Tõrvikurongkäik on ilus ja meeliülendav üritus, mis väljendab meie armastust Eesti vastu ja tänu kõige väärtusliku eest, mis siin leidub. Jäägu sellest kõrvale loosungid ja hüüded, mis ühtsust pigem lõhuvad kui ehitavad, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Delfi vanemtoimetaja Dagne Mihkels kirjutas nobedasti juba samal õhtul EKRE korraldatud tõrvikurongkäiku halvustava loo, mis kannab pealkirja: „„Taara, hävita!" Tõrvikurongkäiku on mõistlikum vaadata piltidelt". Artiklis väidab Mihkels, et kuulis kolonnist hüüdeid „Taara, hävita!":
„Peamine kisagrupp on muidugi rongkäigu ees, kuhu on koondatud Ruuben Kaalep, kõikvõimalikud lipud ja Sinise Äratuse noored. Kisameeste ja -naiste repertuaar on paraku üsna kasin, hakkab üsna kohe korduma ja muutub järjest piinlikumaks. „Elagu eestlased!" karjub ees keegi, juhtgrupp kordab nagu regilaulu. „Elagu soomlased!" „Elagu soome-ugri hõimud!" „Elagu Eesti metsad!" Vaikus. „Eesti eest!" „Taara, hävita!" Ja otsast peale. Ja veel ja veel."
Pean ütlema, et see „Taara, hävita!" jäi ka mulle kolonni ees kõndides kõrva ja tekitas nõutust. EKRE portaal Uued Uudised kinnitab, et hüüti ikkagi „Taara, avita!". Tsiteerin:
„Vaevalt, et noorukese vanemtoimetaja kõrvakuulmine väga kehvake saab olla ja ei taha uskuda, et ajakirjandusväljaandes päris lollid töötavad, kuid ometi kirjutab ta suisa pealkirjas lausvalena, et rongkäigus kõlas loosung „Taara, hävita!". Mõistagi kõlas seal „Taara, avita", kuid see sõna vapralt end ületades vanalinna minema sundinud žurnalisti leksikas puudub."
Palvehüüd „Taara, avita!" on teatavasti tõlgendus Henriku kroonikas esineva „saarlaste suure jumala" nime Tharapita, Tharaphita või Tarapitha arvatavast tähendusest. Henrik kirjutab ühes kohas, kuidas tema ja preester Theoderic „ristisid Virumaal rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus kohalikud rääkisid olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale". Muhu linnuse vallutamist aastal 1227 kirjeldab Henrik aga järgmiselt: „Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat. Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapitha üle. Need hüüavad appi hiit, nood Jeesust…" Saarlaste allutamist käsitab preester Henrik usulise võiduna, rõhutades mitmel korral, et rahva ristimisega sai jumal Tharaphita välja heidetud.
Henriku kroonika on ideoloogiline dokument, mis kirjeldab küll fakte, ent serveerib neid teatud kastmes. Selle tõlkimine ja tutvustamine on andnud küllalt laskemoona mitte ainult saksavastasusele, vaid ka kiriku- ja kristlusevaenulikule hoiakule. Postkristlikus Eestis otsitakse üha rohkem juuri kristluse-eelsest ajast. Kirikus ja ristiusus nähakse mitte oma identiteedi allikat, vaid midagi võõrast, pealesurutut. Loomulikult ei kehti see tähelepanek kaugeltki kõigi kohta, sest kristlased moodustavad ka tänapäeva Eestis arvuka kogukonna.
Ent kui me usume üht (tõenäoliselt) sakslasest preestrit, kes kirjeldas eestlaste hoiakuid 13. sajandil, siis tuleks uskuda ka teist sakslasest vaimulikku, kes sajandeid hiljem täheldas Eesti põlisrahva suurt kristlikku hardust ja vagadust.
