Olgu järgneva kirjutise need osad, mis kirjeldavad juba olnud tänavuse augustikuu päevi ja öid, ootamatuks eksamiks lugejaile: kas ja kui palju kirjeldatust ise, kasvõi kogemata, on tähele pandud. Augustitaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Mõned mõttetargad väidavad, et juhused määravad maailma. Inimlik juhus on ka see, et tänavuse augustikuu taevalugu saab valmis kuu teises pooles. Samas käseb ju pragune, täiesti ebaseaduslik riigi juhtkond alati kõigeks halvaks valmis olla. Olgu siis järgneva kirjutise need osad, mis kirjeldavad juba olnud tänavuse augustikuu päevi ja öid, ootamatuks eksamiks lugejaile: kas ja kui palju kirjeldatust ise, kasvõi kogemata, on tähele pandud. Head taasiseseisvumispäeva!
Taaspimedad ööd
Vanarahvas ütleb, et augustis olla tont põõsas. Kaasajal võib „tondiks" ja mitte ainult põõsastes muidugi osutuda ka mõni laia profiiliga „staarametnik-staarfotograaf". Kuid „tumedad tingimused" saavad augustis tõesti täidetud: 18-ndal augustil lõpeb ka veel allesjäänud astronoomiline valge öö.
Aga mis valged ööd need siis suisa augusti keskpaigas siis sellisel juhul veel on? Lugupeetud lugeja võib siinkohal kergesti kahtlustada, et küllap selle jutu autor on „va valget" kõvasti ette tarbinud ja ei suuda eriti adekvaatselt ridu paberile (ekraanile) laduda, kuigi seoses „tontide" ja nende näitelise valikuga tuleb vist arvatavasti nõustuda…
Kuid tõepoolest, on nii, et just 18. augustil ja sealt edasi hakkab Päike öösiti vajuma mõneks ajaks madalamale kui 18 kraadi silmapiirist. Mõeldud on Päikese keskpunkti.
Aga astronoomiline hämarik oma praktilises mõttes, eriti selle lõpuosa, (kevadel siis algusosa) kujutab endast reaalselt aga täitsa pimedat ööd. Tõsi küll, augusti esimesel nädalal jääb ka kohalikuks keskööks selgesse madalasse põhjataevasse ikka veel helendav värvitu kuma, mis ööst öösse aina nõrgemeb. Meenutame, et kohalik keskmine kesköö on Tallinnas Ida-Euroopa suveaja järgi kell 1.21, Tartus kell 1.13, Kuressaares kell 1.30. Tähistaevast öösiti imetleda võib aga ometigi juba kohe kuu algusest peale, isegi veidi varemgi (vt ka juulikuu lugu).
Kuu esimese kolmandiku lõpupoole aga, augustikuiste lendtähtede tipphooaja saabumiseks, millest ka allpool pikemalt juttu tuleb, on aga kesköö ümbruses praktilise ringivaatamise mõttes öö juba igas mõttes pime mis pime, vaata kuhu suunas tahad.
Teatud määral võivad siin „kaarte segada" helkivad ööpilved, mis eelkõige suve teises pooles kõrgatmosfääris võivad ette tulla ja augusti alguse öid põhjakaares veidi valgemaks muuta. Näitena tuleb sageli meelde 1996. aasta augusti algus.
Augustikuu kulgedes pikenevad kiiresti nii öö kui ka kottpimeduse kestvus, samas lüheneb oluliselt hämarikuperiood, seda nii õhtul kui ka hommikul.
Kas Koit ja Hämarik on augustiks tülli läinud? Noh, vahest siiski mitte lõplikult, sest vanarahva mälestused on talletanud teateid jaaniaegse öövalguse olemasolust juba kaugeid-kaugeid aegu tagasi. Küllap see kordub ka edaspidi. Füüsikaseadused, mis loodusseadusi kirjeldavad, on selles suisa kindlad!
