Portaali Spiked kolumnist Tim Black kirjutab, et Afganistani okupeerimine on algusest peale olnud suur viga ja riigis aset leidev vägivaldne kaos on USA 20-aastase okupatsiooni tulemus.
Ameerika Ühendriikide vägede väljaviimine Afganistanist peaks jõudma lõpule 11. septembriks. Suurem hulk USA-, nagu ka liitlaste-, sõduritest on juba lahkunud.
USA, NATO ja liitlaste vägede lahkumise tulemus oli liigagi ettearvatav: Taliban on muutunud järjest võimsamaks. Ainult möödunud kuue nädala jooksul on see haaranud võimu sajas Afganistani piirkonnas 407-st, mis tähendab, et suurem osa (55 protsenti) riigi territooriumist on rühmituse kontrolli all. Enamus hõlvatud maa-aladest on hõredalt asustatud, need on maapiirkonnad ja mõnes kohas on valitsusväed osutanud ka vastupanu. Kuid pea mitte miski ei varja tõsiasja, et Taliban, mille USA kaks aastakümmet tagasi troonilt tõukas, on taas võimule tõusmas.
Talibanil pole mitte mingisugust kavatsust oma plaanidest loobuda. Täna piirab see tõhusalt mitmeid suuri linnu, nagu näiteks Kandahari riigi lõunaosas ja Kunduzi põhjas. Täna veel toetab USA Afganistani valitsusvägesid õhulöökidega, kuid seda abi ei jätku ilmselt enam kauaks.
Kuid mis saab peale seda?
Afganistani sõja- ja politseivägedest, kui neid ei toeta rahvusvahelised sõjajõud, pole Talibanile erilist vastast. Samuti on saanud teatavaks, et vaitsusvägede demoraliseerunud ja juhtideta sõdurid, on hulgast eelpostidest ning sõjaväebaasidest põgenenud. President Ashraf Ghani kehtestas hiljuti kuu pikkuse komandanditunni, kuid sellest pole Talibani, kes suhtub valitsuse korraldustesse pehmelt öeldes ükskõikselt, takistamiseks abi.
Kohtades, kus Afganistani vägesid ei ole, on kaohalikud sõjapealikud asunud mobiliseerima isiklikke maakaitsevägesid, mida teatud puhkudel toetab rahaliselt isegi valitsus. Järjest suurema tõenäosusega kummitab riiki segadusteaeg, mis on võrreldav peale nõukogude vägede lahkumist 1990ndate alguses saabunud perioodiga, kus Afganistan oli lõhestatud sõdivate klikkide vahel, mille hulgas oli samuti Taliban.
Kõik see on enesestmõistetavalt juba sündimas. ÜRO annab teada, et käesoleval aastal on võrreldes eelmise aastaga juba saanud surma või vigastada kaks korda rohkem tsiviilelanikke. Mai ja juuni ohvrite arv – üle 1600 – on alates 2009. aastast, kui ÜRO hakkas sellist statistikat koguma, kõige suurem.
Nende USA ja Briti vägede okupatsioonimeelsete juhtide ning poliitilise nomenklatuuri, kellele kiidavad kaasa progressiuskliku ajakirjanduse gung-ho interventsionistid, jaoks on Afganistani langemine kodusõtta tõestuseks kui rumal on Afganistanist lahkuda. Ja lõplik tõestus sellelegi, kui arukas oli Afganistani sisse tungida.
Meedia on sarnaseid arvamusi pungil täis. "Vägede väljaviimine on paisanud Afganistani tagasi terrori teele, kaosesse ja lagunemisse," kuulutab Observeri juhtkiri. Financial Times kirjutab, et lääne okupatsioonijõud peavad jääma Afganistani, kuna need peavad täitma oma "moraalse kohuse Afganistani inimeste ees". CNN tsiteerib Prantsusmaa kuulsat riigimeest Charles Maurice de Talleyrandi: "See on hullem kui kuritegu, see on prohmakas" (This is worse than a crime, it's a blunder).
