Sotsiaalmaks tuleks ära kaotada. See tooks kaasa suurema jääktulu, millelt saaks tulumaksu mingil määral lisaks koguda ning lisanduv jääktulu vähendaks vajadust sotsiaaltoetuste järele, kirjutab lugejakirjas Janno Tults.
2017. aastal avaldas Objektiiv arvamusloo "OÜ-tajad näitavad riigile seaduse täitmise teed ehk sotsiaalmaksu kaotamisest". Põhimõtteliselt käsitles see artikkel kahte teemat: 1) sotsiaalmaksu kaotamine ning sellega seotud kulutuste viimine üldise riigieelarveliste kulutuste rahastamise pinnale ning 2) sotsiaalmaksu vastuolu maksukorralduse seaduse (MKS) §-ga 2, mis ütleb, et "maks on […] kohustus […], millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks." Lisaks käsitles tagajärgi, mis saab, kui sotsiaalmaks ära kaotatakse.
3 aastaga oleme jõudnud allolevasse olukorda:
I Maksukoormusega seonduv
1) Menetletakse renditööjõu maksustamist tulumaksuga, mis seab nende kasutajad maksuõiguslikult paremasse olukorda kohalike ja EL-töötajate kasutajatest – rohkem ei õnnestu maksustada.
2) Vastu on võetud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus, kus kogu maksukoormus moodustab vaid 20% tulust. "Vaid" on siin küll suhteline täiend. Võib oletada, et rahvas lihtsalt pole nõus enam maksma, kuna rahvas on harjunud tulumaksuga kui tegeliku kohustusega kõige enam ning muud maksud on vaid teistele kohustuste panemiseks, mida ise ei taheta kanda.
3) Nn OÜ-tajad maksavad ka vaid 20% maksu (jätame käibemaksu välja) – mõni maksab rohkem, aga samas teeb enammakstu raamatupidamisega tagasi (kulu- ja varadearvestusega eelkõige), kuna neile on riik võimaldanud nendelt summadelt täieliku nn palgamaksude vabastuse (ja veelgi enam), kohustusega teha raamatupidamist. Praktikas maksavad veelgi vähem. Osa sellest säästust maksavad ilmselt raamatupidajale.
Sisuliselt oleme jõudnud olukorda, kus rahvas tunnistab tulumaksuga sama kulukat ehk umbes kuni 20% maksukoormust.
II Maksu otsese vastutasu aspektist oleme jõudnud olukorda, kus on lahvatanud tüli sotsiaalmaksu otsese vastutasu tõttu maksumaksjale.
1) 7. veebruaril jättis president välja kuulutamata pensionireformi seadusena, kuna üheks põhjenduseks oli see, et seni mitteliitunud ei saa maksuraha välja võtta. Väikene kadedus ehk? President kinnitab vastutasuolukorra olemasolu. Sisuliselt ta möönab seaduserikkumist, kuigi ta ei pruugi sellest teadlik olla. Igatahes otseselt teda see ei häiri. Ei näe president probleemi ka selles, et pensioni riikliku panuse mitu osa (15 a tööstaaži ja enda makstud sotsiaalmaksu põhine indekseerimine) jääb sõltuma üksnes konkreetselt inimese eest sotsiaalmaksu maksmisest.
2) Presidendile kaasakiitjad näevad ka ohtu, mis neid pigem häiribki, kuigi nad vast polegi mõelnud selle nurga alt, et makstes saaksid nad lihtsalt konkreetse osa oma sotsiaalmaksust oma tasku (tagasi) ajada pensioni arvelt ja see võiks päris hea olla mingil hetkel ära kasutada… Praegu käib jutt vagalt lihtsalt ära kulutamisest. Demagoogiliselt küsides – aga kas parem on surra pensionifondiga nälga või see võtta välja ja elada edasi? Ühel hetkel on see noorematele, kelle seas on kindlasti igasugust rahvast, reaalsus. Kas elav vanem, noor ju saab ühel hetkel lapsevanemaks, või mingi pärandus nälga surnud vanemast? Kõik see tekib selle vastutasuga sotsiaalmaksust.
3) Kusjuures tasub muuseas üle rõhutada, et sotsiaalmaksust konkreetse osa eraldamine on seotud hüvega – pensioniga, mitte maksuvabastuse rakendamisega. Sotsiaalmaks pole olnud selline maks, nagu tulumaks, et kui see on juba ära kogutud, siis sellelt tehtakse tagasiarvestus maksuvabastuste nimekirja põhjal (annetused, eluasemelaenu intressid, koolitused jms vastavalt seadusele) ja tagastatakse.
