Kanada teadus- ja majandusajakirjanik Andrew Nikiforuk kirjeldab portaalis The Tyee, kuidas üleminek "taastuvale" energiale laastab loodust senisest fossiilkütuste majandusest enam ja võib kaasa tuua inimkonna hävimise.
Tegemist on kaheosalise ülevaate esimese osaga.
"Eeloleval sajandil on väga tõenäoline, et maavarade lõppemine sunnib korraldama ümber kõik sotsiaalsed ja majanduslikud koetised ning seda tuleb tõenäoliselt teha vägivallale toetudes." – Walter Youngquist, 'Our Plundered Planet' (Meie laastatud planeet)
Heleroosa unistus, et inimkonnal õnnestub senine 150 aastaga üles ehitatud fossiilkütuste taristu asendada 2050. aastaks "puhta energiaga", on enda petmine.
Nii kõlab viimastel aastatel ilmunud oluliste teadusuuringute ja raamatute sõnum. Neis osutatakse suurele hulgale probleemidele, mis käivad kaasas "taastuvenergia" illusiooniga. Probleemideks on nii energiaülemineku ülesande keerukus, haruldaste muldmetallide kaevandamisega kaasnev mürgine saaste kui oluliste maavarade nappus.
Kahe jalaga maa peale olevatel realistidel, kelle hulgas on Prantsusmaa ajakirjanik Guillaume Pitron ja Austraalia geoloog Simon Michaux, on inimestele kolm olulisemat sõnumit:
- Kasvul on ranged piirid.
- Tõde ja reaalsus ei ole sirgjoonelised.
- Maailmale on kaose vältimiseks vaja paremat kava kui seda näeb ette fossiilkütuste süsteemi asendamine teiste äärmuslike energiasüsteemidega, mis nõuavad tohutus koguses ja kärmet maavarade kaevandamist. Teisiti öeldes: kui Titanic panna sõitma elektriga, siis see ei sulata ära teele jäävaid jäämägesid.
Rõhutakse valele asjale
Suuresti ideoloogilistel põhjustel esitlevad paljud rohelised ja energiavaldkonna "siirdlased" (transitionists) üleminekut taastuvatele energiaallikatele sujuva teekonnana.
Nii tehes eiravad need inimesed kõige algelisemaid geoloogia, energiafüüsika ja geopoliitika tõdesid. Inimestele räägitakse miljonite akude, tuuleveskite, päikesepaneelide, kõikjale ulatuvate ülekandeliinide ja muude asjasse puutuvate tehnoloogiate ehitamisest. Samas jäetakse mainimata, et energiaüleminekuks on vaja palju rohkem ja jõhkramalt kaevandada vaske, niklit, koobaltit ja haruldasi muldmetalle, nagu seda on düsproosium ning neodüüm. Viimasest kahest pole paljud inimesed pole ilmselt isegi midagi kuulnudki.
Üks suuremaid kaasaegse tehnoloogilise ühiskonna valesid on jutt lõpututest maavarade varudest.
Üks suuremaid kaasaegse tehnoloogilise ühiskonna valesid on jutt lõpututest maavarade varudest. Linnades elavatel tarbijatel puudub enamasti arusaamine energiareaalsusest, millele on ehitatud nende elu. Need inimesed on alla neelanud idee, et elektroonilised vidinad ja automatiseerimine ühendavad ühiskonna kuidagi füüsilisest maailmast lahti ja lubavad inimestel teha palju vähemaga palju rohkem, mis omakorda toob kaasa majanduse ainelisusest vabanemise.
Sellised levinud väljamõeldised on juba ammu lükatud Vaclav Smili sarnaste energiaökoloogide ja meie seast tänaseks lahkunud Walter Youngquisti laadis mõtlevate geoloogide poolt ümber. Keskmine põhjaameeriklane tarbib oma eluajal 1,3 miljonit kilogrammi maavarasid, metalle ja kütuseid, kuid tal pole aimugi, kust need pärinevad ja kui suured on nende kaevandamise ning tootmisega seotud kulud.
Päikesepaneele, tuulegeneraatoreid, elektriautosid pole võimalik toota, kui ei kaevandata senisest rohkem vaske, liitiumit, rauda ja alumiiniumit ning lisaks neile tehnoloogia jaoks vajalikke haruldasi muldmetalle.