Päike ja Kuu faasid augustis
Ööde pikenemine saab toimuda mõistagi vaid päevade lühenemise arvel. Päeva all me mõistame siinkohal Päikese silmapiirist kõrgemal olemist; öö omakorda ju tähendab, et Päikest pole taevas näha ka selge ilmaga. Vähenemas on ka Päikese keskpäevane kõrgus. Tartu ja Kuressaare ligikaudsel joonel on Päikese keskpäevane ehk maksimaalne kõrgus 1. augustil 49,5 kraadi ning Tallinnas 48,5 kraadi. 31. augustil on vastavad kõrgused 40 kraadi ja 39 kraadi.
Tähtkujude taustal on seis seoses Päikesega järgmine.
Päike asub kuu alguses Vähi tähtkujus, 10. augustil liigub aga Lõvi tähtkujju.
Kuu faasid. Esimene veerand 1-sel kell 15.41, täiskuu 9-ndal kell 10.55, viimane veerand 16-ndal kell 8.12, noorkuu 23-ndal kell 9.06, esimene veerand 31-sel kell 9.25.
Planeedid augustis
Planeetide nähtavus tänavu augustis on üsnagi hea. Kõige pikemalt on öötaevas vaadeldav Saturn. Planeet on kuu alguses vaadeldav hommikupoole (enamuse ööst); esimese dekaadi lõpust alates aga võib juba öelda, et Saturn on nähtav kogu öö. Planeet asub Kalade tähtkujus. Enne tänavust aastat oli üldiselt seoses Saturniga pikki aastaid see probleem, et Saturn, kui see ka näha oli, paistis alati küllaltki madalas. Sedapuhku aga võib öelda, et Saturn tõuseb pärast keskööd lõunakaares päris normaalsele kõrgusele.
Saturni heledus on parajasti kõige paremini võrreldav Altairi heledusega (vt Altairi jt kohta allpool). Saturn pole seega küll nii hele kui Veenus ja Jupiter, kuid laias taevaalas Saturni asukoha ümbruses on kõik tähed ometigi Saturnist tuhmimad, nii et planeedi leidmine ei tohiks väga raske olla.
Kuu on Saturnile kõige lähemal 12-nda augusti ööl vastu 13-ndat augustit.
Ka juulikuust tuttav Saturni „truu kutsikas", Neptuun tal nimeks (Saturnist üleval ja vasakul, teleskoobis vastupidi), ei taha Saturnist maha jääda. Kuu lõpuks on siiski nende vahemaa pisut suurenenud: kuu alguses lahutab nähtavat ja nähtamatut planeeti 1 kaarekraad, kuu lõpus aga 1,75 kraadi. Võrdluseks: täiskuu ja ka Päikese näivad läbimõõdud on pool kraadi.
Saturni ja Neptuunil „juhtumil" on juhtumisi, samuti juba juulikuust, näitlikkuse huvides olemas ka suisa „kohalik maapealne analoog" meie armsast laulupeo-pealinnast Tallinnast, otse linnajuhtimiskeskusest. Saturni rolli mängisid tuntud kanalisatsiooni-närilised ning „kutsika" rolli omakorda teatud vihmaussidest roomajad…
Hommikutaevas kaunistavad kaks heledaimat planeeti: Veenus ja Jupiter; planeetide vahemaa on minimaalne 12. augustil, kui heledam Veenus on möödumas Jupiterist 0,9 kraadi (veidi vähem kui 2 täiskuu läbimõõdu) kauguselt.
Kuusirp asub planeetide läheduses taasiseseisvumispäeva, 20. augusti hommikul. Veelgi kitsam kuusirp paikneb järgmisel, 21. augusti hommikul Veenusest vasakul ja Merkuurist kõrgemal.
Tegu on mõistagi vana Kuuga.
Veenus tõuseb umbes 3,5 tundi enne Päikese tõusu, olles särava Koidutähena (heledus -4 tähesuurust) hilissuviste ööde tõeliseks hommikupoolseks pärliks. Veenus asub suurema osa augustikuust Kaksikute tähtkujus, kuid pärtllipäeval, 24. augustil, jõuab planeet Vähi tähtkujju. 20-ndal on Veenusel lähim asend Polluksiga Kaksikute tähtkujust; Veenus asub 7 kraadi lõuna pool (allpool).
