Euroopa Liit algatas juuni alguses, või ähvardab seda teha, erinevad kohtuasjad seitsme liikmesriigi vastu. Ühendkuningriigi nädalalehe The Spectator ajakirjanik Andrew Tettenborn leiab, et viidatud kohtuasjade ja ähvarduste näol on tegemist Brüsseli imperiaalse lausrünnakuga liikmesriikide pea viimase alles jäänud iseseisvuse vastu.
See pole ainult Põhja-Iirimaa, mille suhtes Euroopa Liit käitub nagu mõni imperiaalne jõud. Möödunud nädalal, kui maailma meedia tähelepanu oli keskendunud G7 tippkohtumisele, võttis Euroopa Komisjon jalge alla mitu kohtuteed, mille eesmärgiks on võtta üle veelgi rohkem liikmesriikide allesjäänud õigustest oma siseasjadest midagi arvata.
Kolmapäeval 9. juunil ähvardas Eurokomissariaat, et ta viib Euroopa Liidu seaduste väidetavate rikkumiste eest Euroopa Kohtusse seitse liikmesriiki. Tšehhi ja Poola lähevad kohtu alla, kuna need riigid ei luba kõigil Euroopa Liidu kodanikel ühineda oma riigi poliitiliste parteidega. Ungari viiakse kohtukulli ette, et riik ei arva midagi Brüsseli poolt ette seatud sisserändajate kvootidest. Holland, Kreeka ja Leedu peavad seisma kohtupidamisega silmitsi, kui need riigid ei hakka Eurokomissariaadile sobiva karmusega karistama vihakõne ning holokausti eitamist. Saksamaal on probleeme, kuna sealne Konstitutsioonikohus leiab, et ainult Saksamaa põhiseadus, mitte Euroopa Liidu seadused on need, mille järgi saab kulutada Saksamaa maksumaksjate raha.
Ja kui sellest pole veel küllalt siis 10. juunil ähvardas Euroopa Parlament veidral kombel, et kui Komisjon ei võta Poolat ja Ungarit juhtivatel "jõumeestel" kõri pihku, kaebab Parlament Komisjoni kohtusse. Antud juhul nõuab Parlament, et kui viidatud liikmesriigid ei muuda oma suhtumist omasooiharate õigustesse, ajakirjandusvabadusse ja justiitssüsteemi iseseisvusesse, jäetaks nad ilma Covidi taasterahastu vahenditest.
Viidatud sündmuste näol on tegemist järjekordse hiiliva Euroopa Liidu tsentraliseerimise algatusega. Seekord on asjal veel pisut omapärasem joon ja asi meenutab vägagi lahendust, mida kasutati Ameerika Ühendriikide Uue kursi, kus Ülemkohtu abiga rööviti osariikidelt suur osa iseseisvusest, kehtestamiseks.
Kui vaadata lähemalt, siis milles seisnevad Hollandit ja Kesk-Euroopa riike puudutavad küsimused? Sisseränne, kodanikuõigused, sõnavabadus ja avalik kord, kohtunike määramise protsess ja valimisseadused. Kõik nimetatu on üldjuhul rahvusriikide pärusmaa.
Trügimisega liikmesriikide mängumaale näitab Euroopa Liit kahte asja: esiteks, sundides kogu liidule peale järjest ühtsemaid reegleid, näeb see ennast eelkõige föderaalriigina (nagu Kanada, USA või Austraalia). Teiseks saadab selline käitumine liikmesriikidele tugeva signaali, et Euroopa Liidu bürokraatide võim käib nende demokraatlikust vallast üle. Peremehed on Brüsselis.
Loomulikult võib (ja nagu paljud progressiusklikud teevadki) näha Euroopa Liidu käitumist hea jõuna, nagu Ameerika Ühendriikide keskvalitsus võitles föderaalsete kodanikuõiguste seadustega segregatsiooni kurjusega. Kuid nimetatud võrdluste juures on üks oluline erinevus. Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsus on tervikuna funktsionaalne demokraatia, Euroopa Liit seda ei ole.
