USA justiitsministeerium üritas korruptiivsel moel päästa Hunter Bideni ausa kohtumõistmise küüsist. Endine föderaalprokurör Andrew C. McCarthy selgitab, mis oli korruptsiooni sisu ja miks selle toimepanek Bideni kaitsjatel ja prokuröridel õnneks ei läinud.
Kui keegi tahab panna toime korruptiivse tehingu, sellise, mis tegelikult kujutab endast poliitilist teatrit, kuid mida soovitakse näidata erapooletu kohtumõistmisena, siis on vaja tagada, et mängu oleks kaasatud ka kohtunik.
Mis puutub viimasesse pisiasja, siis Ameerika Ühendriikide Joe Bideni valitsus unustas selle ära.
Delaware'i osariigi föderaalkohtunik Maryellen Noreika käitus erapooletule kohtule kohaselt ja tegi oma tööd õiglasel viisil.
Tänu Noreikale kukkus Hunter Bideni tarbeks justiitsministeeriumis ette valmistatud korruptiivne kohtuväline kokkulepe kokku.
Üritame mõista, mis siis toimus.
Igas normaalses kriminaalasjas, igas õiguspärases uurimises, on kaks teineteisele vastanduvat osapoolt: kaitsjad üritavad kaitsta süüdistatava huvisid ja teisel pool on justiitsministeerium, kes seisab avaliku huvi eest.
See tähendab, et prokurörid on seaduserikkujate vastutusele võtmisel asjakohaselt agressiivsed.
Justiitsministeeriumi poolt kokkuleppemenetlustele kehtestatud reeglid sätestavad üldjuhul, et süüdistatav tunnistab ennast minimaalselt süüdi vähemalt ühes kõige raskemas süüdistuses, mida prokuröridel on hõlbus tõestada.
Bideni(te) uurimine kestab edasi ja isegi laieneb. Samas me teame juba täna, et justiitsministeerium oleks kerge vaevaga saanud ära tõestada mitmed tõsised maksukuriteod (mille maht ulatub üle kümne miljoni dollari) ja relvadega seotud kuriteo, mille eest on seadustes nähtud ette kuni kümne aastane vangistus.
Kuid oh häda, Hunter Bideni kohtusaagas pole midagi reeglitepärast. See on nii põhjusel, et prokurörid ja kaitsjad pole üksteise vastalised. Nad on vandeseltslased.
Joe Bideni poeg ja Joe Bideni juhitava valitsuse justiitsministeerium korraldasid kokkuleppementluse vandenõu, mille eesmärgiks oli:
Esiteks kindlustada, et Hunter Biden ei lähe vangi ning teda ei ähvarda tema toime pandud Joe Bideni poliitilise mõjuvõimuga kauplemisega seotud kõikide kuritegude eest ka tulevikus enam ükski süüdistus/karistus.
Teiseks anda Joe Bideni valitsusele võimalus teha nägu, et Joe Biden on moraalne ja põhimõttekindel inimene ning lubas justiitsministeeriumil oma poja kohtusse viia.
Kõikide kohutavate tõikade taustal, mis on teada Hunteri käitumise ja Bidenite pereäri kohta, siis pole mingit võimalust, et kavandatud "kullakese kokkuleppemenetluse" (sweetheart deal) oleks saanud toime panna ilma kohtunikku kaasamata.
Tuleb välja, et kohtunik Noreika ei olnud mängu kaasatud. Ta käitus sõltumatult, põhimõttekindlalt ja moraalselt ning ei lubanud Bidenite perekonnal ja Bideni justiitsministeeriumil teha endast nende korruptsiooni heaks kiitvat kummitemplit.
Osa sellest, mis teeb kokkuleppemenetlusest "kullakese kokkuleppemenetluse", on viis, kuidas seda avalikkusele esitletakse. See on nii eriti poliitiliste protsesside puhul.