Jupiter särab Kaksikute tähtkujus, olles samas mõneti tuhmim kui Veenus. Kuu kahel esimesel kümnendil on planeedid näha kaunikesti lähestikku; viimasel augustikuu dekaadil on aga Veenus Jupiterist üha enam eemaldumas. Samas kasvab Jupiteri vaatlusaeg: kuu lõpus tõuseb Jupiter viis tundi enne Päikest.
Hommikutaevas on kuu teises pooles näha ka Merkuuri; planeet liigub 27-ndal Vähi tähtkujust Lõvi tähtkujju. Planeet ilmub 17-nda paiku madalasse koiduvöösse, hakates edaspidi tõusma umbes kaks tundi enne Päikest. 22-sel augustil on tänavu augustis viimast korda hommikutaevas paistev väga kitsas kuusirp Merkuurile lähimas asendis.
Planeetide kolmik kirde-idataevas moodustab kuu lõpukolmandikul hommikuti ilusa rivi. Kõige madalamal paikneb Merkuur, mis on ka kõige tuhmim neist; kõrgemale ja paremale jääb kõigist heledaim Veenus; veel kõrgemal ja paremal pool asub Jupiter: Veenusest tuhmim ning Merkuurist heledam.
Veenusest kõrgemal ja Jupiterist vasakul paikneb Kaksikute tähtkuju heledaimate tähtede paar: Polluks (allpool) ja Kastor (ülalpool). Kõigist kolmest planeedist on mõlemad siiski märksa tuhmimad. Jupiterist veelgi kõrgemal paistab Veomehe tähtkuju heledaim täht Kapella (heledus 0,08 tähesuurust); päris hele täht, kuid vähemalt Veenuse ja Jupiteriga võrreldes siiski tuntavalt tuhmim.
Ka Merkuuri heledus ajapikku mõnevõrra kasvab, kuid vaatlusaeg hakkab hoopiski lühenema ja kuu lõpus kaob planeet uuesti koiduvalgusse.
Linnutee ehk Galaktika
Nagu juba eespool juttu oli ja mida muidugi niigi kõik küllap teavad, on augustiöödel tagasi täherikas taevas, kui ilm muidugi lubab.
Selgetel augustiöödel on ilusasti nähtav Linnutee, mis õhtupoole ööd kulgeb uhkelt üle seniidi põhjast lõunasse. Linnutee kulgeb sarnaselt ka tükk aega hiljem, sügisõhtutel.
Arvatavasti lindude tõttu on eestlased ja teised soome-ugri rahvad selle muust, tumedamast taevataustast, selgelt heledama riba ka Linnuteeks nimetanud. Sügisel lendavad ju ka rändlinnud lõunasse ning polegi eriti keeruline sellise kujutluse tekkimine, et linnud just Linnutee järgi ka lõunasuuna kätte leiavad. Kusjuures mingi tõetera võib siin isegi leiduda.
Ingliskeelne Linnutee nimetus on aga otsetõlkes Piimatee. Piimatee (võõrkeeli siis Milky Way) on maailmas laiemalt kasutusel nimetus. Selle nimetuse juured on pärit Vana-Kreeka mütoloogiast. Pole ka midagi imestada: suur osa tähtkujude ametlikest nimetustest on samuti pärit vanadelt kreeklastelt.
Kuid mida see hele riba tähistaevas siis tegelikult endast kujutab? Eks ikka seda, mida ütleb Linnutee kolmas tuntud nimetus: Galaktika. Suur esitäht rõhutab lihtsalt seda, et tegemist on galaktikate hulgas ühe tavalise galaktikaga, millele on ka Galaktika nimeks pandud.
