Ajakirjanik Rav Arora ja maailmakuulus meditsiiniteadlane Jayanta Bhattacharya kirjeldavad mõttekoja Brownstone Institute'i meediaportaalis, kuidas poliitiliselt ja institutsionaalselt anastatud teadusmaailm hävitas Covidi ajal usalduse teaduse vastu.
Teadus on protsess, mille kaudu õpitakse tundma materiaalse reaalsuse toimimisviise. Paljud tänased uuendused, mis on ehitatud teaduse viljadele ja ajas järele proovitud teaduslikule meetodile, oleks mõned aastakümned tagasi elanud inimestele paistnud nõidusena.
Vastandina korporatiivses meedias loodud teaduse portreele, ei sõltu teaduslik meetod müütilise üksmeele olemasolust, vaid eelkõige kindlapiirilistest teaduslikest aruteludest. Kui kuskil on konsensus, siis teadus esitab sellele uute hüpoteeside, eksperimentide, loogika ja kriitilise mõtlemisega väljakutse. Teadus areneb, kuna see usub, et pole päriselt midagi saavutanud. Konsensus on surnud teaduse tunnus.
Üks meist, käesoleva artikli autoritest, on üliõpilane, kellel on juhuslikult õnnestunud teha karjääri suurtest peavoolu meediakorporatsioonidest sõltumatu ajakirjanikuna. Teisel on üks doktorikraad arsti- ja teine majandusteaduses ning aastakümnete pikkune kogemus nakkushaiguste epidemioloogia valdkonnas. Vaatamata väga suurtele taustaerinevustele, oleme me üksmeelel teaduse ja eetika aluseks olevate põhimõtete osas, mida rahvatervise valdkonna juhid Covidi pandeemia ajal eirasid. Nendeks põhimõteteks on tõestuspõhine meditsiin, ravitava teadlik nõusolek raviga ja vajadus pidada teaduslikke arutelusid. Selline on vundament, tänu millele võib avalikkus usaldada, et rahvatervisetööstus tegutseb inimeste heaolu nimel, mitte viimast eirates.
Covid-19 pandeemia aja teadusliku üksmeele meelepete tõi kaasa katastroofilise mõjuga poliitikate rakendamise, mille jõhkramaks näiteks on ühiskonna sulgemised. Juba enne esimesi sulgemisi 2020. aastal oli selge, et sulgemiste majanduslikud mõjud toovad kaasa kümnete miljonite inimeste nälja ja suurendavad vaeste inimeste hulka, mis on nii ka juhtunud.
Algusest peale oli selge, et koolide sulgemised, kus iganes need ka kehtestati – mis mõnel pool kestsid kaks aastat ja kauem – mõjuvad hävitavalt laste elu võimalustele, tuleviku tervisele ning heaolule. Tänaseks hakkab selgeks saama pilt katastroofilisest õpitavate teadmiste puudujäägist, seda eriti vaeste ja vähemuse hulka kuuluvate laste seas (kuna neil on vähem vahendeid, et kaotatud õppimist tasa teha), mis tähendab, et see muudab tulevaste aastakümnete jooksul tänase põlvkonna vaesemaks ja seab selle ebavõrdsemasse olukorda.
Riikidest, nagu Rootsi, pärit empiiriline teave, näitab eelkõige, et sulgemistest ei olnud inimeste tervise kaitsmisel tõenäoliselt vähimatki tolku. Rootsi on riik, kus ei rakendatud kohutava mõjuga sulgemisi, ega suletud koole ja kus on Euroopa üks väikseim kõigi põhjustega seotud liigsurmade arv,
Teine rahvatervise katastroof oli Covidi vaktsiinide õiget kasutamist ümbritseva konsensuse illusioon. Rahvatervisetööstuse ametnikud kinnitasid kõikjal, nagu juhuvalimiga ravimiuuringud tõestaksid, et süstid tagavad täieliku kaitse ja peatavad viiruse leviku. Tõde on siiski selles, et süstiuuringute käigus üldse ei mõõdetudki, kas need hoiavad haigestumise ja haiguse ülekandumise ära.
