Miks peab eesti rahvas tundma piinlikkust, et ta ei neelanud alla stalinliku režiimi mõrvategusid ja asus tapjate vastu võitlema? Miks peab eesti rahvas tundma piinlikkust, et ta soovib elada täna, aastal 2019, peremehena omal maal, kus ta on pidanud aastasadu elama võõraste võimude poolt allutatuna? Miks peab üks rahvas laskma end orjastada uue ohu, euroimperialismi, poolt ilma ühegi reaktsioonita, küsib Roland Tõnisson 22. septembri ajaloolisi sündmusi vaagides.
Kunagi algklassides, kui ma 22. septembrikuu päeval sünnipäeva puhul kaasõpilastele kompusid jagasin, ütles mulle klassjuhataja (komnoor 1940. aasta suvest): „Ära unusta, et täna on sul tegelikult kaks tähtpäeva. Ja see olulisem on Tallinna vabastamine fašistlikest vallutajatest!" Pistis kompu oma suhu ja vaatas mulle tähtsalt otsa, otsides kinnitust, et seesinane info on minusse kinnistunud.
Eks ta ikka minusse jäi, ma olen lapsest saati olnud ajaloohuviline. Hiljem sain teada, et 22. september on ka päev, mil kuulsusrikas nõukogude lennuvägi uputas põgenikega ülekoormatud „Moero", Punase Risti eraldusmärkidega märgistatud aluse, mis oli 21.9.1944 Tallinnast lahkunud. Saksa andmetel oli laeval 1237 inimest, kellest umbes pooled jäid teadmata kadunuks. Teatmeteos „Mereleksikon" väidab, et laeval viibis umbes 3350 nimest, kellest 2700 saatus on teadmata, ehk siis nende osaks oli hukkuda „vabastajate" tule läbi või uppuda külmas meres. „Titanicul" reisijatest hukkus 1513 inimest. Sellest eelistas klassijuhataja, komnoor aastast 1940, vaikida.
Nõukogude lendurid tulistasid laeva madallennult ja nägid selgelt, et tapavad sõjapõgenikke. Ainuüksi sellest faktist piisab, et igavesti lõpetada üleskutsed rääkida 22. septembrist kui Tallinna vabastamise aastapäevast. Sangarliku Nõukogude Armee vägitegudest võiks muidugi rääkida veel pikalt. Minu isa kodukülas matsid inimesed salaja öö varjus kahe 17-aastase saksa sõduri surnukehad, mis olid jäetud tee äärde vedelema. Enne surma jõudsid vabastajad oma vange põhjalikult piinata – silmad olid välja torgatud ja suguelundid maha lõigatud. Aga küllap need fašistiraiped olid nõukogude rahva õiglase viha kuhjaga välja teeninud. Keegi ei olnud käskinud neil sakslasteks hakata.
Tegelikult on selle va fašismusega ja kommunismusega kummalised lood, nagu üldse eluga meie ümber ja kõige sellega, mis kunagi on laias ilmas sündinud. Asjad on üsna segased ja kindlasti mitte nii mustvalged, nagu maailmarahvad seda endale kujutavad, pidades igaüks ennast inglikesteks ja kõiki teise sarvilisteks. Briti ajaloolane Beavor on öelnud õiglaselt: „Sõjas ei ole süütuid. Sõjas on kõik süüdlased." See on tõsi. Kui isegi praegu, rahu ajal, valivad osad inimesed ebaõigluse õiguse asemel, julmuse ligimesearmastuse asemel, eelistavad alatust üllusele, siis mida rääkida sõjaajast, mil kõik ümbritsev soodustab kõige madalamate instinktide esilekerkimist.
Esimese Maailmasõja aegne propaganda kujutas vaenlasi – sakslasi, venelasi, austerlasi, türklasi monstrumitena, kelles on kõik põlastusväärne. Keegi neist ei väärinud halastust.
Hitleri Saksamaa levitas infot nõukogude rahvastest kui alaarenenud lojustest, kelles puudub inimlikkus.
Nõukogude propaganda väljendus kõige paremini Ilja Ehrenburgi sule läbi:
„Me mõistsime: sakslased ei ole inimesed. Nüüdsest on sõna „sakslane" meie jaoks kõige kohutavam needus. Kui sa ei ole päeva jooksul tapnud kas või ühte sakslast, on sinu päev tühja läinud. Kui sa tapsid ühe sakslase, tapa järgmine – meie jaoks ei ole midagi lõbusamat sakslaste laipadest… „Tapa sakslane!" – seda palub vana emake. „Tapa sakslane!" – seda anub sinult väike laps. „Tapa sakslane!" – seda kisendab sünnimaa. Ära löö mööda. Ära lase läbi. Tapa!"
