Arukas ajakirjanik arvestab mõtleva inimesega rohkem kui sellisega, kes ei mõtle, kes võtab vastu talle pakutud „mannapudru" ja on sellega kenasti rahul, kirjutab Malle Pärn.
Aeg-ajalt jääb mulje, nagu tahaks valitsused ikka ja jälle, et kõik inimesed oleksid ühesugused marionetid, mõtleksid kõik ühtemoodi ning suhtuksid asjadesse, nähtustesse, sündmustesse ja kaasinimeste tegemistesse ühtmoodi. Ja väljendaksid ka seda ajakirjanduses. Nagu paraadiks ülesrivistatud sõjavägi: vasak, parem!
Kuulge, see oleks ju kohutavalt igav! Meil on nõukogude ajast meeles, et see ühehäälne ideoloogiline koorilaul on kitsas ja primitiivne.
Kujutage ette: mingi grupp seltsimehi tahab teha ühiskonnaelus mingi muudatuse ja kõik hõiskavad: küll on tore, oleme avatud ja uuendusmeelsed! Piisaks ilmselt ühestainsast ajalehest, et seda kuulutada.
Vähemalt ajakirjanikud võiksid sellest aru saada ning mitte pidada tagurlikuks või rassistlikuks näiteks mõtlejat, kes püüab meid manitseda oma tegevuse tagajärgi tõsisemalt kaaluma. Nad peaksid olema talle tänulikud, sest tema teeb ajakirjanduse mõtleva inimese jaoks huvitavaks. Arukas ajakirjanik arvestab mõtleva inimesega rohkem kui sellisega, kes ei mõtle, kes võtab vastu talle pakutud „mannapudru" ja on sellega kenasti rahul.
Miks on vaja kakelda erinevate arvamuste pärast? Miks ei võiks nad kõik olla ajakirjanduses kenasti kõrvuti, ilma toimetuse (või poliitikute) lisatud halvustava hinnanguta? Las iga lugeja valib välja selle, mis temale on vastuvõetav!
Looduses lubatakse punasel jääda punaseks ja kollasel kollaseks, ehkki enamik taimi on rohelised. See ju rikastab loodust? Ajalehte rikastavad erinevad arvamused, mitte ühesugune mõttetu kiidulaul.
Miks on vaja mingitesse -ismidesse liigitada need, kelle mõtted ei lähe kokku teatud (valitseva) ideoloogiasuunaga? Meil on ju demokraatia? Või ei ole?
Siis peaks valitsus selle mittedemokraatia avalikult välja kuulutama, et me teaksime, kuidas uutes oludes, uue režiimi reeglite järgi õigesti käituda. Praegu justkui julgustatakse Eesti inimesi avaldama oma arvamust, ja siis kleebitakse julgematele ja iseseisvamatele mõtlejatele inetud sildid peale. Pannakse häbiposti. Vihakõne!
Kui võim nii kangesti kardab nii-öelda teisitimõtlejaid ja ajakirjandus kiivalt piirab nende avaldamist, siis tunnistatakse seeläbi, et midagi on meil väga valesti, aga sellele ei tohi rahva tähelepanu juhtida.
See aga võib lõppeda sellega, et võimulolijad kuritarvitavad oma võimu selleks, et rahvale peale sundida oma tahet, oma eelistusi, oma seadusi, mille põhjendamiseks neil enamasti puuduvad tõsiselt võetavad argumendid.
Sugugi mitte iga uuendus ei ole heas mõttes edasiminek ehk progress. Nii mõnigi uuendus kipub olema hoopis järeleandmine kellegi isekale kapriisile.
Sõnades Eestis justnagu tunnustatakse erinevusi, me teame närudeks kulutatud väljendeid "erinevus rikastab", "võrdne kohtlemine", "inimene on inimene, ükskõik, milline on ta nahavärv või religioon".
Aga need on üksikud VALITUD erinevused, valitud nahavärvid, valitud religioonid. Normaalne seksuaalsus, traditsiooniline perekond, valge nahavärv ja väike soome-ugri rahvas nimega eestlased – need ei kuulu väljavalitud ja poliitiliselt eelistatud erinevuste hulka.
Peamine, mida ma tahan öelda, on: hakkame ometi rääkima asjadest rahulikult, ilma vastastikuse sildistamise ja sõimamiseta! Teeme nii, et igaühel on õigus ja vabadus ennast nimetada ükskõik-mis-istiks, aga teisele ei tohi oma suva järgi silte külge kleepida! Ei tohi öelda: "Sa oled jõle!", kui inimene ei ole midagi jõledat teinud, ei ole räigelt ühiselu reegleid rikkunud.
On täiesti rumal nimetada radikaaliks või äärmuslaseks (või kurjuse kehastajaks) konservatiivi või rahvuslast, kes kõigest hingest püüab kaitsta ja alles hoida kõike seda, mis meie kultuuris või inimeses üldse on väärtuslikku! Mis on meid siin läbi sajandite alles hoidnud.
Kuula ära, loe läbi ja vasta, kui sul on paremaid mõtteid, aga ära loobi asjatundmatuid hinnanguid!
Sest vaenulike siltide kleepimine külvab ja kasvatab ühiskonnas rumalust, usaldamatust, sallimatust ja omavahelist vihavaenu. Nii väike rahvas nagu me oleme, – me peaksime kokku hoidma.
Tahaksin siia lisada ka Adrian Bachmanni hoiatuse:
"Mõistuse kaotanud elanikkonna põhimass ei suuda vastuolude koorma all ägades teatud punktis täielikult ideologiseeritud hirmuõhkkonnas enam mingisugust ausat kommunikatsiooni viljeleda, samas kui kainemõistuslikkuse säilitanud inimesed tõmbuvad haigest ühiskonnast siseeksiili." (Makroskoop)