Kanada teadus- ja majandusajakirjanik Andrew Nikiforuk kirjeldab portaalis The Tyee, kuidas üleminek "taastuvale" energiale laastab loodust senisest fossiilkütuste majandusest enam ja võib kaasa tuua inimkonna hävimise.
Tegemist on kaheosalise ülevaate teise osaga. Esimene osa.
Haruldaste muldmetallide reaalsus
Energiaülemineku pildi ajavad hulga keerulisemaks ja erakordsemaks haruldased muldmetallid, mis perioodilisustabelis hõlvavad 17 kohta. Nõndanimetatud tehnoloogilisi metalle (technology metals) leidub hõredalt kogu maakoores. See tähendab, et kaevandustööstus vajab suurema koguse maagi kaevandamiseks suuremas koguses energiat, mille tulemusena kogutakse rafineerimiseks väiksemas koguses soovitud toodet.
See selgitab, miks "puhaste tehnoloogiate" ja suure osa sõjandustehnoloogia jaoks vajalike haruldaste muldmetallide tootmisega kaasneb iga tonni kohta 2000 tonni mürgiseid jäätmeid, mille hulgas on üks tonn radioaktiivset sodi.
Jaapanlased kutsuvad haruldasi muldmetalle "tehnoloogia seemneteks", sest neid iseloomustavad ainukordsed katalüütilised, metallurgilised, tuumaenergiaga seotud, elektrilised, magnetilised ja luminestseerivad omadused. Neodüümi ja praseodüümi on näiteks vaja elektrimootorite ning tuuleturbiinide püsimagnetite tootmiseks. Tavaliste sõidukite juures pole neid metalle vaja, kuid elektrilistele küll ja ühe sõiduki kohta kulub ühte nimetatutest kuskil üks kilogramm.
Haruldased muldmetallid on kõike muud kui rohelised.
Muldmetallide kaevandamine on räpane ja räpane on ka nende töötlemine. Hiljuti avaldatud Kanada keskkonnauuring rõhutab, et haruldased muldmetallid on kõike muud kui rohelised ja osutab "haruldaste muldmetallide kaevandamisega kaasnev radioaktiivne reostus ja toksilisus on võrreldes muude kaevandustega esimestele ainuomased võimalikud riskid". Uuringus lisatakse: "Need riskid pole lõpuni teada ja kujutavad ohtu rahvatervisele, sest Kanada riigi käsutuses on ainult vähesed leevendusstrateegiad, mis aitavad haruldaste muldmetallide kahjulikke mõjusid maandada."
Samuti tuleb ära märkida, et Kanadas pole kehtestatud riiklikke haruldaste muldmetallide kaevandamisega kaasneva veekasutuse vee kvaliteedi standardeid.
Üks põhjus, miks paljud elektroonika tarbijad ja rohelised ei tea suurt midagi nende telefonide ning elektriautode tootmiseks vajalike haruldaste muldmetallide kaevandamisega kaasnevatest keskkonda hävitavatest asjaoludest, peitub Hiina Rahvavabariigi poliitikates.
Hiina RV on mõjuvõimu saavutamise eesmärgil koondanud enda kätte maailma haruldaste muldmetallide tootmise.
Aastakümneid tagasi otsustas nimetatud autoritaarne riik koondada maailmas suurema mõjuvõimu saavutamise eesmärgil enda kätte haruldaste muldmetallide tootmise. Toorainete geopoliitika teemadele pühendunud ajakirjanik Guillaume Pitron kirjeldab raamatus "Haruldaste metallide sõjad: puhta energia tumedam pool" (The Rare Metals War: The Dark Side of Clean Energy), kuidas maailmaturul valitseva positsiooni saavutamiseks (mis sellel on ka õnnestunud) eirab Hiina RV valitsus kohutavaid keskkonnamõjusid. Tulemusena saavad põhjaameeriklased kasutada igapäevaselt kõiki oma vidinaid, mille tootmiseks tarnib Hiina RV haruldasi muldmetalle. Kaugele jäävad tarneahelad ja Hiina RV riigi läbipaistmatus varjavad maapiirkondades toimuvat keskkonna hävitamist ning tarbijatele on jäänud mulje, nagu nende elektriautod ja telefonid oleksid süütult sündinud.
Pitron toob tagajärjed oma raamatus välja. "Metallide kurjakuulutava päritolu Hiina RV poolt varjamine on taganud rohelistele ja digitaalsetele tehnoloogiatele aupaiste, milles need täna kümblevad. Tegemist võib olla ajaloo ühe kõige imetlusväärsema rohepesu operatsiooniga." Võimust on võtnud ka teine pimedus: "Vastandina süsinikumajandusele, mille saastet keegi ei eita, peidab uus rohemajandus ennast vooruslike väidete taha, nagu see võtaks enda kanda vastutuse, et tulevastel põlvkondadel oleks parem elada."