Siinkohal võiks võrdluseks tuua kasvõi mingi kõutsi, kellele on ka Kõuts nimeks pandud. Miks mitte! Kergeks kõrvalepõikeks võiks lisada, et puhtjuhuslikult sai kunagi ka enda poolt ühele aktiivsele (ja seetõttu ka mõnevõrra pahandusi tegevale) kassipojale Kõuts nimeks pandud, kuigi kassi kasvades ja järelkasvu saabudes selgus tõsiasi, et kõutsiga tegemist polegi… Kuid egas nimi kassi riku!
Galaktika aga on tõesti galaktika. Üks mõnesajast miljardist, kui võtta kokku ligikaudsed hinnangud kogu maailmaruumi ehk siis Universumi kohta. Galaktikad aga on suured tähtede kogumid, kus leidub ka tähtedevahelist materjali, seda peamiselt gaasi ja tolmuna. Meie Galaktikas sisalduvate tähtede arv küünib paarisaja miljardi kanti. Paljusid tähti ümbritseb muidugi ka üks või mitu planeeti.
Galaktikad sisaldavad vähemalt massi mõttes väga suures koguses ka mingit nähtamatut (mittekiirgavat) ja senimaani tundmatut ainet ehk tumeainet.
Laias laastus jagatakse galaktikad kolme kategooriasse: elliptilised, spiraalsed ja irregulaarsed galaktikad. Muidugi on olemas ka mitmeid täpsemaid alajaotusi. Osade spiraalglaktikate täpsem üldnimetus on varbspiraalne galaktika. Selline on muuseas ka meie Linnutee ehk siis Galaktika.
Meie Galaktika muudab meie jaoks eriliseks asjaolu, et see… tõesti ongi just meie galaktika, sest meie Päikessüsteem (koos Maa ja meie endiga) asub ju selle tähesüsteemi sees.
Linnuteed ehk Galaktikat, nagu üldse spiraalgalaktikaid, võib ette kujutada hiigelsuure kettakujulise tähesüsteemina, kus tähed, samuti ka tähtedevaheline gaas ning tolm, paiknevad enam-vähem ühes tasapinnas.
See „üks tasapind" on maapealsete mastaapide mõttes muidugi ülimalt paks: umbes 3000 valgusaastat (keskosas paiknev mõhn on paksem), kuid see paksus jääb oluliselt alla galaktika nähtavatele mõõtmetele selle ketta tasapinnas. Linnutee nähtava (tähti sisaldava) ketta läbimõõt on suurusjärgus 100 000 valgusaastat.
Ikka see numbrimaagia…
Jutt pole hetkel küll kuulsast 10-st refimiljonist ega 2,6 miljardi EUR-i meremiihalite kambale kantimisest ega paljudest muudest röövtehingutest, kuid suured arvud on siiski jälle mängus.
Tuleks täpsustada valgusaasta mõistet. Tegemist on mitte ajaühiku, vaid pikkusühikuga. Nii kaugele liigub valgus praktiliselt tühjas ruumis maapealse aasta jooksul. Valguse kiirus aga on teatavasti 300 000 km/s. See on samas suurim võimalik kiirus looduses. Ka tehislikult pole võimalik suuremat kiirust saavutada.
Juulikuu Astronoomianurgas oli muuhulgas juttu kaugustest Päikesüsteemis. Astronoomiline ühik ehk Maa ja Päikese vahekaugus, 150 miljonit kilomeetrit, tundus siis koletu suurena ning seda see mõistagi ju on ka.
Nüüd aga on jutuks tulnud tähtedevahelise kauguse ühik, valgusaasta. Sellega võrredes on omakorda aga astronoomiline ühik juba tühiselt väike suurus. 1 valgusaasta on võrdne 9,46 triljoni ehk „ülespoole ümardades" 10 triljoni kilomeetriga. 1 triljon aga tähendab miljon miljonit. Teisiti: valgusaasta on arvudes
1 va = 9,46 korda 10 astmes 12 km, ehk siis
1 va = 9,46 * 1012 km
Meetritesse teisendamiseks tuleb see arv veel 1000-ga korrutada ning 10-ne astmeks tuleb 15.