Üleskutse langes viljakasse pinda. "Väga vähesed meie seast suudavad tõusta kõrgemale neid ümbritsevast olukorrast," tõdes kunagi saksa filosoof Wilhelm Windelband.
Ja siis oli, ja on, selle kõige keskel väike eesti rahvas, kelle jaoks kahe riigi vastasseisu kulminatsiooniks said Porkuni ja Avinurme lahingud, kus eestlased vaenutsevate võõrriikide mundrites üksteist tapsid, kus kaotasid oma elud sajad ja sajad eestlased.
Nõukogude riik valmistas Saksamaad juba 1920. aastatest alates ette Euroopa purustajana ja Nõukogude Liitu selle purustaja purustajana. 22. septembril 1939. aastal poolakatelt ära võetud Brestis peetud Saksa-Nõukogude ühisparaad oli vaid üks osake sellest protsessist. Pariisi langemise puhul Hitlerile saadetud õnnitlustelegrammis avaldas Stalin lugupidamist Saksamaa võitlusele maailma valitsevate kapitalistlike rahavõimurite vastu – ise samal ajal valmistudes andma oma "sõbrale" lööki selja tagant.
Nõukogude propaganda on olnud väga efektiivne. Ta on jätnud endast maha tõeliselt tugevad seemned ja juured, mis kannavad hästi vilju. Kes neid vilju sööb, näeb kõike ümbritsevat must-valgena.
Sellise inimese jaoks on jätkuvalt 1939. aastal Helsingile õhust heidetud laadungid mitte pommid, vaid leivakorvid nälgivatele soomlastele, et veidigi kergendada nende orjapõlve valgesoomlaste valitsuse ikke all. Kes neid vilju sööb, on kindel, et 1940. aastal likvideeris nõukogude võim Eestis kirjaoskamatuse ja ihunuhtluse Eesti Kaitseväes. Kes neid vilju sööb, peab „Moero" uputamist, Tallinna märtsipommitamist, vangilangenud „hitlerlaste" surnukspiinamist, seksuaalset vägivalda ja tsiviilelanike mõrvamist Eestis ja Euroopas igati õigustatuks. Ilja Ehrenburg oli teinud head tööd. Aga eks oli „head tööd" teinud ka Hitler, kes oma vägedega saatis Nõukogude Liidus ja mujal okupeeritud aladel korda väga palju võikaid kuritegusid, andes Ehrenburgile põhjuse sellised koletisliku sõnad paberile panna.
Milline olnuks Euroopa fašistliku Saksamaa valitsuse all? Küllap oleks Balti riikide põlisrahvad tõesti saksastatud. Poolakad, kellele ei peetud vajalikuks anda enam haridust kui seitse klassi, oleks muudetud orjadeks. Venelastele arvati üldse piisavat kolmest klassist ja liiklusmärkide tundmisest. Milliseks oleks aga kujunenud Euroopa, kui Saksamaa ka tegelikult oleks võidelnud kommunismi vastu, mitte oma „kõrgema rassi" eest, millel ainsana oli eluõigus? Seda me ei saagi teada ja meie lähiminevik jääb nii paljude vanade ja uute legendide rägastkku ekslema.
Huvitav on siiski see, et kui räägime „omadest" ja „võõrastest", siis teatud oludes ei ole see lugu üldsegi mitte mustvalge. Kui räägitakse nõukogude rahva võitlusest fašistlike anastajatega, siis ei mainita üldse, et hitlerliku Saksamaa ridades võitles sadu tuhandeid venelasi.
Igal aastal kuuleme seda, kui halvad inimesed on eestlased, lätlased ja leedulased ja et meid tapeti veel liiga vähe. Mida aga hakata peale selle faktiga, et Hitleri poolel vene rahvusest isikute baasil formeeritud üksustesse kuulus kuni 1,2 miljonit meest? Kui Adolf käskis 1943. aastal likvideerida kõik venelastest koosnevad üksused ja eemaldada sakslaste üksustest kõik „hiwi'd" ehk vabatahtlikud abiteenistujad, siis olevat kindralid sellele kategooriliselt vastu hakanud – selliseid tegelasi olevat tervelt 800 tuhat olnud ja ilma nendeta oleks sakslaste võitlusvõime tugevasti kannatanud. Kui nüüd öelda (nagu kinnitavad kaasaegsed Vene ajaloolased), et sellistesse üksustesse võisid kuuluda vaid valgevenelased, ukrainlased, grusiinid ja tatarlased, siis ei ole see õige. Tõsi küll, et enamasti ei astunud inimesed nendesse üksustesse ideede, vaid tühja kõhu tõttu ja soovist ellu jääda. Näiteks venelastest koosnev SS-i 1. rahvusbrigaad „Družina" läks 1943. aastal nõukogude partisanide poole üle kui neile selleks võimalus anti.