Milline näeb roheline revolutsioon tegelikult välja? Kui teil on viimased 25 aastat olnud mobiiltelefon, siis nende tootmiseks on ilmselt kasutatud maailma suurimast haruldaste muldmetallide kaevandusest, mille nimi on Bayan Obo, pärit mineraalaineid. Kunagi oli see Mongoolias püha mägi, kuid Hiina RV valitsus tegi selle maailmaturul haruldaste muldmetallide ülemvõimu saavutamise eesmärgil maatasa.
Piirkonna elanikke on tabanud ohjeldamatult vähijuhtumeid. "Esimesena jäid haigeks kariloomad, seejärel väikelapsed ja siis kõik ülejäänud," kõlab kohalik lugulaul. Üks kaevanduse lähedal asuv küla sai nimeks "Surmaküla", kuna aastatel 1993 kuni 1995 suri 60 elanikku kas aju- või kopsuvähki. Kaevanduse radioaktiivne aheraine, sellest pärit fluoriidid ja arseen on saastanud nii piirkonna toiduahelad kui joogivee.
Isegi muidu sõnaahtrad Hiina RV teadlased hoiatasid 2016. aastal, et "laiaulatusliku haruldaste muldmetallide maagi kaevandamisega … kaasneb äärmuslik keskkonnakahju". Samuti tunnevad nad "muret, et üha suurema nõudlusega rohelise kõrgtehnoloogia tööstuse tarneahelas on hulgaliselt ettevõtteid, mis reostavad suurel määral keskkonda".
Tee väheste heitmetega majanduse poole näeb Kongo Demokraatlikus Vabariigis, kus mehed, naised ja lapsed kaevandavad koobaltit, välja sama kole ja keskkonda hävitav. 72 protsenti maailma koobaltist tuleb kas hiiglaslikest Hiina RV omanduses olevatest kaevandustest või Kongo nõndanimetatud "käsitöökaevandustest", kus inimesed korjavad põrgulikes tingimustes käsitsi maaki.
Küsitagu milliselt Kongo kaevurilt tahes midagi rohepöörde kohta ja ta räägib, et taastuvate energiaallikate revolutsioonis pole mitte midagi vooruslikku ega puhast.
Raamatus "Koobaltpunane" kirjeldab Briti autor Siddharth Kara laastatud metsi ja reostatud jõgikondasid, vaesunud kogukondi ning lokkavat varastamist. Küsitagu milliselt Kongo kaevurilt tahes midagi rohepöörde kohta ja ta räägib, et taastuvate energiaallikate revolutsioonis pole mitte midagi vooruslikku ega puhast. Kara võtab kokku: "Jätkuv Kongo kõige vaesemate inimeste rõhumine rikaste ja mõjuvõimsate isikute poolt muudab tühiseks kaasaegse tsivilisatsiooni väidetava moraalse vundamendi ja tirib inimkonna tagasi aega, kui Aafrika inimesi hinnati ainult uue aafriklase ostmise hinna järgi."
Kõige juurde võib lisada rohetehnoloogia tootmiseks vajalike metallide ja ainete kaevandamist saatva jõhkra geopoliitika. Energiaülemineku geopoliitilised sõlmpunktid asuvad peamiselt Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Kesk-Aasias, Põhja-Ameerikas ja Põhja-Euroopas. Haruldaste muldmetallide lademed asuvad suuremas osas riikides, mis on korrumpeerunud, kus pole piisavalt vett või kus valitsevad äärmuslikud ilmastikuolud. Kaevandustööstus ise on üks maailma korrumpeerunumaid.
Venemaa ei tunginud Ukrainale kallale ainult Vladimir Putini suurushullustuse pärast: Ukraina on üks Euroopa maavarade rikkamaid piirkondi.
Nii Hiina RV kui Venemaa saavad mõlemad aru, et kaasaegse elu aluseks olev tehnoloogia vajab haruldasi muldmetalle ja mõlemad üritavad nii Aafrikas kui mujal kontinentidel asuvaid varusid enda kontrolli alla haarata. Need türannid saavad aru, et riigil, mis selliseid kallihinnalisi muldmetalle toodab, on käes rohkem trumpe või kui piirkonnal, mis neist tehtud tooted ära ostab, nagu seda on näiteks Euroopa. Venemaa ei tunginud Ukrainale kallale ainult Vladimir Putini suurushullustuse pärast: Ukraina on üks Euroopa maavarade rikkamaid piirkondi.