1 valgusaasta võrdub ümmarguselt 63 000 astronoomilise ühikuga.
Kui nüüd hinnata Galaktika 100 000 valgusaasta pikkust läbimõõtu kilomeetrites, siis… korrutage igaüks ise läbi!
Ka 3000 valgusaastat, Galaktika ketta paksus, on mõistagi „maapealsete väärtuste" järgi samuti täiesti „astronoomiline" arv, kui kilomeetrid kasutusele võtta.
Galaktika juurde tagasi
Teatud määral võib siinkohal Galaktika geomeetrilise kuju mõttes tuua võrdluseks Päikesesüsteemi, kus planeedid on ümber Päikese tiirutamas samuti enam-vähem samas tasandis (see tasand pole Galaktika ketta tasandiga paralleelne). Samas, ärme muidugi unustame, et Päikesesüsteemi mõõtmed on Galaktika mõõtmetega võrreldes praktiliselt olematud. Ning muidugi ei moodusta planeetide paigutus Päikesesüsteemis püsivaid spiraale, millest kohe lähemalt juttu tuleb.
Üldiselt on spiraalgalaktikate puhul lugu nii, et heledamad tähed moodustavad galaktika tasandis pikki keerduvaid spiraale. „Tavaspiraalsetel" juhtudel algavad spiraalid galaktika tsentri piirkonnast. Varbspiraalsetel galaktikatel aga kulgeb eemalt vaadates läbi keskosa mõhna justkui sirge „kodar".
Mitte just väga ammu sai selgeks, et Galaktika, spiraalgalaktika, nagu ammu teada, on lisaks ka varbspiraalne.
Kui meie siin Maa peal öösiti selgesse ja pimedasse taevasse vaatame, tulebki esile meie suure tähesüsteemi lapikus. Selle põhitasand, sisaldades eriti suurt hulka tähti, projekteerubki meie silmadesse sellesama heledama ribana, mida me Linnuteeks kutsume.
Linnutee heledast ribast muudes suundades paistvad tähed (ja tähtkujud) on aga samuti kõik sellesama Linnutee liikmed. Siinkohal avaldub just Linnutee ketta paksus, vaadelgem sõna „paksus" siis jutumärkides või ilma. Kuid Linnutee põhitasandist (heledast ribast taevas) muudes suundades vaadates jääb siiski vaatekiirele ette märksa vähema arvu tähtede valgus ning seetõttu on tähtedevaheline taevafoon tumedam.
Eestis nähtavas taevas on vaid üks nõrk ja udune „täht", mis ei kuulu meie Galaktikasse, vaid kujutab endast meie suurt naabergalaktikat, Andromeeda galaktikat; suure kauguse tõttu paistab see hiiglsüsteem kokku vaid „tühise tähekesena". Augustiõhtutel paistab pika riba kujuline Andromeeda tähtkuju idataevas; selle juurde tuleme veel tagasi.
Päikesüsteem (mida selle „väikeste mastaapide" tõttu võime antud kontekstis samastada Päikesega) ei asu Linnutee keskosas, vaid pigem ääre pool, kuigi ka mitte „väga ääres": kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse Päikese(süsteemi) puhul 28 000 valgusaastat. Kui võtta Päikesüsteemi ümber Linnutee keskme liikumise kiiruseks 225 km/s, siis ühe tiiru kestvuseks tuleb 234 miljonit aastat.
Toodud kiiruse hinnangulisest numbrist on olemas ka veidi erinevaid väärtusi, olenevalt uurimismeetodi valikust.
Ka Päikesesüsteemi kaugust Galaktika tsentrist on väga täpselt raske hinnata, seetõttu pole ka arv 28 000 valgusaastat ülimalt täpne: pakutud on sellest mõneti suuremaid ja ka väiksemaid väärtusi. Vastavalt saame siis ka „Galaktilise aasta" pikkuseks veidi teised väärtused Maa aastates. Kuid suurusjärgud on muidugi õiged.