Nimelt 17. sajandi kaheksakümnendatel aastatel külastas Eestit üks noor sakslasest rännumees nimega Sigismund Hosmann (1660–1701). Aastal 1698 ilmus Saksamaal tema koostatud teos „Geographischer und Genealogischer Regenten-Sahl…", mis sisaldab muu hulgas ülevaadet Eesti oludest, kirja pandud Karja kihelkonnast saadud muljete põhjal. Teoloogiat õppinud ja hiljem vaimulikuna tegutsenud Hosmanni teos sisaldab kirjeldusi Saaremaa talupoegade ebausukommetest, mis kujutavad endast katoliiklusega segunenud rahvausundi ilminguid, ja samas hardast kiriklikust (lausa pietistlikust) vagadusest. Ma osundan (eestikeelsed sõnad originaaltekstis on siin edasi antud kaldkirjas):
„Nende Rick-Issandes [kirikisandad] ehk jutlustajad on nende juures suures aus… Kui jutlustes tuleb ette midagi liigutavat, siis tavatseb kogu hulk hüüda: „O Jummal! Awita Jummal!", misjuures jutlustaja peab nii kauaks peatuma, kuni rahva sumin ja ohkamine vaikib. Issanda palvet ütleb terve kogudus valjusti ja ülendatud häälega, mis on kindlasti liigutav ja julgustab vagadusele ning pühale aukartusele Jumala vastu ja tema teenimiseks."
Nii et mis on eestlastele omasem, kas paganlik „Taara, avita!" või kristlik „Oh Jumal! Aita, Jumal!"? Igatahes on selge, et kunagi Muhu linnuses vihaselt vallutajate vastu tapelnute järeltulijad õhkavad sajandeid hiljem kirikus vagalt Jumala abi järele…
Ajalugu ja sellega seotud rahvuslik identiteet on palju keerulisem asi kui üks või teine ideoloogiline narratiiv. Kirikuusk ja rahvausund eksisteerisid pikki sajandeid kõrvuti. On olnud ajajärke (18. ja 19. sajandil), mil paljusid eestlasi haaras usuline innukus ning lisaks kirikule hakati koos käima vennastekoguduse palvetubades. Teised aga jäid sellest kõrvale. Osa rahvast siirdus 19. sajandi keskel „keisri usku", osa leidis endale koha vabakogudustes. Luterlus oli siiski veel enne teist maailmasõda kõige suurem konfessioon. Sõjaeelsel ajal pandi alus ka taarausuliste liikumisele, ent võrreldes kristlike konfessioonidega oli see pigem tagasihoidlik.
Teine küsimus on, kas tõrvikurongkäigus peaks hakkama kõiki neid identiteete esile tooma. Jah, võib ette kujutada, kuidas kolonni eesotsas marsivad uljalt šamaanitrummi taguvad „omausulised" ning neile järgnevad ristide ja Maarja-kujudega katoliiklased, huulil hüüded „Jeesus! Maarja!". Võib-olla kõlab ka võidukas „Christus vincit, Christus regnat, Christus, Christus imperat!" Kolonni keskel laulavad luterlased võimsal häälel oma kiriku hümni „Üks kindel linn ja varjupaik" ning vabakoguduste liikmed õhkavad tuliselt „Jeesus! Oo, Jeesus! Halleluuja!" Kõige lõppu jäävad aga mitteusklikud, kes skandeerivad põhiseaduse preambulist võetud märksõnu „Vabadus! Õigus! Õiglus! Rahvas, keel, kultuur!"
Tõrvikurongkäik on ilus ja meeliülendav üritus, mis väljendab meie armastust Eesti vastu ja tänu kõige väärtusliku eest, mis siin leidub. Korraldajad on palunud, et sel päeval jääksid koju poliitilised plakatid ning tuldaks vaid Eesti lippudega. Jäägu sellest kõrvale ka kõik loosungid ja hüüded, mis ühtsust pigem lõhuvad kui ehitavad.