Poliitilise ökoloogia ekspert Olivia Lazard juhib sellistele ohtlikele arengutele tähelepanu oma TEDi esitluses ja peale seda antud intervjuus: "Kui me süveneme haruldaste muldmetallide tormijooksu (see protsess on juba alanud), siis erinevad valitsused ja suurettevõtted võivad laastada kõik, mis planeedist on veel järele jäänud, nagu ka merepõhja ning asteroidid, tehes kõike seda taevani ülistatud süsinikuheitmetest vabanemise nimel. Soovides kliimakatastroofi ära hoida, võime me inimkonna tuleviku hoopis hävitada. Kas see pole mitte ülim iroonia?"
Soovides kliimakatastroofi ära hoida, võime me inimkonna tuleviku hoopis hävitada.
"Ülim iroonia" tähendab samuti tõelist põrgut. Kui arvestada asjaoluga, et "teekond madalate süsinikuheitmetega majanduse poole" nõuab mürgist ja jätkusuutmatut kaevandusbuumi, siis mõned eksperdid on punaste lippudega vehkinud juba aastaid. Mõttekoda Kleinman Centre for Energy Policy hoiatas 2021. aastal: "Üleminek puhtale energiale nõuab majanduslike ressursside mobiliseerimist määral, mida pole nähtud tööstusrevolutsioonist saadik ja see seab erilise koorma maailma räni, koobalti, liitiumi, mangaani ja suure hulga muude ülioluliste ainete kaevandamisele."
Mõttekoda lisas, et kui ei suudeta ära hoida Hiina RV ja Kongo RDV mürgist reaalsust, siis seab see küsimuse alla energiatehnoloogiate kestlikkuse ning keskkonnakahjud võivad vähemalt osaliselt ületada oodatava keskkonnakasu.
Meil on vaja tõsist arutelu
Michaux on põhimure võtnud kokku järgnevalt: viimase saja viiekümne aastaga on meie tsivilisatsioon ehitanud üles keerulise odavatele fossiilkütusele rajatud tööstussüsteemi. Fossiilkütuste odavuse tagajärjena tekkisid võimas pangandus ja tööstuslik põllumajandus. Viimased omakorda tõid kaasa linnastumise ja üleilmastumise. Odav energia tekitas illusiooni, et maavarad ei saa kunagi otsa.
Tänaseks päevaks kui fossiilkütuste kasutamine soojendab väidetavalt kliimat ja inimtegevuse tagajärjel on kannatada saanud bioloogiline mitmekesisus, soovivad meie vaprad riigijuhid kogu senise süsteemi asendada uuega, mis on senisest märgatavalt keerulisem ning nõuab hulga rohkem maavarasid.
Nad soovivad seda teha ajal kui majanduse hoovused on kallimate fossiilkütuste, nagu seda on kildagaas ja ammutatud bituumen (nn naftaliivad), tõttu aeglustunud. Kogu hääbuva süsteemi asendamise protsess, mille tulemusena peaks ühiskond minema üle märksa keerulisemale ja tohutuid kaevandamismahte nõudvale majanduskorrale, peaks toimuma hapra pangandussüsteemi, rikutud demokraatiate, katkiste tarneahelate, oluliste maavarade puuduse ning vaenuliku geopoliitika tingimustes.
Samal ajal laguneb läbikukkunud riikides infrastruktuur, sealne keskkond on saanud rängalt kannatada ning tohutu rändajate mass trügib globaalse põhja poole.
Kõik need vastuvaidlematud tõigad osutavad asjaolule, et taastuvenergiale toetuv tulevik on ainult enesepettuseks sobiv luul. Meile on vaja teistsugust arutelu, kui seda on fossiilkütuste ja rohekavade vastakuti seadmine.
Michaux pakub alustamiseks välja mõned jutupunktid. "Me peame ausalt arutama, milline on maavarade hulk, mida meil vaja läheb ja mis tegelikult on saadaval. Kui me seda teeme, siis me saame aru, et neist ainetest, mida on saada, ei piisa tänaste rohekavade läbiviimiseks."
Põhimõtteliselt tuleb rääkida tulevikust, milles on vähem, mitte rohkem asju.
Ühiskond peab hakkama tootma lihtsaid asju, mis kestavad kaua ja mida on hõlbus taaskasutada. "Me peame oma nõudmisi tagasi tõmbama ja meie ühiskond muutub lihtsamaks," lisab Michaux.
Selline on arutelu, mida tuleks täna pidada, kuid millest üritatakse iga hinnaga hoiduda.
Toimetas Karol Kallas