Kui Päikesüsteemi orbitaalse kiiruse äsjatoodud hinnangulist väärtust teisendada, saame „harjunud ühikutes" 828 000 km/h. Jalgsi järele ei jõua. Kastijalgrattaga samuti mitte. Kuigi üks „aselinnapea haridusega" isik küllap jõuaks sellega siiski ettegi vändata; tõsi küll, ainult tema enda arvates. Siiski oleks igaks juhuks vaja igale tänavale lisaks jalgrattaradadele ka „Päikesüsteemi rajad" paigutada. Mis kindel see kindel. Eks ole.
Teema juuurde tagasi. Päikese kiirus ümber Galaktika keskme tiireldes on suur küll, kuid ka tee on pikk „käia". Kujutades Päikese orbiiti ringorbiidina (see on tegelikult lihtsustus, kuid oluliselt täpsemat hinnagut meil polegi), siis tuleb Päikese orbiidi pikkuseks ümber Linnutee keskme ligemale 180 000 valgusaastat.
Nii et tee on pikk.
Kuna aga ümber Galaktika keskme liiguvad sarnastel kiirustel ka teised tähed, siis kokkuvõttes säilub pilt Päikesesüsteemi asetusest teiste tähtede taustal väga pikka aega. Põhilisi muutusi toob siinkohal pigem üks teine, kuigi märksa aeglasem Päikesesüsteemi liikumine, mida tuntakse omaliikumisena.
Võrdluseks meenutame vahepeal, et Maa tiirlemise kiirus ümber Päikese on „vaid" umbes 30 km/s. Selle kiirusega suuruselt sarnasem on Päikesesüsteemi kui terviku kiirus Galaktikas tasapisi „migreerudes"; see on Päikeseüsteemi omaliikumiseks nimetatud liikumine Galaktika ketta sees. Selle kiiruse väärtus hinnatakse olevat 20 km/s.
Omaliikumised on igal tähel (või mitmiktähel) erinevad nii suunalt kui suuruselt. See asjaolu tingib omakorda selle, et ajapikku, tuhandete, pigem isegi kümnete tuhandete aastate vältel muutuvad Maalt vaadates tähtkujude kontuurid: tähed ju tegelikult liiguvad üksteise suhtes.
Tähtede omaliikumise kiirused on ju siiski samuti suured, kuid kuna ka tähtede vahekaugused on kõik väga suured, siis Maa pealt silmaga vaadates tundub, et tähtkujud ei muuda oma „kuju" üldse. Tõepoolest, vähemalt tuhandest aastast vähemas mastaabis on see tõesti nii.
Päikesesüsteem võib oma pikaajalise liikumise käigus muidugi sattuda ka mõnda kosmilist tolmu- või gaasipilve läbima. Kaasajal
me mõne sellise pilve sees ei ole.
Samuti on kindlaks tehtud, et Päikesesüsteemi piirkonnas ning selle lähemas ümbruses pole vähemalt „meie ajal" ka tumedat ehk varjatud ainet.
Augustikuine tähistaevas
Mida siis pakub aasta viimase suvekuu öötaevas? Pimeduse saabudes näeme lõunakaares, piki Linnuteed, kaht suurt tähtkuju Luike ja Kotkast. Nii et nagu „kord ja kohus", linnud Linnuteel! Neid tähtede näivaid kujundeid vaadates ei olegi ehk väga raske kujutleda, et tegemist on suurte, laiade tiibadega lindudega. Luige pikk kael, tõsi küll, mitte üles, vaid allapoole suunatud, on samuti päris ilusasti märgatav.
Luige ja Kotka heledaimad tähed on vastavalt Deeneb ja Altair; need tähed on meil ju varemgi korduvalt mainimist leidnud. Deeneb kujutab Luige saba. Altair Kotka tähtkujus koos 2 tuhmima tähega kummalgi pool, peaks omakorda kujutama Kotka pead koos vägeva nokaga.