Suur osa venelasi võttis siiski võitlust stalinismi ja vene rahvale kirjeldamatuid kannatusi põhjustanud nõukogude korra vastu väga tõsiselt. Moodustati „Venemaa rahvaste vabastamiskomitee," mis kujutas endast Venemaa valitsust eksiilis, olles tegelikult vaid hale komejant Hitleri spektaaklis, milles ta ennast vabastajana kujutas. Komitee liikmed ise aga arvasid, et võivad reaalselt midagi Venemaa jaoks ära teha. Venelastest koosnevaid üksusigi oli üksjagu, ent enne 1945. aastat ei usaldatud neile olulisi lõike rindel. Siis oli juba hilja midagi ette võtta Punaarmee vastu, kellel oli selleks ajaks mitmekordne ülekaal igas mõttes.
Ja ometigi – kui rääkida Hitleri režiimiga koostööd teinud rahvastest, siis peame rääkima eelkõige venelastest. Hoolimata sellest, et Saksamaa rahvusvahelistesse üksustesse värvati ja mobiliseeriti mehi erinevatest Euroopa ja Aasia rahvastest, ei küündinud nende arv kunagi selle määrani, kui palju oli venelasi sakslaste teenistuses. Väga paljud venelased olid võitluseks stalinismi koletisliku masinavärgi vastu valmis. Igatahes oli Saksamaal võimalik moodustada neist mitte üks diviis nagu eestlastest, või kaks, nagu lätlastest. Vene soost kõrgemaid ohvitsere teenis neid kümneid – Andrei Vlassov, Moskva kangelaslik kaitsja 1941. aastal, oli vad üks paljudest. Siinkohal olgu ära toodud vaid osaline nimekiri üksustest, mille koosseisu enamuse moodustasid etnilised venelased.
SS-i koosseisus:
- Vabatahtlike SS polk „Varjaag";
- 29. SS Grenaderidiviis „RONA" („POHA", ehk 1. Vene diviis);
- 30. SS Grenaderidiviis (2. vene diviis);
- Vene Vabastusarmee (POA) erikomando Зондеркоманда Љ113;
- Bolševismivastase Võitluse Keskuse (Центр противобольшевистской борьбы) Brigaad (3 pataljoni);
- Luure-diversiooniüksus „Tseppelin" – 4 eriotstarbelist rühma (mille diversandid enamasti lõksu langesid või esimesel võimalusel alla andsid, suutmata siiski vältida reeturitele määratud karistust).
- Venelastest moodustati ka „liitlasriigi" alluvusega üksusi. Venemaa rahvaste vabastamiskongressile või komiteele (KOHR ehk Конгресс Освобождения Народов России) allusid:
- KOHR maaväed (4 korpust, 8 diviisi, igas 8 brigaadi);
- KOHR Vene Vabastusarmee (Русская Освободительная Армия Конгресса Освобождения Народов России) – 3 diviisi, 2 brigaadi.
Lennuväekorpus:
- KOHR õhuvägi ehk Lennuväekorpus – 87 lennukit.
Suured üksused olid Wehrmachti alluvuses ja nende varieeruvate nimetuste all on igatahes siinkirjutajal keeruline öelda, kas tegemist on ühe või mitme üksusega: Wehrmachti Vene Vabastusarmee (Русская Освободительная Армия Вермахта), Vene Rahvavabastusarmee (Русская Освободительная Народная Армия), Vene Rahvuslik Vabastusarmee (Русская Национальная Народная Армия) ja Vene Rahvusarmee (Русская Национальная Армия).
Lisaks olid veel mitmed eraldiseisvad tagalaüksused ja ka luurel, ehk Abwehril olid käsutada sõjavangidest moodustatud üksused.
Hoopis omanäoline oli kasakatest moodustatud 15. SS Ratsakorpus, mille koosseisus olid 3 diviisi, 16 polku ja mis kujutas endast kindral Helmuth von Pannwitzi juhtimisel mitte ainult sõjalist, vaid ka ideolooglist ohtu nõukogude võimule. Lääneliitlaste juurde taganenud kasakad, kellel ei olnud ühtegi põhjust armastada nõukogude võimu, anti NSV Liidule välja ja Pannwitz ise hukati Moskvas Lefortovo vanglas 1947. aastal.