Juba tänase kaevandamise maht ei ole "jätkusuutlik" – kui nii kulunud tähendusega sõnal on üldse veel mingigi sisu järel. Raamatus "Kaevandamisest väljasuremiseni" (Extraction to Extinction) nendib Briti geoloog David Howe, et maailma kaevandustest on saanud tohutu iseseisev geoloogiline jõud, mis kraabib, sordib ja kogub ühes aastas kokku rohkem kivi ning setteid kui kõik maailma jõed, tuul, vihm ning liustikud. Päikesepaneele, tuulegeneraatoreid, elektriautosid pole võimalik toota, kui ei kaevandata senisest rohkem vaske, liitiumit, rauda ja alumiiniumit ning lisaks neile tehnoloogia jaoks vajalikke haruldasi muldmetalle, mida maakoores leidub vaid vähese tihedusega. See tähendab omakorda palju laastavamat ookeanipõhja, tundrate, vihmametsade kraapimist ja üles kaevamist ning seda nii suures ulatuses, mida suurem osa keskkonnakaitsjatest ei suuda ettegi kujatada.
Maailma tööstuse masin, mis teenib inimkonna "osta kuni sured" kultuuri (shop till you drop culture), on tänase päeva seisuga kaevanud maakoorest välja rohkem materjale ja metalle, kui on kogu elava biomassi kaal. Teiste sõnadega ületasid aastaks 2020 meie masinad, telefonid, ehitised, autod, asfaltteed, betoon, plastik, kruus, telliskivid jne maailma taimede, seente, loomade ja bakterite kaalu. Kui me jätkame nii suuremahulisel kaevekursil, siis aastaks 2040 ületab inimeste kaevandatud maavarade hulk planeedi biomassi kolm korda.
Ameerika Ühendriikide füüsik Tom Murphy küsib 2012. aasta lõpus avaldatud essees, kas null heitmeteni jõudmisest on üldse midagi tolku, kui me selle protsessi käigus hävitame viimasegi bioloogilise mitmekesisuse? Tema hinnangul on tänane retsept kliimamuutuste peatamiseks, mis nõuab taastuvenergia jaoks vajalike seadmete tootmiseks maavarade kaevandamise määratut suurendamist, ohtlik lahendus.
Toetuste abil korraldatav roheüleminek on üks kõige kõike pahupidi pööravam otsus, mida inimesed eales on teinud.
"Rõhutakse valedele asjadele: toetustega võimendatakse ja pannakse kiiremini tööle masin, mis õgib planeeti elusast peast. Taastuva energia poole kihutamine on viimane asi, mille poolt Maa elukad hääletaksid ja see on üks kõige kõike pahupidi pööravam otsus, mida inimesed eales teinud."
Murphy pole selliste seisukohtadega kaugeltki üksi. Ameerika Ühendriikide taastuvenergia kriitik Alice Friedemann lõi kokku taastuva energeetika tehnoloogia jaoks vajalike haruldaste muldmetallide kaevandamise hinna, arvutades selle sisse tohutud aherainetiigid, mürgitatud põhjavee, radioaktiivsed jäägid ja vägivõnkliku geopoliitika. Ta jõudis ühesele järeldusele: "Meie püüdlused minna üle loodussõbralikule kasvumudelile on toonud kaasa palju suuremad haruldaste maavarade kaevandamismahud, mille keskkonnamõju võib olla hulga rängem kui see on naftapuurimisel."
Tekib suur kuhi
Aastaid tagasi leidis Ameerika Ühendriikide ajaloolane ja tehnoloogiakriitik Lewis Mumford, et tsivilisatsiooni sõltuvus suuremahulisest kaevandamisest on muutnud selle väärtuseid. Mida olulisemaks kaevandamine impeeriumite jaoks muutus, seda enam saastas see majanduslikku mõtlemist moraaliga, mis pühendus pigem millegi tapmisele kui elamisele. Kaevandamises pühitseb eesmärk alati abinõu. Tehnoloogilises ühiskonnas kaevandatakse kõike, nii materjale maapinnast kui ilmavõrgust inimeste käitumisnorme.
Kaevandamises pühitseb eesmärk alati abinõu.
1934. aastal kirjeldas Mumford, mida selline hävitava iseloomuga eetika endaga kaasa toob: "Kaevur ei tööta armastuse ega hakkamasaamise pärast, vaid et "saada kokku oma kuhi". Kaasaegse masina kõige iseloomulikumaks jooneks on ilmselt Midase needus: mida iganes see puudutab, muutub kas kullaks või rauaks ja masinal on lubatud olla olemas ainult seal, kus kuld ning raud on selle vundamendiks."
"Kaevandamise ja puhaste tehnoloogiate vahel valitseb loomulik sünergia."
Seega kui võtta ära kõik sisutühjad plastiksõnad ja suurelised lubadused, siis jääb taastuvate energiaallikate uue ajastu vaimustuse kaaslaseks ainult väljavaade, et tekib järjekordne kuhi. Kanadas on kaevandusettevõtetel kavas avada rohkem kui viiskümmend haruldaste muldmetallide kaevandust. Kanada Kaevandusettevõtete Ühing (The Mining Association of Canada) kuulutab ilma igasuguse irooniata, et "kaevandamise ja puhaste tehnoloogiate vahel valitseb loomulik sünergia". Kuid ometigi ei ole nii kaevandamine ega selle juures kasutatav tehnoloogia ei roheline ega puhas.
