud pumppüssi ja astusin õue…
See üsna lihtsalt prognoositav kirjanduslik fiktsioon muutub ühel hetkel reaalsuseks ja konflikt riiki tunginud vaenlase või marodööride ja hullunud kaasmaalastega on möödapääsmatu. Sarnase situatsiooni võimalikkusele ja selle eelduslikule valmisolekule on oma arvamusloos ja intervjuus tähelepanu juhtinud nii Ilmar Raag kui brigaadikindral Riho Ühtegi. Aga kes ja kuidas meid kui elanikke kaitseb?
Elanikkonnakaitse süsteemi eesmärk on kaitsta inimesi
Peagi möödub kaks aastat kui valitsuse heakskiidu sai elanikkonnakaitse kontseptsioon, mille kohaselt on elanikkonnakaitse meetmete süsteem, eesmärgiga kaitsta inimesi hädaolukordade ning riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude korral. Tänapäevase käsitluse kohaselt on selle aluseks elanikkonna suutlikkus ennast ise kaitsta ja vajaduse korral üksteist kuni abi saabumiseni aidata. Hästi! Kui aga nimetatud kontseptsiooni lugeda, siis ei ole selle tekstis poole sõnagagi mainitud tsiviilkäibes olevaid relvi ega nende tähendust elanikkonna kaitsel.
Praktiliselt ei ole üldse käsitletud inimeste enesekaitse võimalusi karistusõigusest ja relvaseadusest tulenevalt. Nimelt on üheks tsiviilkäibes lubatud relva omandamise otstarbeks turvalisuse tagamine (enese ja vara kaitseks). Tegemist on meetme ja vahendiga, mille kasutamine seaduse piirides on aktsepteeritav ning selle võimaluse ja fakti eiramine alusdokumendis on selle suureks puuduseks.
Süvenedes kontseptsiooni läbivate valdkondlike mõistete virvarri ja nende käsitlusse – sõjaline konflikt, sõjaline rünne, sõjalised ohud, sõjaaegne evakuatsioon, lahingutegevus, relvakonflikt, relvastatud konflikt, – siis neid kasutatakse segamini ja meelevaldselt. Ukraina näitel on riigis tegemist terroritõrje operatsiooniga, mis sisuliselt ja retoorikas tähendab sõda Venemaaga. Kehtiv riigikaitseseadus räägib nii olukorra kui juhtimise tasanditest ja seda seonduvalt kaitsevalmiduse seisunditest ja sõjaseisukorrast. Eesti õigusruumis ei ole nimetatud mõisted avatud, lähtuda saab ainult rahvusvahelisest õigusest tulenevate mõistete ja terminitega, mis on aga enamikule inimestest kauged ja mõistmatud.
Põhiseadus kohustab
Põhiseaduse paragrahv 54 kohustab Eesti kodanikku olema ustav põhiseaduslikule korrale, kaitsma Eesti iseseisvust ning muude vahendite puudumisel on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.
Olen seisukohal, et ka tsiviilkäibes olevad relvad on seotud põhiseadusliku korra ja laiapindse riigikaitsega ning seeläbi ka rahva kaitsetahtega, mis on vaieldamatult riigikaitse raskuskeskmeks. Lojaalse ja seadusekuuleka kodaniku käes olev relv on üks oluline osa riigikaitselisest heidutusest ning see on riigi ja kodaniku vahelise usaldussuhte, relvakäsitlemise ja enesedistsipliini element ning turvalise ühiskonna tunnus.
Saamaks ettekujutust ja võrdlevat ülevaadet tsiviilkäibes olevatest tulirelvadest ja nende omanikest siis kuulub näiteks kaitseväe arengukava kohaselt kiirreageerimisstruktuuri 2022. aastaks 21 000 võitlejat ning põhivalmidus ja täiendusreserv ulatub 60 000-ni. Politsei- ja piirivalveameti andmetel on Eestis relvaluba üle ligi 30 000-l inimesel, kelle käsutuses on ligi 60 000 tulirelva. Need on nii arvuliselt kui ka võimepõhiselt täiesti võrreldavad suurused. Jätta see võime elanikkonnakaitse alusdokumendis avaliku tähelepanuta on pehmelt öeldes lühinägelik ja vastutustundetu ning vastuolus põhiseaduse 54. paragrahvi mõttega.
Õiguslikult võib väike vastuolu tekkida rahvusvahelise sõja- ja humanitaarõigusega, mille kohaselt peab relvastatud võitlust pidav kodanik olema võitleja (combatant) staatuses. Oma koduhoovis tegutsedes ja kehtiva põhiseaduse ning seaduste raames laieneb taluperemehele hädakaitseseisundist tulenevad õigused ning appi peaks tulema ka kontseptuaalse vormi saanud elanikkonnakaitse võimalused. Aga kas ikka tuleb?
Omaalgatuslik vastupanu ja metsavendlus
Omaalgatusliku ja omavahenditel põhinev kaitsetegevus ei seisne ainult vee- ja toiduvaru soetamisel vaid seda varu koos vabadusega tuleb ka kaitsta. Ja parim on seda enne teadvustada nii taluperemehel kui ka riigikaitse juhtidel. See, et me tsiviilkäibes olevatest relvadest ei räägi, ei muuda neid olematuks, vaid vastupidi, neile tuleb anda täiendav ja usaldusel põhinev tähendus.