Uuringutes mõõdeti pigem kaitset sümptomaatilise haiguse vastu kahe kuu jooksul peale kahe doosiga süstimist. Sümptomaatilise haiguse ära hoidmine on ilmselgelt erinev kliiniline eesmärk kui seda on viirusesse, mis võib levida sümptomiteta, nakatumise ja ülekandumise vältimine. 2020. aasta sügisel kinnitas Moderna meditsiinivaldkonna juht Tal Zaks teadusajakirjale BMJ: "Meie uuringud ei näita, kas [Covidi süstid] hoiavad ära haiguse ülekandumise … sest selle teada saamiseks on vaja võtta inimestelt väga pika aja jooksul nädalas kaks korda proove ja see oleks ettevõttele liiga koormav."
Vaatamata sellistele faktidele hämasid ametnikud Covidi vaktsiine puudutavate rahvatervise sõnumitega. Toetudes teadusliku konsensuse illusioonile sundisid nii rahvatervisetööstuse juhtorganid, poliitikud kui meedia inimestele peale süstmiskohustuse, süstipassid ja süstipõhise diskrimineerimise.
Kõrged ametnikud, nagu Anthony Fauci ja CDC direktor Rochelle Walensky rääkisid avalikkusele, et süstid peatavad haiguse leviku ning tegemist on teaduslikult kinnitatud tõigaga. CNNi uudisteankur Don Lemon kaitses eetris süstipelgurite "häbistamist" ja süstimata kodanike ühiskonnast eraldamist. Riikides nagu Itaalia, Kreeka ja Austria karistati inimesi süstimata jäämise eest 4000 euroni küündivate trahvidega. Kanadas jäeti süstimata kodanikud ilma õigusest sõita lennuki ja rongiga ning käia tööl.
Kõigi selliste karistuste eelduseks oli, et ainult süstimata inimesed levitavad viirust. Tekkis üksmeele pettekujutelm, et süstimine on kodanikukohus, mida kõik peavad täitma. Laialt levisid loosungid, nagu "see pole sinu pärast, vaid kaitsta on vaja minu vanavanemaid". Lõpuks hakkasid inimesed siiski märkama, et süstitud inimesed jäävad Covidisse ja nakatavad teisi ning usaldus rahvatervisetööstuse vastu kukkus kokku.
Aprilli alguses pikendas Ameerika Ühendriikide demokraatide valitsus 11. maini nõudmise aega, mille kohaselt peavad kõik riiki reisivad välismaalased olema süstitud mRNA ainetega. Sellistel piirangutel ei ole mitte mingisuguseid teaduslikke ega rahvatervise põhjendusi või neid toetavat epidemioloogilist "konsensust". Kindlasti ei ole see nii 2023. aastal.
Sundsüstimisega kaasnes veel hulgaliselt eksimusi. Näiteks noori ja terveid inimesi ei ole vaja süstida ja süstimisega kaasnevad rasked kõrvalmõjud, nagu seda on näiteks müokardiit, mis tabab peamiselt noori süstitud meesterahvaid. Peamine Covidi süstide kasu on haigestumise korral haiglasse sattumise ja surma vältimine. Erinevates vanusegruppides on rohkem kui tuhande kordne vahe, millist ohtu kujutab Covid inimeste elule. Võrreldes muude riskidega kujutab Covid lastele, noortele ja tervetele inimestele, võrreldes muude riskidega nende elus, äärmiselt madala tasemega ohtu.
Teiselt poolt on vanemate inimeste jaoks haigestumise puhul suremise risk märkimisväärselt suurem. Seega teoreetiline süstide kasu noortele ja tervetele inimestele ning lastele on tagasihoidlik, kuid see on märksa suurem vanematele inimestele, kellel on mitmeid kaasnevaid haiguseid.
