Ükskord esitas ülikooli ateistist professor ühele tudengile intrigeeriva küsimuse: "Kas Jumal on hea?"
Tudeng vastas: "Jah."
Professor: "Aga kas saatan on hea?"
Tudeng: "Ei."
Professor: "Tõsi. Aga ütle mulle, pojake, kas Maa peal kurjus eksisteerib?"
Tudeng: "Eksisteerib."
Professor: "Kurjus on kõikjal, kas pole nii? Ja samas on Jumal kõik loonud, eks ole?"
Tudeng: "Jah."
Professor: "Kes siis on loonud kurjuse?"
Tudeng vaikis.
Professor: "Kas meie planeedilt leiab värdjalikkust, nahaalsust, haigusi, jõhkrust? See kõik on ju nii?"
Tudeng: "Jah, härra professor."
Professor: "Siis kes on selle loonud?"
Tudeng vaikis taas.
Professor: "Teadus kinnitab, et inimesel on ümbritseva maailma tundmaõppimiseks viis meelt. Ütle mulle, pojake, kas sa oled kunagi Jumalat näinud?"
Tudeng: "Ei, härra professor."
Professor: "Ütle meile, kas sa oled Jumalat kuulnud?"
Tudeng: "Ei, härra professor."
Professor: "Kas sa oled kunagi Jumalat tajunud? Maitsnud teda? Nuusutanud?"
Tudeng: "Kardan, et mitte, härra professor."
Professor: "Ja sa usud siiani temasse?"
Tudeng: "Jah, usun."
Professor: "Lähtudes saadud vastustest võib teadus kinnitada, et Jumalat ei ole. Kas sa võid sellele väitele midagi vastu panna?"
Tudeng: "Ei, professor. Mul on ainult mu usk."
Professor: "Just nimelt. Usk – see on teaduse peamine probleem."
Tudeng: "Härra professor, aga kas külm on olemas?"
Professor: "Mis küsimus see veel on? Loomulikult on olemas. Kas sul ei ole kunagi külm olnud?"
Juuresolevad üliõpilased puhkesid noormehe küsimuse peale naerma.
Tudeng: "Tegelikult, härra professor, külma ei eksisteeri. Füüsikaseaduste kohaselt see, mida meie peame külmaks, on tegelikult soojuse puudumine. Inimest või eset võib hinnata selle järgi, kas temas on soojust või kas suudab ta seda edasi anda. Absoluutune null (-273 kraadi Celsiuse järgi) kujutab iseendast soojuse absoluutset puudumist. Kogu mateeria muutub selle temperatuuri juures inertseks ja võimetuks reageerima. Külma ei eksisteeri. Me lõime selle sõna kirjeldamaks, mida tunneme sooja puudumisel."
Auditoorium jäi vaikseks.
Tudeng: "Härra professor, kas pimedus eksisteerib?"
Professor: "Loomulikult eksisteerib. Mis muu on öö kui mitte pimedus?"
Tudeng: "Jällegi eksite, härra professor. Ka pimedust ei ole olemas. Pimedus on oma olemuselt valguse puudumine. Võime uurida valgust, aga mitte pimedust. Võime kasutada Newtoni prismat, et lahutada valge valgus paljudeks värvideks ja uurida erinevat värvi valgusekiirte lainepikkusi. Te ei või mõõta pimedust. Pisike valgusekiir võib tungoda pimeduse maailma ja seda valgustada. Kuidas te võite teada saada, kui pime on mingisugune ruum? Te mõõdate, kui palju valgust selles on. Kas ei ole nõnda? Pimedus, see on mõiste, mida inimene kasutab kirjeldamaks seda, mis toimub valguse puudumisel. Aga nüüd öelge, härra professor, kas surm on olemas?"
Professor: "Muidugi. On elu ja on surm – selle vastaspool."
Tudeng: "Jälle ei ole teil õigus, härra professor. Surm ei ole elu vastand, see on elu puudumine. Teie teaduslikku teooriasse on ilmunud tõsine mõra."
Professor: "Kuhu te jõuda tahate, noormees?"
Tudeng: "Härra professor. Te õpetate tudengitele, et me kõik põlvneme ahvidest. Kas te olete seda evolutsiooni oma silmadega jälginud?"
Professor vangutas naeratades pead, mõistes, kuhu suunas vestlus on minemas.
Tudeng: "Keegi ei ole seda protsessi näinud, seega olete te enam vaimulik kui teadlane."
Auditoorium rõkkas naerust.
Tudeng: "Nüüd aga öelge, kas on siin ruumis kedagi, kes on näinud professori aju? Kuulnud seda? Nuusutanud? Seda puudutanud?"
Kaasõpilased jätkasid naermist.
Tudeng: "Ilmselt mitte keegi. Seega, toetudes teaduslikele faktidele võib teha järelduse, et meie professoril puudub aju. Kõige lugupidamisega teie suhtes, professor, kuidas võime usaldada teie poolt loengutes esitatut?"
Auditoorium jäi vait.
Professor: "Arvan, et te peate mind lihtsalt uskuma."
Tudeng: "Just nimelt! Jumala ja inimese vahel on vaid üks side – see on usk!"
Professor istus toolile. Selle tudengi nimi oli Albert Einstein.
Kuuldu põhjal edasi rääkinud Roland Tõnisson