Telegraphi majandusuudiste toimetaja Ambrose Evans-Pritchard avaldas 2016. aastal Brexiti kaastekstis ülevaate, milles selgitab, kuidas Euroopa Liidu projekt vormistati ära USA süvariigi käsu peale.
Taust: 2016. aasta 23. juunil toimus Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise – Brexiti – referendum. Ameerika Ühendriikide toonane president Barack Obama üritas britte avalikult mõjutada jääma liiduvabariigiks. Sama aasta lõpus president Donald Trumpi valitsust kukutada üritanud riigireeturi mõõtu tippdemokraadi toonaseid ähvardavaid, valetavaid ja tagantjärele hinnates rumalaid seisukohti saab lugeda muuhulgas Guardianist ja Telegraphist. Samuti on Evans-Pritchardi toona esitatud Brexitit saatnud ekslikke, samas valdavaid, seisukohti tänaste teadmiste ja arengute valguses huvitav lugeda.
Ühendkuningriigi Euroopa Liidust (EL) lahkumise pooldajad oleksid pidanud olema valmis jõuliseks Ameerika Ühendriikide sekkumiseks. Euroopa Liit on alati olnud Ameerika Ühendriikide projekt.
See oli Washington, mis 1940-ndate aastate lõpus kannustas Euroopa lõimumist ja varjatult seda rahastas Harry Trumani, Dwight Eisenhoweri, John F. Kennedy, Lyndon B. Johnsoni ja Richard Nixoni valitsuste ajal.
Kuigi EL on Ameerika Ühendriike aeg-ajalt pahandanud, on viimane alati pidanud Liitu koos NATO-ga oma piirkondlike huvide ankruks.
USA pole mitte kunagi rakendanud [EL puhul] jaga-ja-valitse strateegiat.
Washington kannustas 1940-ndate aastate lõpus Euroopa lõimumist ja rahastas seda varjatult.
Euroskeptikute laager on osutatud tõiga osas olnud kummaliselt pime ja mingil põhjusel eeldanud, et Atlandi ookeani taga asuvad võimsad jõud kuidagi soosivad Briti EL-ist väljaastumist ning kiidavad neid [brexitlasi] vabastajatena.
Brüsseli vastane liikumine Prantsusmaal ja vähemal määral Itaalias ning Saksamaal, samuti Põhjamaade vasakpoolsete hulgas, on ajendatud vastupidisest eeldusest, et EL kujutab sisuliselt anglosaksi võimu- ning "capitalisme sauvage" (džunglikapitalismi) tööriista.
Prantsusmaa Marine Le Pen on põhimõtteline Ameerika Ühendriikide vastaline. Talle ei meeldi dollari ülimuslikkus. Tema Front National saab raha Vladimir Putiniga seotud Venemaa pankadelt.
See võib meeldida elik mitte, kuid Le Peni puhul on tegemist vähemalt strateegiliselt sidusa lähenemisega.
Schumani deklaratsioon keedeti kokku Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Dean Achesoni poolt.
Schumani deklaratsioon, mis määras ära Prantsusmaa ja Saksamaa leppimise laadi ja järk-järgult juhtis Euroopa ühisuse poole, keedeti kokku Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Dean Achesoni poolt Foggy Bottomis. Robert Schumani kabinetiülem kinnitas, et "kõik algas Washingtonis". [Foggy Bottom on Washington DC linnaosa, kus asub riigidepartemangu hoone.]
See oli Trumani valitsus, mis käis prantslastele piisavalt kaua ajudele, et need jõuaksid sõjale järgnenud aastatel Saksamaaga modus vivendini. Mindi isegi nii kaugele, et ühel 1950. aasta septembris toimunud äkilisemal koosolekul tõrkuvate Prantsusmaa riigijuhtidega ähvardasid ameeriklased peatada Marshalli abi.
Trumani eesmärk oli ilmne. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga sõlmitud Jalta lepingust enam kinni ei peetud. Peale Stalini poolt Tšehhoslovakkia NSVL-i mõjuvalda ahmimist ja kui kommunistlik Põhja-Korea ületas 38 laiuskraadi ning ründas Lõunat, soovis Ühendriikide president luua Kremli heidutamiseks ühtse rinde.
Briti euroskeptikute jaoks kujutab Jean Monnet föderalistide panteonis ühte suuremat peletist.
Briti euroskeptikute jaoks kujutab Jean Monnet föderalistide panteonis ühte suuremat peletist, kes paistab silma rahvusvahelise kurjuse halli kardinalina. Vähesed teavad, et Monnet veetis suure osa oma elust Ameerika Ühendriikides ja täitis sõja ajal Franklin Roosevelti silmade-kõrvade rolli.
Kindral Charles de Gaulle pidas teda Ühendriikide agendiks ja seda ta lõdvas määratluses kindlasti oli. Eric Rousseli Monneti eluloos kirjeldatakse, kuidas ta tegi mitme järjestikuse Ühendriikide valitsusega koostööd moel, nagu sukk ja saabas.