Austraalias räägivad geoloogid entusiastlikult, sealjuures ilma igasuguse häbita, et "planeedi päästmiseks on vaja rohkem kaevandusi". Kuid kaevandamismahtude suurendamisel on hoopis vastupidine mõju. Need tähendavad suuremas ulatuses hävitatud maastikke ja ümberasustatud kogukondi, mida kõike tehakse, et rahuldada maavaradest sõltuva tehnoloogia vajadusi.
Taastuvenergia ei suurenda vajadust ainult haruldaste muldmetallide-, vaid ka tavaliste metallide järele, nagu seda on vask, hõbe ja koobalt.
Keskmisest nutitelefonist leiab vähemalt perioodilisustabeli 40 elementi, mille hulgas on koobalt ja kuus ekraani helendama panevat haruldast muldmetalli. Keskmises elektriautos on kuus korda rohkem olulisi maavarasid kui sisepõlemismootoriga autos. Maapealse tuulepargi ehitamiseks on vaja üheksa korda enam mineraale kui sama võimsusega gaasijaama ehitamiseks. Elektrijalgratas nõuab rohkem maavarasid kui tavaline ja nii edasi. Taastuvenergia ei suurenda vajadust ainult haruldaste muldmetallide, vaid ka tavaliste metallide järele, nagu seda on vask, hõbe ja koobalt.
Igas elektriautos on ligikaudu 75 kilogrammi vaske, mida on tavalise sõidukiga võrreldes kolm korda enam. Ühes tuuleturbiinis on keskmiselt 500 kilogrammi niklit. Sellise koguse nikli tootmiseks on vaja rafineerida 100 tonni terase valmistamiseks sobilikku kivisütt. Igas kristalsest ränist valmistatud päikesepaneelis on kakskümmend grammi hõbedapastat. Ühe gigavati päikesepaneelide tootmiseks läheb vaja umbes 80 tonni hõbedat. (Elektrienergia mõistes on see võrdne 9000 Nissan Leafiga.)
Kõikide maavarade nõudlus kasvab energiaülemineku käigus määratult.
Kõikide maavarade nõudlus kasvab energiaülemineku käigus määratult. Hiljuti Ühendkuningriigis läbi viidud uuringus hinnatakse: "Elektrisõidukite akude tootmiseks vajalike maavarade (liitium, grafiit, koobalt, nikkel) nõudlus kasvab tänaseks maha märgitud poliitikate elluviimise korral 2040. aastaks kuus kuni kolmteist korda.
Ebamugavate tõdede hinna arvutamine
Simon Michaux on Austraalias sündinud ja täna Soome Geoloogiaühingus töötav geoloog. Viimase paari aasta jooksul on ta avaldanud mitu ülevaatlikku uuringut, milles ta seab kahtluse alla väited, nagu roheülemineku tarbeks oleks võtta piisavalt maavarasid ja energiat.
Selleks, et asendada 46 423 naftal, kivisöel, maagaasil ja tuumakütusel töötavat elektrijaama "taastuvate" energiallikatega, on vaja ehitada 586 000 tuule-, päikese- ja hüdroelektrijaama.
Michaux arvutas 2021. aastal 2019. aasta tarbimise numbritele toetudes kokku, mida ja kui palju on vaja, et asendada fossiilkütustel töötav majandussüsteem "taastuvaga". Kogu projekti mõõtkava on määratu. Selleks, et asendada 46 423 naftal, kivisöel, maagaasil ja tuumakütusel töötavat elektrijaama "taastuvate" energiallikatega, on vaja ehitada 586 000 tuule-, päikese- ja hüdroelektrijaama. See on tänasest süsteemist kümme korda suurem, kuna "taastuva" energiatootmise energiatihedus on fossiilkütuste omast madalam.
Säherduse taristu ehitamine nõuab uskumatus koguses metalle, haruldasi muldmetalle ja määratult suuremas mahus kaevandamist. Nii pole ime, et miljardärid räägivad asteroididele, Marsile ja ookeanipõhja rajatavatest kaevandustest.
Alates aastast 400 enne Kristust kuni 2020. aastani on erinevad tsivilisatsioonid kaevanud maa seest välja 700 miljonit tonni maavarasid (alates vasest ja tinast kuni uraanini). Michauxi arvutuste kohaselt tuleb nõndanimetatud rohelise ülemineku tarbeks juba aastaks 2040. kaevata välja järgmised 700 miljonit tonni. Sünge loo räägib siinkohal vask. Ilma selle metallita pole võimalik toota telefone ega ehitada tuuleturbiine. Tänaseks tuvastatud vasevarude hulk on 880 miljonit tonni. Sellest jätkub kuskil kolmekümneks aastaks. Kuid Michauxi sõnul on tööstusele vaja 4,5 miljardit tonni vaske, et toota ainuüksi ühe põlvkonna mahus taastuva energeetika lahendusi. See kogus on kuus korda suurem kui kogu ajaloo jooksul on vaske kaevandatud.
