Euroopa võimuritest on saanud maailmapoliitikas tähtsusetud kõrvalosatäitjad ja nende tegevus kujutab olematusse kulgeva allakäiguspiraali lugu. Euroopa on sooritamas tsivilisatsiooni seppukut ja seda vaadatakse tegevusetult pealt, kirjutab Telegraphi toimetaja Allister Heath.
Euroopast, mis andis maailmale demokraatia, Pax Romana, renessanssi, suured maadeavastajad, Šotimaa valgustuse libertaarlikud ideaalid, tööstusrevolutsiooni ja orjandusest vabanemise, on tänaseks saanud maailma naerualune.
Euroopa võimuritest on saanud maailmapoliitikas tähtsusetud kõrvalosatäitjad (NPC-d) ja nende tegevus kujutab olematusse kulgeva allakäiguspiraali lugu. Kui Euroopa on sooritamas tsivilisatsiooni seppukut, vaadatakse seda tegevusetult pealt. Keir Starmer, Emmanuel Macron, Ursula von der Leyen: kõik need inimesed on poliitilised kääbused. Kõigi saamatuse, argpükslikkuse ja nägemuse puuduse tõttu võib võtta ühe ning visata sellega teist. Isegi Itaalia Giorgia Meloni, kes on ainus enam-vähem viisakas Lääne-Euroopa riigijuht, pole suutnud oma riiki hara-kiri teelt kõrvale pöörata. Friedrich Merz, kes on väga kaugel Saksamaa Thatcheri [kellena teda esitletakse] rolli täitmisest, ei suuda oma riiki päästa.
Nende inimeste juhitud kunagised suursugused riigid libisevad üha kiiremini tähtsusetuse ja jõuetuse valda ning on kõiges läbi kukkunud: majanduses, moraalis, demograafias, tehnoloogias ja maailmapoliitikas. Maailm Euroopat enam ei austa muuna kui ostude sooritamise-, teemapargi- elik koolis käimise sihtkohana.
Lääne-Euroopal on ohtralt kroonilisi haiguseid ja need metastaseeruvad kontrollimatult. Riigid pole võimelised kasvatama majandust määral, et sellest oleks midagi tolku ja seda suuresti põhjusel, et tahetakse reguleerida ja maksustada kõike, mis vähegi liigub. Seestumine null-heitmetest lennutab hinnad taevasse, ajab tööstused pankrotti ja muudab pered vaeseks.
Euroopa pole enam võimeline konkureerima Ameerika Ühendriikide ja Hiina Rahvavabariigi ettevõtetega, ega kasvatama maailmaklassi ettevõtjaid. Suure osa erooplaste töökohtadest ähvardab tehisaru minema pühkida, mis kujutab niigi pool-pankrotis heaoluriikidele veelgi suuremat koormat. Sageli makstakse pensionäridele rohkem pensioni kui töötajatele palka. Samal ajal sunnitakse noori täiskasvanuid astuma ülikoolide nimelisse ajupesulaagritesse ja neilt röövitakse katkise kinnisvaraturu ning rahamanipulatsioonide teel majanduslik sõltumatus. Riikide sündimus on kokku kukkunud. Tervisesüsteemid pole jätkusuutlikud. Inimestele õpetatakse seadma mugavust ja turvalisust kõrgemale kohale kui riskide võtmist ning siis veel imestatakse, mis inimesed pole riigieelarve vähendamisega rahul.
Eurooplased on omaks võtnud lihtsameelse sõjavastasuse ning keelduvad tunnistamast, et Euroopa ajaloost võetud puhkus on möödas. Hoolimata tõigast, et Euroopa riikide sisemajanduse kogutoodang kokku on Venemaast 3,7 korda suurem, ei ole need suutelised aitama Kiievil Moskvast jagu saada. Euroopa võimurid peavad alandaval kombel anuma abi Ameerika Ühendriikidelt ehk Külmast sõjast ollakse õppinud ainult valesid asju. Euroopa soovib lisaks kannatamatult anda alla islamistidest Hamasi lihunikele ja vägistajatele, millega näidatakse igale isepäisele terroristile ning diktaatorile kui silmakirjalik on tegelikult eurooplaste inimõiguste jutukangas (diskursus).
Euroopa [progressivistlikul nomenklatuuril] on õnnestunud muuta ilus kosmopoliitne ideaal, milleks on kõigi inimhingede ühtsus, väärastunud "piirid on rassistlikud" seisukohaks ja euroopa heaoluriigi hüved kättesaadavaks kõigile soovijatele üle maailma. Kõik sellised asjad käivad koos sotsialistlike majandus- ja hariduspoliitikatega; katastroofilist lõimumise läbikukkumist tähendava massisisserändega, mis omakorda aitab kaasa ühiskondade killustumisele, islamismi levikuga, kuritegevuse kasvu ning demokraatia õiguspärasuse kriisiga.
Eurooplaste ajusid mürgitavad marksistlikud ja postmodernsed ideoloogiad, inimeste südameid koormavad kadedus ja ürgne viha, nende hingesid närib kristluse järgne eneses kahtlemine, millega koos ei soovita olla ei Ateena elik Sparta, samuti mitte Jeruusalemma, ega Rooma pärijad. Ei soovita olla liberaalid, ega konservatiivid.