Kindral Charles de Gaulle jäi Ameerika Ühendriikide ajendite suhtes alati sügavalt kahtlevale seisukohale. De Gaulle külastamas Alžeeria vägesid, Saida küla, 27.08.1959 Foto: Scanpix
Kummaline on asjaolu, et osutatud põhjalikku 1000-leheküljelist uuringut, mis kujutab endast ühte parimat Euroopa Liidu põlvnemist käsitlevat teost, pole siiani inglise keelde tõlgitud.
Ameerika Ühendriikide salateenistused rahastasid aastakümneid varjatult Euroopa liikumist.
Samuti pole paljud inimesed kursis riigidepartemangu poolt avalikustatud dokumentidega, mis näitavad, kuidas Ameerika Ühendriikide salateenistused rahastasid aastakümneid varjatult Euroopa liikumist ning nägid telgitagustes kurja vaeva Britannia projektiga liitmise nimel.
Telegraph oli üks esimesi, mis tegi peale osutatud dokumentide avalikustamist neist ülevaate. Ühes 26.07.1950 kuupäeva kandvas märgukirjas kirjeldatakse täieõigusliku Euroopa Parlamendi loomiseks käivitatud kampaaniat. Dokumendil on sõjaaja strateegiliste teenuste kontori (Office of Strategic Services; OSS), mis on luure keskagentuuri (CIA) eelkäija, juhi kindral William J. Donovani allkiri.
Võtmetähtsusega CIA variorganisatsioon oli Ühendatud Euroopa Ameerika Komisjon (American Committee for a United Europe; ACUE), mida Donovan juhtis. Teine dokument näitab, et ACUE andis 1958. aastal 53,5 protsenti Euroopa liikumise rahast. ACUE nõukogusse kuulusid Walter Bedell Smith ja Allen Dulles, kes olid 1950-ndatel aastatel CIA direktorid ning terve kast endisi OSS-i ametnike, kes kõik olid hiljem vahelduva eduga CIA teenistuses.
President Harry Truman autasustamas William J. "Bill" Donovani, 11.01.1946 Foto: Scanpix
Donovan on legendaarne sõjaaja OSS-i juht, kes peale sõda juhtis Euroopa projekti. Dokumendid kirjeldavad, kuidas ta suhtus teatud EL "asutajaisadesse" kui palgatöölistesse ja nägi tegusalt vaeva, et nood ei leiaks Euroopa projektile muud rahastust, kuna nii oleks vähenenud sõltuvus Washingtonist.
Milles kõiges pole midagi eriliselt kurja. Ameerika Ühendriigid käitusid Külma Sõja kaastekstis igati arukalt. Euroopa poliitiline taastamine kujunes igakülgselt edukaks.
1965. aasta 11. juunist pärit märgukirjas antakse Euroopa Ühenduse asepresidendile suunised liikuda salamisi rahaliidu suunas.
Loomulikult tehti selle käigus kohutavaid valeotsuseid. 1965. aasta 11. juunist pärit märgukirjas antakse Euroopa Ühenduse asepresidendile suunised liikuda salamisi rahaliidu suunas. Kästi lämmatada vastavateemalised arutelud kuniks "selliste ettepanekute heakskiitmine on muutunud sisuliselt vältimatuks". Nii, nagu täna võib näha, ületati seadsi märkimisväärselt iseennast, kuna riigid on langenud euro tõttu võla-deflatsiooni lõksu ning Lõuna-Euroopas valitseb massiline tööpuudus.
Teatud mõttes on osutatud dokumendid iidne ajalugu. Samas need näitavad, kuidas Ühendriikide süvariik oli EL-i algusega üdini seotud.
Brexitlasi lohutab, et Ameerika Ühendriikide presidendikandidaat Ted Cruz soovib Euroopa Liidust lahkunud Ühendkuningriigile, et see võtaks "vabakaubanduslepingu järjekorras sisse esimese koha". Cruz samas järgib juhul, kui ta peaks jõudma Valgesse Majja, Washingtoni Palmersonlikke imperatiive, mis need iganes tol hetkel peaksid olema.
Tõsi on seegi, et Ameerika Ühendriikidel tekkisid Euroopa Liidu osas teatud kahtlused kui 1980-ndate lõpus sattusid võimupositsioonidele ideoloogilised fanaatikud, kes üritasid Liidust kujundada supervõimu, mis konkureeriks Ühendriikidega elik teeks isegi sellele tuule alla.
1990-ndatel riigidepartemangu Euroopa kontorit juhtinud John Kornblum kirjeldab, et toona oli Brüsseliga asjaajamine paras õudusunenägu. "Ma olin tõeliselt närvis. Nii sõjalises, julgeoleku kui kaitsevaldkonnas oli EL igat pidi väärtalitlev."
EL lahkus psühholoogiliselt NATO-st kui see üritas asutada oma sõjalise juhtimiskoetise.
