Ivan Aivazovski: Üheksas laine, 1850 Foto: Wikipedia

Kuna pole võimalik ehitada arvutimudelit, mis oskab ennustada Bingo loto pallimasinast välja tulevaid numbreid, nii pole võimalik koostada ka kliima tulevikku ennustavaid mudeleid, väidab arvutimudelite ehitaja Greg Chapman. 

Chapmanil on doktorikraad füüsikas ja tema kliima mudeldamise võimatuse teemaline põhjalik essee "Valed, neetud valed ja kliimamudelid" ilmus Austraalia kultuuri- ning poliitikaajakirjas Quadrant, millest tegi ülevaate The Daily Sceptic

Chapmani sõnul tähendab kliimasüsteemi kaootilisus, et "iga mudel ennustab tulevikku valesti". Tema sõnul on "lotopalle keerutav masin kliimaga võrreldes palju lihtsam ja pisem vastastikmõjuline süsteem". 

Suurem osa kliimamudelitest on "ülekuumenenud" (run hot), mis on viisakas sõnastus lõputu hulga pööraste kliima soojenemise valeennustuste kohta. Kui tegemist oleks "päris teadusliku lähenemisega", siis Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) eiraks kõige kuumema ülemise kolmandiku mudeleid. Kui see nii juhtuks, põhjustaks see teadlaste kogukonnas raevupurske ja eriti kõva häält teeksid teadlaste meeskonnad, kelle mudelid tagasi lükati, "kuna nad jääksid oma rahastusest ilma".

Mis veelgi olulisem, lisab Chapman, "põrmustuks sellisel juhul hoobilt nõndanimetatud 97-protsendine [kliimateaduse] konsensus". Kui kõige kuumemad mudelid arvestusest välja jäetakse, siis kliima soojeneks mudelites 2100. aastaks, võrreldes eeltööstusliku ajaga, 1.5°C ja seda suuremas osas tänu looduslikule soojenemisele. "Kliimapaanikat ei oleks ja kliimateadlaste helge rahapõli saaks otsa," leiab ta.

COP27 asjaosaliste kliimakohtumisel valitses Roger Hallami mõõdus hüsteeria, mis on tervet mõistust solvav "kiirtee põrgusse" laadis ajupesu. Eranditult tuuakse selliste kliimahävingu väidete õigustuseks mõni kliimamudel või vigane, sobivaks kohendatud, maapinna temperatuuri andmebaas. Quadrantis ilmunud essees leiab geoloog Ian Plimer, et COP27 oli "meie eluaja suurim avaliku poliitika katastroof". 

Plimer kirjutab:

Me lõikame täna viiekümne aasta koolihariduse rumalamaks keeramise, politiseeritud rahanäljas teaduse, roheusku avaliku teenistuse, algupäraste temperatuuri andmestike manipuleerimise ja terve mõistuse paremäärmusluse pähe hülgamise vilju. Halvasti haritud noori inimesi üritatakse sihilikult oletuslike väidete pealt manatud kliima hädaolukorraga hirmutada. Hirmutamise taga on lisaks korporatiivne meedia, mis käitub kliimaaktivistide sekretäridena, võttes sealjuures iga nende sõna ülima tõe pähe. 

Chapmani sõnul lähtuvad kõik kliimasoojenemise ennustused kliimamudelite saladusse jääva ülesehitusega "mustast kastist". Kui soojenemise määra arvutataks "lihtsa ja kõigile hästi tuntud CO2 ja päikeseenergia spektri neeldumise suhte alusel (solar energy spectrum absorption)", siis jääks see CO2 koguse kahekordistumise korral ainult 0,5 kraadi juurde, kuna antud suhe on logaritmiline.

Suurem osa süsihappegaasi soojendavast mõjust leiab aset esimese 20 ppm-i (osakest miljoni kohta) juures. Vertikaalne skaala on kraadid ja horisontaalne CO2 sisaldus atmosfääris (ppm). Vasakpoolne nool näitab eeltööstuslikule ajale ja parempoolne tänapäevale.

Kasvuhoonegaaside küllastumise kontseptsioon on küll vaieldav, kuid see annab hulga usutavama seletuse ajaloo jooksul vaatluste käigus ilmsiks saanud CO2 ja temperatuuride suhtele. Mõne geoloogilise ajastu jooksul on olnud CO2 tase 10-15 korda kõrgem kui täna, millest hoolimata pole Maast saanud tulekera.