Peale tänast põlvkonda tulevad järgmised ja seda varem kui arvata osatakse. Keskmine tuulegeneraator tuleb välja vahetada 25 aasta möödudes ja see on põhjus, miks energeetikaekspert Nate Hagens kutsub selliseid tehnoloogiaid "taasehitatavateks", mitte "taastuvateks".
Liitiumi ja koobalti varusid on teada kokku vähem kui viis protsenti sellest, mida energiaüleminekuks on vaja.
Akude tootmiseks vajalike metallide varud, nagu seda on Ladina-Ameerika liitium, mis nõuab tootmiseks väga palju vett ja väga tööjõumahukas koobalt Kongos, kujutavad endast veelgi suuremaid probleeme. Nende metallide varusid on teada kokku vähem kui viis protsenti sellest, mida energiaüleminekuks on vaja. Michaux toob oma uuringutes välja, et akude jaoks on vaja mõelda välja liitiumist erinevad materjalid. Tema sõnul on "meil vaja teistsugust kava".
Pildi muudab keerulisemaks maagi kahanev kvaliteet. Maailma tööstus on kergesti ligipääsetavad metallivarud juba ära kasutanud. Selle tulemusena kasvas näiteks kivi hulk, mida on vaja kulla tootmiseks läbi jahvatada, aastatel 2000 kuni 2009 vahemikus 20 kuni 50 protsenti. Kulla toodang vähenes samal ajal kuni üksteist protsenti või jäi muutumatuks. Samal ajal tõusid märgatavalt kulla tootmisega seotud kulud. Vähenevad kasumid kummitavad kogu kaevandustööstust.
Kui vähema eest makstakse rohkem, siis kaasnevad sellega lisaks suurenevad energiakulud. Kui maagi kvaliteet halveneb, siis peab tööstus kaevandamiseks kasutama rohkem energiat. Hiljutised uuringud näitavad, et vasemaagi kvaliteet on viimase kümne aastaga halvenenud 25 protsendi võrra. See tähendab, et kivimite vedamiseks ja purustamiseks tuleb kulutada märksa rohkem fossiilkütuseid. Selle tulemusena on vase kaevandamise energiakulu kasvanud kiiremas tempos kui toodang.
Suurem energiamahukus tähendab vähema toodangu kohta suuremaid saastekoguseid. Kui korrutada nimetatud probleem ülejäänud energiapöörde jaoks oluliste metallide maagi kvaliteedi halvenemisega, siis võib näha, kuidas tekkimas on järjekordne üleilmne kriis. Michauxi hinnangul ületavad maailma kaevandustööstuse heitekogused peatselt tööstusliku põllumajanduse omad.
1000 lasundi kohta saab rajada vaid ühe või kaks majanduslikult ära tasuvat kaevandust.
Maailma võõrutamisega fossiilkütustest ja nende asendamine taastuvate energiaallikatega toob kaasa järgmise geoloogilise mure. Kaevandamine ei ole rakendus, mille iga soovija saab omale hetkega alla laadida. 1000 lasundi kohta saab rajada vaid ühe või kaks majanduslikult ära tasuvat kaevandust. Keskmiselt kulub ühe lasundi arendamiseks aega 10 kuni 20 aastat. Lisaks sunnib järjest kõikuvam turuolukord sulgema kaks tegutsevat kaevandust kümnest.
Tehnoloogia tarbeks metallide kaevandamine on väga energia- ja heitemahukas. Isegi Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) tunnistas hiljuti oma maavarade ülevaates: "Energiaülemineku tarbeks vajalike maavarade tootmisega kaasnevad märkimisväärsed kasvuhoonegaaside heitmed. Nende mineraalide tootmiseks on võrreldes teiste toorainetega vaja palju rohkem energiat, mis toob kaasa suuremad heitekogused."
Michauxi ja IEA ülevaadetele vastuseks avaldas grupp teadlasi, kellel pole geoloogia tausta, hiljuti ajakirjas Joule teadustöö, milles kinnitati, et inimesed ei pea millegi pärast muretsema. "Ajalooliselt on maavarade turud aja jooksul kohandunud kasvava nõudlusega."
Paraku üritab viidatud uuring näidata, et maavarade ammendumist, korruptsiooni, sõdu, veepuudust ja geopoliitikat pole rahvusvahelisel kaevandusturul olemas. Selles jäetakse kõrvale akude jaoks vajalikud metallid ja käsitletakse ainult kümnendikku energiaülemineku nõudlusest.
Toimetas Karol Kallas