Kornblum väidab, et EL "lahkus psühholoogiliselt NATO-st" kui see üritas asutada oma sõjalise juhtimiskoetise. Mida see tegi tollele nii iseloomuliku laiamise ja saamatusega. Ta arvas: "Nii Britannia kui lääs oleksid mõlemad paremas vormis kui Britannia ei kuuluks EL-i."
Mis on põnev, kuid Ühendriikide poliitikaringkondades siiski vähemuse vaade. Pahameel EL-i peale läks üle kui Euroopa Liiduga liitusid 2004. aastal Poola ja Ida-Euroopa riikide esimene laine, kuna EL-i osaks said suur hulk valitsusi, mis hindasid kõrgelt atlandiülest koostööd.
On samuti selge, et tegemist pole mingisuguse suure armastusega. Üks Ühendriikide tippametnik [Victoria Nuland] sattus kaks aastat tagasi aset leidnud Ukraina kriisi ajal [USA süvariigi korraldatud "värviline" riigipööre] avalikkuse tähelepanu alla kommentaariga "EL võib p***se käia".
Lääne liberaalne maailmakord on kolmepoolse rünnaku all, mille tõttu peab EL muutuma jõulisemaks.
Ometigi on kõikehaarav vaade siiski selline, et lääne liberaalne maailmakord on kolmepoolse rünnaku all, mille tõttu peab EL muutuma jõulisemaks. Nagu Britannia ja Prantsusmaa toetasid 19. sajandil vankuvat osmanite impeeriumit ja tegid seda ilmselt arukalt kui arvestada asjaoluga, et selle aeglane langus tõi lõpuks kaasa Esimese Maailmasõja.
Tänased mitmikohud pärinevad moslemi pühasõdalaste terrorist ja reast Maghrebi ning Levanti piirkonna läbikukkunud riikidest; Moskva hambuni relvastatud paariarežiimist, kellel saab raha küll peatselt otsa, kuid kelle jaoks on enne Euroopa taasrelvastumist avatud võimaluste aken ja Lõuna-Hiina merel lahti rulluvast ning päev-päevalt plahvatusohtlikumaks muutuvast kriisist kui Peking katsub järele Ühendriikide liitlaskoetist.
Kui Vaiksel ookeanil peaks minema sõjaks, siis Putin katsub õnne Euroopas.
Venemaa ja Hiina Rahvavabariigi ohud on loomulikult omavahel seotud. On tõenäoline ja pessimistide kinnitusel kindel areng, et kui Vaiksel ookeanil peaks minema sõjaks, siis Putin katsub õnne Euroopas. Washingtoni, Ottava, Canberra ja teiste maailma pealinnade, mis peavad Pax Americanat plussmärgiga lahenduseks, silmis pole täna tegemist ajaga kui Britannia võiks loopida dünamiidipulkasid niigi logisevasse EL-i pealisehitisse.
Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise kampaania jaoks on karm tõde selline, et kogu läänemaailm näeb Brexitit strateegilise vandalismina. See ei pruugi kõlada õiglasena, kuid brexitlased peavad sellisele sarjamisele vastama. Vähesed, nagu näiteks lord David Owen, saavad probleemi ulatusest aru. Suurem hulk inimesi polnud murekohast teadlikudki kuniks Barack Obama selle möödunud nädalal kõigile vaatamiseks välja riputas.
Kogu läänemaailm näeb Brexitit strateegilise vandalismina.
Minu hinnangul peaks Brexiti leer esitama kava, kuidas see kavatseb suurendada kaitsekulutusi poole võrra ehk kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Mis teeks Britanniast Euroopa kõige jõulisema sõjalise võimu. Lisaks tuleks otsida lähedast kaitsekoostööd Prantsusmaaga. Niisugused liigutused aitaksid tõrjuda hirmuprojekti suuremaid süüdistusi.
Samuti peaksid brexitlased lämmatama igasugused väited, nagu Euroopa Liidust lahkumine tähendaks rahvusvahelise vastutuse minetamist elik Euroopa konventsiooni hülgamist, COP21 kliimalepingus seatud kohustustest loobumist ja muud sarnased liikumisega seotud kahtlused.
Võib-olla on seda liiga palju oodata ühelt nii harali liikumiselt, mis on elusündmuste peale kuidagi kokku sattunud. Kuid siiski paljud inimesed, kes on Brexiti poolt, kes soovivad tagasi iseseisvat valitsust ja pääseda võltsi ning anastava Euroopa Kohtu ülimuslikkuse käest, pole siiani kuulnud brexitalste lahendust, kuidas EL-ist väljumine toimuks ilma tohutute kaasnevate kahjudeta ja viisil, mis vastaks riigi aule ning väärikusele.
Võib kakelda Euroopaga ja tülitseda Ühendriikidega, kuid see on saatuse narrimine kui arvatakse, et tüli võib üheaegselt norida terve demokraatliku maailmaga.
Tõlkis Karol Kallas