Ajaloo mõistes ei ole üks sajand teab mis suurus, kuni aga on elus veel inimesed, kes on kogenud alles 75 aastat tagasi lõppenud sõja õudusi, ei ole meil tegemist ajalooga, vaid värske mälestusega sõjast ja sellega kaasnenud koledustest.
Pealegi – ajaloo kirjutavad võitjad. Nad võivad ka omaenda kuriteod ajada teiste kraesse nagu Narva purustamise, Tallinna pommitamise, Katyni veresauna. Pärast kaklust aga rusikatega ei peaks vehkima, nagu me näeme praegu igal aastal maikuus.
Kui lääne tsivilisatsioon Portugalist Uuraliteni tahab ellu jääda, peab ta õppima oma minevikuga edasi elama. Ei saa pidevalt kraapida välja surnuid, et nende luudel kohtuprotsesse mängida.
Täna, aastal 2019, ei peaks me enam sõdima surnutega. See on tupiktee. Ent vaid üks haru sellest. Tupikusse viib see, kui üks osa kristliku taustaga tsivilisatsioonist peksab endale rusikaga rindu ja nõuab endast lugupidamist. Tupikusse viib ka see, kui teine osa kristliku taustaga tsivilisatsioonist valab endale pidevalt tuhka pähe ja tunneb end süüdi isegi siis, kui selleks põhjust ei ole ja vabandab nende ees, kes teda peksavad. Eluterve kesktee leidmine tundub täna, aastal 2019, võimatu.
Täna, aastal 2019, on tallinlastel ja eesti rahval pigem väga oluline saada vastus küsimustele:
- „Miks peab eesti rahvas tundma piinlikkust, et ta ei neelanud alla stalinliku režiimi mõrvategusid ja asus võimalusel oma inimeste tapjate vastu võitlema? Kas üks rahvas peab laskma end teise poolt hävitada ilma ühegi reaktsioonita?"
- „Miks peab eesti rahvas tundma piinlikkust, et ta soovib elada täna, aastal 2019, peremehena omal maal, kus ta on pidanud aastasadu elama võõraste võimude poolt allutatuna? Miks peab üks rahvas laskma end orjastada uue ohu, euroimperialismi, poolt ilma ühegi reaktsioonita?"
- „Miks peab eesti rahvas tundma iga päev piinlikkust, et ta ikka veel olemas on ja temas elab mälestus möödunud aastatest?"
Impeeriumid tulevad ja lähevad. See on loodusseadus. Tuhandeaastane Reich kestis 12 aastat. Punane nõukogude impeerium kestis veidi kauem, ent ei olnud samuti igavene. Araabia kalifaat ja Türgi Osmanite impeerium lakkasid olemast.
Euroopa impeerium… Kui pikka iga võib ennustada struktuurile, mis üritab panna ahelatesse omaenda rahvaid ja teeb samal ajal kõik selleks, et mitte kaitsta end välisvaenlase eest? Kellel on relvajõude isegi vähem kui fantoomlikul, haakristi all kokkuklopsitud „Vene Vabastusarmeel?"
Arvates end suutvat rahaga välja osta igast olukorrast, on see moodustis siin maises maailmas juba end ette määranud hukule nagu rikas ja rumal inimene, kes ei oska esiisade poolt päranduseks jäetud varandusega midagi mõistlikku peale hakata ja saadab tšekke igale võõrale, kes talle natukenegi nõudlikku nägu teevad.
Impeeriumid lähevad ja tulevad. Eesti rahvas, keel ja rahva mälu ei kao, kui me seda ise ei tapa. Otsesele vägivallale on kerge vastu astuda, sest vaenlane on teada ja ta ei peida oma nägu. Sõpra teeskleva vaenlase eest on aga inimeste headusesse uskuja kaitsetu. Jah… Inimesed on head. Aga olude muutudes nad ei pruugi enam olla. Tark on see, kes usub headusesse, ent ei unusta, et maailmas on väga erinevaid aegu. Tarka inimest ja rahvast ei tohi süüdistada katsetes ellu jääda, sest selliseks on ta vorminud elukogemus.
Sada aastat hiljem võime meiegi aega hinnata ajalooliselt distantsilt, seni aga elame pooltõdede varjus, millest heitlik inimmeel loob endale meelepäraseid legende, sukeldub nendesse, meelepärast maailma luues ja seda teistele peale sundides.
Väikesel eesti rahval ei ole muud võimalust kui leida selles kesktee – objektiivsus ja neutraalsus – ning jääda kindlaks oma veendumustele. Vaatamata survele idast ja läänest, mis mõlemad suruvad peale oma maitse järgi kujundatud maailmavaadet.