Kahe suurt lindu kujutava tähtkuju vahele jääb pisike, kuid siiski ära tuntav Noole tähtkuju. Noolt polegi siin väga raske ette kujutada.
Luigest lääne poole (paremale) jääb Lüüra tähtkuju. Tähtkuju pole suur ja ka enamus tähti pole eriti heledad; siiski võib ette kujutada pisikest vankrikest, mille rattad on kuidagi rööpkülikukujuliselt paigutunud. „Ratastest" ülal ja paremal aga särab Veega, Eesti laiuskraadil vaadeldav kui heleduselt kolmas täht taevas (samuti heledate tähtedena paistvaid planeete mitte arvestades). Veegast rääkides on põhjust ka veidi pikemalt peatuda.
Veega, Struve ja Tartu
XIX sajandi 30-ndail aastail mõõdeti esmakordselt edukalt tähtede kaugusi. Lõunapoolkeral töötas Thomas Henderson Kaplinnast, kes mõõtis lõunataeva heledat tähte Alfa Kentauri (Eestis nähtamatu). Juhtumisi valis ta mõõtmiseks igati sobiva tähe, mis, nagu edaspidi selgus, on tegelikult kolmiktäht ning asub Päikesele (ja Maale) üldse kõige lähemal, 4,3 valgusaasta kaugusel.
Ka põhjapoolkeral püüti tähtede kaugusi mõõta. Praeguses Kaliningradis, varem Köningsbergina tuntud linnas tegutses kuulus astronoom ja veel kuulsam matemaatik Friedrich Bessel, kelle valik, üks tuhmipoolne kaksiktäht Luige tähtkujus, osutus samuti heaks valikuks (see kaksiksüsteem asub meist 11 valgusaasta kaugusel).
Kolmas täheuurija, Wilhelm Struve, tegutses aga Eestis, konkreetsemalt Tartu Tähetornis. Struve valis mõõtmiseks just Veega. Kuna praeguseks teame, et ka Veega ei asu tähtede kauguste „edetabelis" meist eriti kaugel (pisut üle 25 valgusaasta), oli ka Struve teinud hea valiku. Miks üldse „head valikud"? Asi on selles, et kõik tähed asuvad meist väga erinevatel kaugustel; kaugemate tähtede kaugust aga on palju raskem mõõta.
Näiteks hele täht Deeneb Luige tähtkujust on Maast vähemalt umbes 1600 valgusaasta kaugusel. Suure kauguse tõttu on ka selle tähe kauguse määrangu täpsus isegi praegusel ajal mitte just väga suur. Kui Struve või ükskõik kes teine oleks omal ajal püüdnud hoopis nt Deenebi kaugust mõõta, siis poleks nad arvestatavat tulemust kätte saanud.
Kõige esimesena, 1837. aastal, avaldas oma mõõtmistulemused just Struve Tartust. Tema poolt saadud Veega kauguse hinnang osutus hiljem isegi täpsemaks kui tema käsutuses olnud aparatuuri mõõtmistäpsus seda sel ajal võimaldas. Nii et mõnevõrra oli heas tulemuses mängus ka hea juhus.
Kokkuvõttes võime seega pidada just Veegat esimeseks täheks, mille kaugus on Maa pealt ära mõõdetud ja ühtlasi Struvet esimeseks astronoomiks, kes mõõtis tähe kauguse Maast, tehes seda Eesti pinnal ja Tartu linnas.
Astronoomid kolisid koos oma tööde-tegemistega 20. sajandi teises pooles Tartust umbes 20 kilomeetrit eemale Tõraverre. Asi oli selles, et kasvav öine linnavalgus tegi „oma töö", lisaks oli vaja ka vaba pinda, kuhu paigutada kaasaegseid suuri teleskoope.