Kokkuleppemenetluste mõte, mis on viis, kuidas enamus kriminaalasju [USAs] lahendatakse, on öelda üksikasjalikult välja, kuidas osapooled üksteisest täpselt aru saavad. See on leping.
Kui midagi hiljem valesti läheb, kui üks osapooltest rikub sõlmitud lepingut, siis lepingu selge sõnastus tagab, millised on tagajärjed.
Hunter Bideni kohtuasja puhul, kuna kaitsja ja prokurör ei olnud normaalsetele kohtuasjadele iseloomulikult vaenulikud osapooled, ei saanud nad öelda välja nende ühepoolse lepingu üksikasju. Kui nad oleksid seda teinud, oleks see olnud poliitiliselt kahjuliku mõjuga ja kogu antud kohtuasi on poliitiline.
Nii Hunter Biden kui Bideni justiitsministeerium soovisid sõlmida kokkuleppe, mis oleks taganud Hunterile maksimaalse kaitse tuleviku kriminaaluurimiste eest, nõudes temalt ainult oma mõne kõige pisema süüteo tunnistamist, mille kohta nad arvasid, et need lähevad kohtus läbi.
See oleks olnud paras skandaal, kui prokurörid oleksid kirjutanud kokkuleppesse: Hunter tunnistab ennast süüdi kahes 2018. ja 2019. aastal toime pandud tühises väärteos, mille eest teda vangi ei mõisteta ja justiitsministeerium lõpetab tema tulirelvaga seotud kuriteo uurimise. Samuti ei hakka justiitsministeerium uurima Hunteri maksukuritegusid, tema rahapesu, enda välisagendina registreerimata jätmise kuritegu, altkäemaksu vandenõu ja kõiki muid tema äritegevusega seotud kuritegusid, mis pandi toime aastatel 2014 kuni 2019.
Selle asemel kirjutas justiitsministeerium kokku kokkuleppe, milles mainiti ainult, et Hunter tunnistab ennast süüdi kahes väärteos ja see katab karistusena kõik maksuaastatel 2014 kuni 2019 tema poolt toime pandud süüteod.
Selline kokkulepe oleks lubanud Hunteril lahkuda kohtust õige mehena; väita, et kohtuasi on lõpetatud ja nõuda immuunsust kõikide uurimiste suhtes, mis puudutavad kõiki tema tulusate äriaastatega seotud kuritegusid. Justiitsministeerium oleks omalt poolt kinnitanud: "Maksusüütegude osas saavutatud kokkulepe räägib enda eest. Me ei saa selle kohta loomulikult rohkem midagi kommenteerida, kuna see kahjustaks käimasolevat uurimist."
Kas te saate aru? Hunter pidi kohtust väljuma täielikult puhtaks pestuna, justiitsministeerium oleks tema süütegusid puudutava teabe ära peitnud, "käimasolev uurimine" oleks kadunud samasse musta auku, kus see on olnud kogu aeg ja sellest poleks kunagi enam sealtpoolt midagi võimalik kuulda. Joe Biden oleks valimiskampaania ajal saanud kiidelda, kui kartmatult tema justiitsministeerium uuris tema poja tegevust ja kõik see oli nii sõltumatu ning moraalne.
Õnneks see ei läinud nii, sest Delaware'i ringkonna föderaalkohtunik täitis oma kohust.
Kohtunik Noreikal ei olnud vaja palju teha. Ta pidi ainult küsima Hunter Bideni kaitsjatelt ja Joe Bideni valitsuse justiitsministeeriumi prokuröridelt, mida nad täpselt kokku leppisid.
Joe Bideni justiitsministeerium ei saanud seda avalikult välja öelda ja nii lendas Hunter Bideni "kullakese kokkulepe" suitsuna taevasse.
[Hunter ei tunnistanud ennast süüdi üheski kuriteos ja kohtuasi võttis hoobilt uue pöörde.]
Toimetas Karol Kallas