Statistikaameti andmete kohaselt 2022. aastal suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% Eesti elanikkonnast. Kuigi 2021. aastaga võrreldes suhtelises vaesuses elavate inimeste arv 0,3 protsendipunkti võrra langes, siis absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus tõusis 2,1 protsendipunkti.
Suhteline vaesus näitab Statistikaameti juhtivanalüütiku Epp Remmelgu sõnul sissetulekute ebavõrdsust riigis. „Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 303 900 inimest, keda on pea 3000 võrra rohkem kui 2021. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 746 eurot," sõnas Remmelg.
„2022. aastal kasvas aga suhteline vaesus kõige enam lastega peredes, eelkõige kolme ja enama lapsega perede hulgas. Seda on 4,5 protsendipunkti rohkem kui 2021. aastal," märkis Remmelg.
Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast pole võimeline ennast ära elatama. „Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 303 eurot," selgitas analüütik.
Absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu tõusu taga on eelmisel aastal toimunud suur hinnatõus, mis tõstis elatusmiinimumi rohkem kui kunagi varem, 30% ehk 234 eurolt 303 eurole. Samal ajal toimetulekutoetused, mis on väikse sissetulekuga inimestele olulised, piisaval määral ei kasvanud. Üle pika aja langes absoluutsesse vaesusesse ka pensionäre, sest rahvapension, 275 eurot, oli 2022. aastal madalam kui elatusmiinimum.
Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2022. aastal ligi 84 000 inimest ehk 6,2% ühiskonnast.
Toimetas René Allik