Vaadake ainult selle suuresti kõige nõustuvat. Sellel endal pole võimalik algatada ühtegi seadust ja seaduseid teevad Komisjoni demokraatlikult ametisse valimata ametnikud, mida suunab suletud uste taga langetatud otsustega Euroopa Liidu nõukogu. Viidatud ähvardustest ja kohtuasjadest saab järeldada, et Komisjon ja Parlament ei soovi ainult kärpida liikmesriikide tiibu, vaid soovib ka võtta rahvusriikidel ära märgatava osa õigustest langetada otsuseid oma sotsiaalpoliitika üle. Sisseränne, valimisseadused ja poliitiliste parteide kohta käivad reeglid on sellise soovi otsesed näited. Küsimus, kas holokausti eitamine peaks olema kuritegu, on teine selline näide. Üldjuhul on see küsimus olnud iga liikmesriigi enda otsustada, kuna igal riigil on oma ajalugu ja tavad. Ühendkuningriigis pole näiteks holokausti eitamise seadust.
Kõnealuste märgukirjade ja kohtuasjade seast paistab kõige sümboolsemana silma Saksamaa kaasus. Kõik algas sellest, kui Euroopa Liit tegi ettepaneku laenata majanduse taastamiseks 750 miljardit eurot, mis läheb Saksamaa maksumaksjale maksma märkimisväärse summa. Samuti on selline raha laenamine küsitav Euroopa Liidu enda seaduste seisukohalt.
Organisatsiooni Bündnis Bürgerwille (Kodanike Tahte Liit) sõnul võib Saksamaa maksumaksjate raha kulutada ainult viisil, nagu seda lubab riigi põhiseadus ja europrojektide kinnimaksmine on lubatav ainult nii kaua kui need vastavad Euroopa Liidu enda seadustele.
Kümme nädalat tagasi jäi Saksamaa Põhiseaduskohus Bündnis Bürgerwille'iga ühele meelele. Kohus andis soovituse Saksamaa valitsusele ELi mahhinatsioonidele mitte alla kirjutada. Siis hõõrus Kohus haava peale soola veel lisaks ja kinnitas, et sellistes küsimustes on lõplik sõna ainut Saksamaa Konstitutsioonikohtul. Isegi kui Euroopa Kohus kiidab Covidi taastekava sepitsuse heaks, ei ole sellest lugu, sest Saksamaal on Euroopa Liidul ainult nii palju võimu kui seda lubab Saksamaa põhiseadus, mille sisu osas on viimane ja ainus sõna Põhiseaduskohtu kohtunikel.
Saksamaa positsioon on loogiline ja see on eksimatult demokraatlik. Kuid kõigest hoolimata on Euroopa Liit asunud otserünnakule. Selle seisukoht on, et Euroopa Liidul on seaduslik õigus jätta kõrvale mis tahes liikmesriigi põhiseaduslik kord, hoolimata sellest kui demokraatlik see on või ku põhimõttelised võivad olla vastuolud liikmesriikide põhiseadustega. Selle tõttu on Saksamaa Põhiseaduskohtu poolt käima tõmmatud poliitiliste manöövrite panused meeletud.
Kui Euroopa Kohus jääb Euroopa Liidu poolele – ja targad panustajad nii arvavad –, siis on kõik võimalused, et Saksamaa Konstitutsioonikohus lihtsalt eirab seda otsust. Kui see nii peaks minema, siis kahe juriidilise jõu kokkupõrkest võib sündida selline mürts, mis võib minema pühkida suure osa Euroopa Liidu alustaladest.
Euroopa Kohtu otsust tuleb oodata mõned kuud. Hoolimata sellest, milline otsus olema saab, pinged Euroopa Liidus ainult kasvavad. Hea on see, et Ühendkuningriik saab seda nüüd kõrvalt vaadata.
Toimetas Karol Kallas