Omaks on võetud väärastunud ideoloogia, mis seab õigluse kõrgemale saavutustest, bürokraatia demokraatiast, äärmusliku keskkonnahoiu majanduskasvust, emotsioonid mõistuspärasusest ja universalistliku üleilmastumise rahvuslusest.
Kuna nõrkust ei saa kunagi jätta karistamata, siis Donald Trump aasis Euroopa Liitu ja Ühendkuningriiki halastamatult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassambleel peetud kõnes, mille Euroopa riikide esindajad pidid lamba kombel vaikides ära kuulama. Suur hulk Trumpi rünnakutest on õigustatud.
Lääne-Euroopa võimetus peale Putini sissetungi Ukrainasse ennast muuta ja ümber korraldada – selle majandust, sõjaväge, ühiskonda – osutab ainult maailmajao allakäigule. Eelmisel nädalal rikkusid Venemaa MiG-31-d Eesti õhupiiri ja varem on Venemaa mehitamata lennumasinaid lastud alla Poola kohal. Lisaks laiendab Moskva küberrünnakuid.
Kuidas Euroopa reageerib kui Putin otsustab NATO õhuruumi saata rohkem lennukeid või teha midagi veel hullemat? Trump arvab, et need lennukid tuleks alla lasta, kuid kas Euroopa riigid on võimelised seda tegema? See on väga ebatõenäoline, et ükski Euroopa riik oleks päriselt vastasseisu laiendamiseks valmis. Palju lihtsam on teha maailma ees tähtsusetuid žeste, nagu näiteks anda terroristidele nende tegude eest auhindu.
Euroopa pole enam võimeline käiku vahetama, veel vähem midagi vajaliku kiirusega muutma. Euroopa institutsioonid on kinni jooksnud ja poliitikast pole mingit tolku. Jah, Saksamaa kulutab rohkem raha ja riigi sõjaline võimekus paraneb, kuid kõik see toimub liiga hilja ja seda on liiga vähe. Venemaa alustas oma sissetungi 2022. aasta 24. veebruaril ja peale seda pole ei Ühendkuningriik, ega ükski teine Euroopa riik ehitanud mingisugust Iisraeli raudkupli laadis õhukaitsesüsteemi, ega suudetud sõjalist võimekust vajalikul määral suurendada. (Selle asemel on antud vallas teerajajateks olevad iisraellased hoopis rumalal kombel reedetud.) Ühendkuningriigis on näiteks ametis rohkem parkimiskontrolöre kui riigil on sõdureid.
Hinnanguliselt impordib Euroopa tänavu nelja-viie miljardi euro eest Venemaa naftat. 2025. aasta esimeses pooles kasvas veeldatud maagaasi import Venemaalt eelmise aasta sama ajaga võrreldes väärtuselt 27 protsenti, ulatudes 4,4 miljardi euroni, mida tuuakse sisse peamiselt Belgia Zeebrugge sadama kaudu.
Euroopa pole mitte kuidagi võimeline tekkinud olukorrale reageerima ja Putin saab edasi märatseda. Mis omakorda seletab tõika, miks Trump, Euroopa hapruse tõttu, pööras lõpuks tema vastu.
Hitler alustas Operatsioon Barbarossaga ehk sissetungiga Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu 1941. aasta 22. juunil. Neli aastat hiljem seadsid NSVL-i sõdurid sirbi ja vasara lipu lehvima Berliini Riigipäevahoone katusel.
Putini arulagedate soovide, milleks on Moskva mõjusfääride taastamine, kes kujutab ühe euro poe Stalinit, jaoks kell tiksub kui ta ei soovi alanduses lõpetada. Ta on hõlvanud Mariupoli ja mitmed teised Ukraina väiksemad linnad, kuid see pole kolme ja poole aasta sõjakuritegude ning hävingu kõrval kuigi suur saavutus. Tema jaoks pole lootustki, et ta suudab 2026. aasta jaanuariks Ukraina purustada, mis oleks võrreldav ajagatähisega kui Stalin sai jagu Hitleri Reichshauptstadtist.
Trumpil oli õigus kui nimetas ÜRO-s Venemaad pabertiigriks. Putin on kaotaja, keda toetavad Iraan ja Valgevene. Kelle juhitav riik on sõltuv kaubavahetusest India ja Türgiga. Tema impeeriumi ehitamise soovid on farss ja tema riik ei kujuta palju enamat kui Hiina Rahvavabariigi protektoraati.
Miks Euroopa pole siis midagi ette võtnud? Tänaseks peaks Euroopa majandus olema tugevam kui Ukraina sõja alguses ja Euroopa riigid andma Ukrainale sõja otsustavaks lõpetamiseks vajalikku abi. Selle asemel on Euroopa hakanud vaevaliselt taasrelvastuma, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa vaatavad tõtt ähvardava rahanduskriisiga ja kellelgi pole jõudu hakata vastu Moskva provokatsioonidele. Täpselt niisugune on viis, kuidas suured tsivilisatsioonid lõpuks surevad.
Tõlkis Karol Kallas