Chapman jätkab üksikasjaliku kirjeldusega, kuidas kliimamudelid töötavad. Lihtsamalt kokku võttes on Maa jagatud ookeani põhjast kuni atmosfääri ülemkihtideni ulatuvaks ruutvõrgustikuks. Esimeseks probleemiks on tema sõnul asjaolu, et võrgustiku elemendid on 100×100 km2 suurused. Nii suure ala kohta eeldatakse, et osiste – temperatuuri, rõhu, tahkiste, vedelike ja auru – omadused on ühtsed, samas kui nii suures piirkonnas vaheldub atmosfäär märkimisväärselt. Kliimamudelite eraldusvõime sõltub superarvutite võimsusest, kuid neisse on juba enne töötlemise algust sisestatud "viga, mida pole võimalik vältida".    

Osiste omaduste kindlaksmääramine on järgmine miiniväli, kuna suurema osa Maa piirkondade kohta on andmed puudulikud ja ookeanide kohta puuduvad need üldse, mis "peaks tekitama tõsiseid küsimusi". Kui kliimamudelid käima tõmmatakse, siis mingeid võrgustiku ruutude vahelisi muutuseid saab arvutada tuginedes termodünaamika ja vedelike mehaanika seadustele, kuid suur hulk protsesse, nagu pilvede ja aerosoolide mõjud, kirjutatakse [mudelitele lihtsalt] juurde. Kliima mudeldajad nimetavad ise sellist tegevust "kunstiks". Suurt osa neist protsessidest mõistetakse halvasti ja nii jõuab mudelitesse veel rohkem vigu. 

Järgmist suurt probleemi kujutab asjaolu, et atmosfääri loomus on kaootiline ja mittelineaarne. Kliimamudelid on täis topitud eeldusi ja oletusi [näitude] keskmiste suuruste kohta. Teiste valdkondade mudelid saavad enne käivitamist alguse tavaliselt tasakaaluseisundis "püsiolekust". Chapman märgib: "Kliima puhul ei ole mitte kunagi olemas konkreetse ajahetke püsiolekut, seega pole võimalik kliimamudelite õigsust nende käivitamisel kontrollida." Kõige lõpuks, vaatamata suurele hulgale vigadele, üritavad kliima mudeldajad "timmida" oma tulemusi ajaloolistele trendidele vastavaks. Chapmani sõnul ei kõlba selline häälestamine kuhugi. Kõigi selliste mõõtemääramatuste tulemuseks on, et ainuomast vastet ei leita. [Kliimamudelite] ajalooga kooskõlla viimiseks on olemas "pea lõppematu" arv võimalusi. Pahatahtlikud inimesed võiksid siinkohal arvata, et [kliima mudeldamine] on aja raiskamine, kuid sobivad hirmutajad on kõrges hinnas, et saaks läbi viia "keelan, käsen, poon ja lasen" laadis null-heitmete tegevuskava.     

See on põhjus, miks Maailma Kliimadeklraratsiooni allkirjastajad leiavad, et kliima hädaolukorda ei ole olemas, miks nende sõnul on kliimamudelitel "palju vigu ja need pole kõige vähemalgi viisil sobivad üleilmsete poliitikate kujundamiseks". Chapman selgitab, et superarvutid võimendavad mõõdetamatute jõudude vastastikuseid suhteid, et muidu pea märkamatu CO2st tingitud soojenemine paistaks suuremana. Selliste mudelite ennustusi esitatakse seejärel kliimakriisi "esmase tõestusmaterjalina".

Kliimamudelid on samuti nõndanimetatud "omistuspüüdluste" (attribution attempts) keskmes, millega üritatakse ühekordsed ilmastikunähtused ajada pikaajaliste kliimamuutuste kaela. Ebateadusele toetuv kliimatööstus üritab viimastel aastatel teha igast ebatavalisest kliimanähtusest või loodusõnnetusest ees ootava katastroofi märgi. Taas, lihtsalt kokku võttes, sellise omistamiseni jõutakse ainult "kliimateadlaste" kujutlustes elava kliima, milles pole mingisugust inimeste sekkumist, võrdlemisega teistsuguse eelduste hulgaga, millesse on arvestatud fossiilkütuste põletamine. Täna üritavad selliste seostega inimesi hirmutada nii viimasedki M25-l liiklust takistavad kliimasegased kui suurimad COPide kliimaõuduse külvajad. 

Hiljuti ilmunud raamatus "Miski pole selge" (Unsettled) asetab Steven Koonin, kes oli Barack Obama valitsuse teadusvaldkonna aseminister, sellised seostamise uuringud samuti pseudoteaduse valda. "Reaalteaduste esindajana olen ma nördinud, et selliseid uuringuid võetakse usaldusväärsetena ja meedia kajastab neid tõe pähe." Päris teaduse põhiomaduseks on järelduste kontrollimine vaatlustega ja selline asi on ilma "omistuspüüdluste" uuringute puhul sisuliselt võimatu. "See on nagu kellegi vaimne nõustaja teataks, et tema mõju aitas inimesel võita loteriiga – peale seda kui inimene on loteriiga võitnud," lisas Koonin.  

Toimetas Karol Kallas