Kapten reservis Aivar Engel on ajakirjas Kaitse Kodu avaldatud artiklis välja toonud tänase ja 1937. aasta põhiseaduse erinevuse, kus tollases seaduses omaalgatusliku vastupanu õiguse säte puudus. Kapten Engel julgeb arvata, et kui vastav säte oleks 1937. aasta põhiseaduses olnud, siis ilmselt oleks 1940. aasta juunis Eestis alguse saanud Nõukogude okupatsioonile osutatud aktiivsemat relvastatud vastupanu.
Toetan täielikult seda seisukohta, sest juba iidsetest aegadest alates on vaenutegevusse sekkunud kohalikud elanikud. Nii oli see juba Vanas Testamendis kirjeldatud Joosua sõjaretke käigus, kus Iisraeli sõjamehed olid loonud liidu gibeonlastega ning kohalikud põllumehed asusid põgenevaid emorlasi kõigi jõududega kimbutama. Piibel jutustab suurtest kividest, mida põgenike pihta heideti. Sama on toimunud läbi ajaloo, näiteks austerlaste ja burgundlaste taganemisega nende sõdades šveitslaste vastu 14. ja 15. sajandil. Sarnased omakaitselised jõud on vaenuvägesid häirivalt tegutsenud ühel või teisel moel ka Eesti aladel möödunud aastatuhande vältel.
Relv on vaba mehe tunnuseks ja õiguseks aga seda läbi kohustuste ning vastutuse. Relvastatud ori aga kasutab relva endale omaste tungide rahuldamiseks. Kui lõpuks pöördub relv tema enda vastu, jõuab ta autunde puududes panna toime tegusid, mis ei ole omased vabale mehele ega vasta rüütlikultuurile.
Ja ärgem unustage, et viimane metsavend hukkus alles 1978. aastal.
Kirgi küttev tulirelvadirektiiv
Kui ühelt poolt räägime laiapindsest riigikaitsest ja elanikkonnakaitsest siis teiselt poolt aplodeerime Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivile, mis käsitleb relvade omandamise ja valduse kontrolli ning sellega seonduvaid piiranguid tsiviilkäibes olevate relvade kohta. Kuulekalt viime need nõuded relvaseadusesse aga seost tsiviilkäibes olevate relvade ja elanikkonnakaitse ning laiapindse riigikaitse vahel ei näe.
Kehtiva relvaseaduse kohaselt on võimalik füüsilisel isikul vastavalt otstarbele soetada tulirelv ka turvalisuse tagamiseks ja kutsealal tegutsemiseks. Jahipidamise ja spordiga tegelemiseks on määratletud mitmeid lisatingimusi siis turvalisuse tagamise eelmärgil relva soetanu sooritab teoreetilise eksami ja laskekatse.
Relva käsitsemine ja selle hädakaitseolukorras kasutamine on aga niivõrd komplitseeritud, et ilma täiendava taktikalise ja tehnilise väljaõppeta ning psühholoogilise valmisolekuta ei ole see ei ohutu ega efektiivne. Ükski personaalne hädakaitsesituatsioon ei alga 25 meetri distantsilt vaid sellele eelneb kindlasti agressioon ja silmside ründajaga.
Selle asemel, et mõõta salve pikkust tuleb kultuurilise dekadentsi olukorras otsida abi rüütlikultuuri kõrgaegadest ja selle sügava kihi alt otsida neid väärtusi ja ideaale, mis tagavad nii meie riigi, elanikkonna kui ka üksikisiku moraalse ja füüsilise kaitstuse. Meenutame hetkeks rüütlikoodeksit, mille kohaselt pidi rüütlil olema esmalt hea süda, mõistus ja karakter-iseloom ning alles seejärel relv.
Oht või võimalus?
Just kontseptuaalne lähenemine tsiviilkäibes olevate relvade olemasolu ja nende võimalikust kasutamisest ärevatel aegadel on üheks elanikkonnakaitse kriitiliseks küsimuseks. Mõned aastad tagasi Arvamusfestivalil algatasin reservohvitserina debati teemal „Relvastatud rahvas – julge olek või julgeolek?", kus ligi pooleteise tunni vältel arutleti Rasmus Kagge modereerimisel küsimuse üle, kas tsiviilkäibes elanike käes olevad relvad lisavad turvatunnet üksikisikule, tema perele ja kogukonnale ning milline on selle mõju riigi julgeolekule, riigikaitsele ja siseturvalisusele, samuti kuidas enda ja oma kodu kaitseks ning sporditegevuseks mõeldud relv suhestub riigi julgeolekusse. Toona jäi õhku palju küsimusi ja eriarvamusi ning nüüd, mitu aastat hiljem ei vasta neile ka kaks aastat „töötanud" kontseptsioon.
Parafraseerides Platonit, ei ole vabadus väärtus iseenesest, vaid väärtus on see, mida inimene vabadusega teeb ning mis on selle sisu ja kuidas seda kasutatakse. Vabadus kohustab, mitte ei anna õigust! Sama kehtib ka relvade, relvakultuuri ja relva kandmist ning kasutamist reguleerivate õigusaktide kohta. Ükski relv ei ole ohtlik, kui seda ei juhi orjameelne inimene, kes arvab, et talle on relva kaudu osaks saanud suur võim ja vabadus ning seetõttu on talle kõik lubatud.
Liiga lihtne on niivõrd olulist teemat vältida ja pea kabinetivaikusesse peita. Ehk lõpetuseks küsin uuesti nii endalt kui ka kaaskodanikelt: kas relvastatud rahvas on oht või võimalus?