Rahvatervisetööstus ja meditsiin, soovides ära süstida kogu elanikkonna, eirasid selliseid tõikasid ja ei pööranud kasude-kahjude tasakaalule tähelepanu. Rahvatervisetööstus oleks pidanud hoiatama noori ja/või terveid inimesi uudsete süstidega kaasnevate ohtude ning ebakindluse eest.
Noorte ja tervete inimeste jaoks võimalik pisikene süstide kasu ei kaalu üles ohtu, vaadates varase müokardiidi signaale, ei ole sugugi ainult teoreetiline. Pfizeri ja Moderna Covidi süstiainete hoolikalt läbi viidud sõltumatu analüüs näitab, et nende mRNA süstide põhjustatud kõrvalnähtude määr on üks kaheksasaja süsti kohta, mis on teistest turul olevatest vaktsiinidest oluliselt kõrgem. Keskmise vaktsiini kõrvalnähtude hulk jääb üldjuhul üks miljoni kohta piiridesse.
Konsensuse illusiooni säilitamiseks pidasid nii rahvatervisetööstus kui korporatiivne meedia vajalikuks selliseid tõikasid varjata. 2021. aasta juunis väitis taskuhäälingu staar Joe Rogan oma saates, et noored ja terved 21-aastased inimesed süstimist ei vaja. Vaatamata asjaolule, et ta langetas korrektse meditsiinilise otsuse, mis on pidanud vastu aja proovile, sai ta nii korporatiivses kui sotsiaalmeedias "ohtliku väärteabe" levitamise eest karmilt sugeda.
Veelgi kurjem on olukord, kus inimesi, kes olid päriselt saanud raske süstikahjustuse, manipuleeriti psühholoogiliselt (gaslight) nii meedia kui arstide poolt viisil, mis pani nad oma tervisemure põhjuste osas kahtlema. Üks meist (Arora) on viimaste kuude jooksul küsitlenud näilise teadusliku konsensuse, nagu Covidi süstid oleksid igas vanusegrupis kokkuvõttes kasulikud, ohvreid. Näiteks võib tuua ühe Briti Columbia politseiniku, keda sunniti töö kaotamisega ähvardades vastu südametunnistust ennast süstima.
Kaks aastat hiljem on osutatud politseinik müokardiidi tõttu invaliid ja ta pole võimeline oma kogukonda panustama. Prantsusmaalt, Rootsist, Saksamaalt, Iisraelist ja Ameerika Ühendriikidest pärit ametlikud andmed näitavad, et südamehaiguste hulk on noorema elanikkonna seas peale süstimise algust olulisel määral suurenenud.
Covidi süste – mida valetades võrreldakse käte pesemise, kiirusepiirangute jälgimise, vee joomise [ja turvavöö kasutamise ning kiivri kandmisega] – ümbritsev konsensuse illusioon on kaasa toonud suurema poliitilise lõhestumise ja diskrimineeriva retoorika. Tervise- ja ravimiametite, mida väärastavad suurte ravimitootjate perversne mõjutustegevus ja sotsiaalmeedia tsensuur, rängad eksimused on hävitanud usalduse rahvatervisetööstuse institutsioonide vastu. Konsensuse "illusioon" on hävitanud paljude ameeriklaste ja kanadalaste usalduse teaduse vastu ja järjest enam kaheldakse pea kõiges.
Teadus nõuab hoolikust, alandlikkust ja avatud arutelu. Covidi aeg näitas kui suurel määral on poliitilised ja institutsionaalsed jõud teaduse oma huvidele anastanud. See on põhjus, miks meie, Rav ja Jay, käivitame taskuhäälingusaadete seeria, milles me uurime teaduse pseudo-konsensuse sepitsusi ning selle mõju ühiskonnale.
Toimetas Karol Kallas