Invasiooni eestkõnelejad väidavad, osutades Afganistani ühe rohkem kaosesse kukkuvale olukorrale, et "see on põhjus, miks me peame jääma Afganistani". Oma väidete õigustuseks, mis tähendaks tegelikult okupatsiooni, väidavad nad, et okupatsioon ei peaks kestma igavesti. Seda oleks vaja ainult nii kaua kui lepitakse kokku rahus.
Selline nägemus on luulu. See, mis Afganstanis on juhtumas, pole USA poolt juhitud vägede väljaviimise tulemus. See on USA juhitud vägede sissetungi, kakskümmend aastat tagasi toimunud Afganistani invasiooni tulemus.
Sissetung Afganistani – mida algselt, enne kui see moondus lõputuks okupatsiooniks, õigustati kättemaksupüüdluste ja al-Qaeda hävitamisega – muutis tänase möllu pea paratamatuks.
USA hävitas esmalt rõhuva kuid sidusa Talibani võimu, mis iseenesest oli 1990. aastate kodusõja tulemus. Seejärel üritas see Afganistanile peale sundida uut režiimi, sokutades riiki juhtima Hamid Karzai, kes pidi seda tegema lääne nägemuse järele.
Uus võim pidi olema põhiseaduslik demokraatia. Selles pidid olema parlament ja valimised ning demokraatlike õiguste arenedes pidid naised saama omale rohkem paljukiidetud vabadusi.
Kuid probleemiks, nagu selle sõnastas üks nutikas kriitik, oli asjaolu, et Kabuli võimul lihtsalt ei olnud "kogu riiki hõlmavat legitiimsust". See oli välisjõudude poolt peale sunnitud, mitte rahva poolt soovitud võim. Miljardid dollarid, mida pumbati Afganistani nõtra riigiaparaati, mis pidid eeldatavalt tugevdama selle turvataristut ja armeed, osutasid ainult selle saatuslikule nõrkusele – ilma lääne jätkuva toetuseta polnud sellest kõigest mingit tolku.
Võim, mille eesotsas seisis alguses Karzai ja seejärel Ghani, sai sellisel kujul jätkuda ainult nii kaua kui USA ning tolle liitlased seda toetasid. Nii kaua kui need seda rahastasid. Nii kaua kui rahvusvahelised väed seda kaitsesid. Kuid kui Lääs seda enam üleval ei hoia, on selle poliitilised ja struktuursed nõrkused saanud ilmseks kõigile.
Täpselt nii on täna juhtumas. lääne väljatõmbumine Afganistanist on Afganistani riigi jätnud ilma selle peamisest jõu ja legitiimsuse allikast. See on lubanud Talibanil, mis on "puhkenud õide" tänu olukorrale, mida see nimetab mitte-Afganistani riigi illegitiimsuseks (seadusevälisuseks), täita vaakumi, mille varem täitsid lääne sõdurid.
Need, kes väidavad, et tänane Afganistani lagunemine näitab, et lääs peaks riiki edasi jääma, ei saa olukorrast aru. See mis laguneb, on Afganistan, mida lääs üritas Afganistani inimestele peale sundida. See oli sõjalise jõu sünnitis ja see kestab ainult tänu sõjajõule. Kunagi pole olnud võimalust, et säiliks status quo, milleni jõuti 2001. aasta järel, kui sellega ei kaasne lõppematut okupatsiooni. Mis tegelikult tähendab lõppematut sõda.
Millele vägivaldne, Afganistani tükkideks kiskuv kaos osutab, ei ole mitte vägede väljaviimise rumalus, vaid sissetungi barbaarsus. Koos Iraagi, Liibüa ja Süüriaga peaks Afganistan olema hoiatuseks, millise kaose lääne interventsionism endaga kaasa toob.
Tõlkis Karol Kallas