4) Pensionireformile vastuseisjad ei näi taipavat, et pensionite, riigi- või erakomponendi, probleemi üks juur on sotsiaalmaksu pea otsese tagastamise osas maksumaksjale – osa inimesi, st kohustusliku kogumispensionimakse (kkp) maksjad, saavad (veelgi) otsese(ma)lt tagasi ja osa, kkp mittemaksjad, mitte – osa saavad selle tagajärjel riigieelarvest väiksemat pensioni ja teised suuremat. Minu jaoks on see otsene vastutasu, mis tekitabki segadust. Eelpensioniga pole ju keegi eriti õiendanud, et miks seda makstakse? Seda ongi võetud kui riigi sotsiaalabi.
Mida me saame järeldada eeltoodust, kolme aasta jooksul ilmnenud uuendustest?
III Selle põhjalt on õige taaskord teha ettepanek kaotada sotsiaalmaks lihtsalt ära.
1) On selgunud rahva talutav maksumäär ja rahulolematus maksu vastutasuga maksumaksja jaoks. Sotsiaalmaksu rahvas küll pole nõus juurde maksma.
2) Midagi ei jääks rahastamata. Lihtsalt tehakse kõigile samad õigused sõltumata panusest riigieelarvest selle tavakorras. Vastasel korral oleks tegemist eraettevõtlusega ja riik peaks sellest eemale hoidma üldse. Vähenenud tööpuudus, sellega sotsiaaltoetused, ja maksupettused ning vastukaaluks suurenenud maksulaekumised katavad vahet. Praegu ära tehes taastub tulude-kulude vahe enne uut kriisi või on aega harjuda uue olukorraga ja sellisel määral rahastamisprobleemi lihtsalt ei tekigi enam – parem majandusstruktuur ja inimeste võimekus. Rahvas aga on treenitud mõtlema sotsiaalmaksust kui vastutasuga maksust. See takistab rahade paremat kasutamist.
3) Olgu veel öeldud, et ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamisega pandi paika proportsioonid, mida võiks ka kasutada sotsiaalmaksu ära kaotamise puhul sotsiaalkulutuste ja üldriigieelarveliste kulutuste kandmiseks, kui soovitakse praeguse ravikindlustussüsteemi jätkumist.
4) Investeerimiskontole investeerimine teha täiesti maksuvabaks, et tagada võimalust koguda endale priskemat pensioni. Sinna ei kantaks riigi poolt mingit osa, et ei tekiks taaskord vastuolu MKS § 2-ga ega eelpool tülid uuesti lahvataks. Sealt annaks investeerida enam-vähem mistahes börsil, finantsinspektsioonis või lihtsalt äriregistris registreeritud ettevõttega seotud finantsvarasse (fondid, aktsiad, oma oü-de osad, võlakirjad, laenud jm). Väljamaksed pensionieas oleksid tulumaksuvabad, aga varasemad väljamaksed maksustatud tavakorras sel hetkel kehtiva määra järgi. Võiks ka võimaldada eelpensioni, st selle maksumäär oleks nt pool tavapärasest, kui väljamakse toimuks võrdlemisi lühikest aega enne pensioniea saabumist – seda just eesti meeste eluiga arvestades, et me ka pensioni saaks nautida.
Kokkuvõttes on selgunud rahva praegu talutav maksumäär, kuni 20% tulust, ja presidendi rahulolematus sotsiaalmaksu tagastamisega ühes aspektis, mis on ka tegelikult seadusevastane, nii et ta taju on isegi seadust järgiv, kuigi ka sotsiaalmaksu teised aspektid tahavad lahendamist.
Seetõttu ainuke lahendus on sotsiaalmaks ära kaotada. See tooks kaasa suurema jääktulu, millelt saaks tulumaksu mingil määral lisaks koguda ning see lisanduv jääktulu teiselt poolt vähendaks vajadust sotsiaaltoetuste järele. Riik tegelekski solidaarse arvestusega, mitte isiku sissemaksetepõhise arvestusega, millega saaks ka erasektor hakkama suurepäraselt.
OÜ-tajad näitavad riigile seaduse täitmise teed ehk sotsiaalmaksu kaotamisest