Eelmisel reedel meediasse jõudnud pildid Stockmanni ristmikule plaanitavast uusehitisest said avalikkuse pehmelt öeldes negatiivse retseptsiooni osaliseks. Jubeda uudise valguses on paras aeg (moodsa) arhitektuuri funktsiooni üle järele mõelda ja ehk ka mõnest dogmast vabaneda, kirjutab Jaanus Vogelberg.
Arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik poolt loodud eskiisis presenteeritakse hoonet, mis ilma teatud lisanditeta oleks suhteliselt tavaline Tallinna ärimaja: horisontaalselt pikaks venitatud liigendusteta fassaad – nagu veidi kumeraks painutatud paberileht – mida on ilmestama pandud mõningad valged sambad (vrd. Tartu Kaubamaja).
Seekord aga nii ei läinud. Nimelt pole Vilen Künnapu ja Ain Padrik mingid suvalised nurgaarhitektid, vaid tunnustatud ja auhindadega pärjatud postmodernistlikud arhitektid. Nii on hoone välimusse siginenud teatud "kiikse", Peamiselt köidab tähelepanu hoone kohal kõrguv gigantne polt. Arhitektide selgituse kohaselt on tegu vertikaalse sambaga, mis sümboliseerib meesenergiat. Soovimata laskuda profaansustesse, meenus seda juttu lugedes koheselt J.M.K.E. laul ühest mehest ja tema poolt rajatud monumendist.
Samuti on hoone fassaadis suvalistesse kohtadesse paigutatud erinevat värvi laike, mis peaksid ilmselt muidu ühtlaselt halli maja kuidagi lõbusamaks tegema. Sarnast halli (betooni) – hea odav! – ja värvilärakate kombinatsiooni olen, muuseas, pannud tähele mitme uue lasteaia puhul.
Paistab, et linlastes hoone just vaimustust ei tekita. Selle vastu protesteerimiseks on sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid algatanud isegi petitsiooni.
Tasub märkida, et modernistlikud, postmodernistlikud ja muidu moodsad majad näevad üldreeglina pildi peal paremad välja, kui päriselus – ehk asi saab ainult halvemaks minna. Ka kõnealune hoone paistab pildilt välja küllaltki futuristlik ja voolujooneline. Kahjuks on võimalik üsna täpselt ennustada, milline saab olema reaalsus. Selleks on vaja vaid heita pilk samade arhitektide loodud šedöövrile nimega Kadrioru Plaza.
Kui nimetatud hoonet esmakordselt silmasin, juhtus olema Tallinnale tavapärane pilves ja sajune ilm. Mööda Vilmsi tänavat jalutades Gonsiori ristmikule jõudnuna kõrgus järsku mu ees taevaga samas toonis koloss, mille pinnal laiutasid brutaalsed värvilaigud ja ootamatud geomeetrilised mustrid. Tänaval tormava autodevoo müra, koletu hoone ja halva ilma kombinatsioon tekitas mingi eksistentsiaalse ängistuse. Tundsin, et see maja justkui irvitaks mulle pahatahtlikult näkku.
"Noh, elad Tallinnas, jah. Ega sa siit kuhugi ei pääse. Nii hakkabki olema. Kõik vanad majad võetakse varsti maha ja sellised nagu mina tulevad asemele, see on väga moodne," rääkis maja. Tegin kiirelt minekut. Muuseas, ühest veebis vaadatavast Künnapu loengust selgub, et ka temaga on majad rääkima hakanud – vanalinnas. Ilmselt on ta õppinud, kuidas säärast kogemust läbi oma tööde edasi anda.
Lihtsat inimest ei pea irriteerima
Mullu ERRile antud intervjuus võttis Künnapu Kadrioru (tegelikult Torupilli) majale osaks saanud kriitikat (õudne, labane, jõle, infantiilne jne) külma kõhuga. Tema selgituse kohaselt on tegemist kunstiteosega, mis tekitabki paratamatult erinevaid reaktsioone. Kriitikaga olevat tema ja Padrik harjunud, kuna see on tabanud teisigi nende loodud objekte, mh näiteks metodisti kirikut. Künnapu sõnul on "tavalisi" maju niigi lõpmatult palju.
See on muidugi tüüpiline arhitekti attitude – matsirahvas on loll ja ei saa kunstist aru. Sellise suhtumise juurtest saab hea ülevaate, kui lugeda kirjanik Tom Wolfe'i raamatut "From Bauhaus to our house". Muuhulgas võib lugejat üllatada tõdemus, et moodne arhitektuur on oma juurtelt sügavalt sotsialistlik nähtus. Kõik selle valdkonna korüfeed on olnud ühel nõul selle osas, et kliendil – algse kontseptsiooni kohaselt töölisel – ei ole enda eluruumi disaini osas mitte mingit sõnaõigust. Küll talle õpetatakse, milline õige proletaarne hoone välja peab nägema.
Mis aga puudutab tavalisi maju, siis neid pole Tallinnas sugugi palju. Leidub küll rohkelt depressiivseid paneelmaju, lahmakaid ostukeskusi, silma riivavaid ärihooneid ja Linnahalli taolisi brutalistlikke massiive, aga selliseid maju, millest pilk lihtsalt ilma ärrituseta üle libiseks, on suhteliselt napilt. Lisaks on need enamuses koondunud jõukamatesse piirkondadesse, näiteks Kadriorgu.
Siit jõuamegi probleemi tuumani. Nagu ütleb USA komplekssüsteemide uurija ja talupidaja Joe Norman, pole arhitektuur kunst. "Kui me kohtleme arhitektuuri kunstina, eraldame me hooned nende elavast kontekstist, ja tulemused on ilmsed – ning üldiselt koledad ja ebameeldivad," on ta Twitteris märkinud.
Normani mõte on selles, et arhitektuur pole asi, mida käiakse kunstisaalis korraks vaatamas, vaid selle keskel tuleb matsirahval päevast päeva elada – see peab sobituma konteksti. Erinevalt arhitektide nägemusest ei ole linn kunstimuuseum, vaid elukeskkond, milles liigeldes peaks ümbritsev tekitama peamise emotsioonina rahu – umbes nagu jalutuskäik Kadrioru pargis.
Sellise olukorra saavutamine pole ka keeruline: tuleb lihtsalt ehitada traditsioonilise arhitektuuri reeglitele vastavaid hooneid – kuldlõige, liigendatud fassaad ja nii edasi. Igava plaadi sellest, kuidas traditsiooniline arhitektuur on "kitš" jm, võib muuseas jätta peale panemata. Traditsiooniline arhitektuur mõjub ilusa ja meeldivana seetõttu, et see järgib teatud bioloogiast tõukuvaid printsiipe.
Näiteks ei ole inimsilmale meeldiv vaadata suurt tühja lahmakat pinda, vaid meile mõjuvad esteetilisena võimalikult liigendatud, nn "fraktaalsed" struktuurid. Eelpoolmainitud Wolfe'i raamat seletab kenasti ära, miks bioloogiat eirama asuti – nimelt kuulutati ühel hetkel kõik traditsiooniline ehituskunstis kodanlikuks ning väärtuslik sai seega olla vaid täpne negatiiv. Algselt olid täiesti out isegi praktiliselt kõik värvid peale beeži ja valge.
Traditsiooniline arhitektuur ei tähenda ka seda, et moodsad ehitusvõtted või isegi stiilid tuleks prügikasti visata ja pöörduda tagasi 19. sajandisse. Järgima peaks lihtsalt mõningaid elementaarseid printsiipe, mis on väga pika aja jooksul end tõestanud. Hea ülevaate neist saab näiteks Christopher Alexanderi raamatust "The timeless way of building". Eesti kontekstis võivad teemast huvitujad uurida ka Facebooki gruppi "Arhitektuurimäss – ei koledatele kastidele".
Ja loomulikult võib ka edaspidi ehitada ägedaid, kiiksuga, "ootamatute lahendustega" ja kasvõi fallilise energiaga maju – mõistlikus koguses. Tunnetuslikult ütleksin, et moodsaid-modernistlikke-postmodernistlikke-jne hooneid võiks linnas olla kusagil 1-3% ringis. Nii ei lähe elu liiga igavaks. Umbes selline olukord valitseb näiteks üldjoontes äärmiselt "vanakooli" arhitektuuriga Tbilisi kesklinnas, kus ajaloole kontrasteeruvad Kura jõe ääres paiknevad väga põnevad modernsed hooned – kuigi neidki on tituleeritud "pahaloomulisteks klaasist kasvajateks".