Kuid vana Tartu Tähetorn Toomemäel paikneb siiski endises kohas, nüüdseks juba mõnda aega astronoomiamuuseumina, olles olude sunnil läbi teinud ka teatud „noorenduskuure". Isegi sama, omal ajal maailma suurim ja võimsaim teleskoop, millega Struve ja ka mõned tema hilisemad kolleegid töötasid, nimelt kuulus Suur Fraunhoferi refraktor (objektiivi läbimõõt 24 cm), asub uhke näituseeksponaadina Tähetorni idasaalis.
Tartu Tähetorni idasaalis.
Astuge Tähetorni lahtiolekuaegadel läbi ja vaadake ise üle, kui viitsite ja/või julgete! Tõsi küll, kujuteldavat ammuaegset astronoomi seal teleskoobi kõrval suisa seismas näitusel ei ole.
Isiklikus plaanis võib kõrvalise märkuse korras siinkohal siiski „uhkusega" nentida, et Tõravere suure teleskoobi juures (peapeegli läbimõõt 1.5 meetrit) olen kuulnud rohkem kui ühelt huviliste grupi esindajalt umbes sellist „komplimenti": „Näete, siin saate praegu näha täiesti elusat astronoomi!" Nojah…
Messier' kataloogist
Eespool oli juttu Luige, Kotka, Noole ja Lüüra tähtkujudest. Nendega seoses teeks juttu ka mõnest teleskoobiga vaadeldavast objektist.
Niisiis, Luige ja Kotka vahel asub pisike, kuid äratuntav Noole tähtkuju. Liikudes mõttes Noole vasakust ülemisest servast mõnevõrra ülespoole, peaks teleskoobiga üles leidma ühe huvipakkuva objekti. Tegemist on teatud tüüpi kosmiliste udukogude, nimelt planetaarsete udukogude ühe esindajaga. Objekti nimetuseks selle näiva kuju tõttu on Hantel. Kuna udukogu on suhteliselt hele, peaks see olema vaadeldav ka binokliga. Ametlik katalooginumber on sel udukogul M27.
Siinkohal on ilmselt vaja „sisse tuua" üks kuulus astronoomiline kataloog, mille koostas prantslane Charles Messier, osaliselt ka tema kolleeg Pierre Mechain. Messier' kataloog koosneb (selle liikmeid binokli või vähese suurendusega teleskoobiga vaadates) 110-st „udusest" taevaobjektist, mis tõsisemal vaatlusel osutuvad mõnedel juhtudel ehtsateks taevasteks udukogudeks, kuid paljudel juhtudel hoopiski täheparvedeks või suisa teisteks galaktikateks. Mõni selle kataloogi liige on „nõrgalt udusena" vaadeldav ka palja silmaga.
Messier' kataloogi liikmeid tähistatakse nii: M1, M2, M3,…., M109, M110.
Märkusena võiks lisada, et taevaobjektide katalooge on mõistagi teisigi, nt NGC kataloog.
Silmapaistvaim Messier' kataloogi esindaja on M45 ehk Taevasõel vanade eestlaste järgi. Seda pisikest, vankrikest meenutavat tähekobarat on võimalik ka augustiööde hommikupoolsel osal madalas idakaares märgata.
Sõelast umbes 4 kraadi allpool asub parajasti ka palja silmaga nähtavuse piiril olev ja seetõttu üldiselt pigem nähtamatuks loetav planeet Uraan.
Tegelikult pole Taevasõela puhul ametlikus arvestuses siiski tegu eraldi tähtkujuga. Olemuslikult on tegemist ligikaudu 500 liikmest koosneva täheparvega. Kuna täheparved jagunevad omakorda hajusparvedeks ja kerasparvedeks, siis konkreetsemalt on Taevasõela ehk M45 puhul tegu Maale suhteliselt lähedase tähtede hajusparvega. 6 või 7 (teravama silma puhul ehk enamgi) heledaimat täheparve liiget on palja silmaga eraldi nähtavad. Võib isegi tekkida mõte, et see ongi Väikese Vankri tähtkuju; tegelikult siiski mitte.
Veel õhtupoolsest tähistaevast lõunakaares
Läheme õhtupoolse öö lõunakaare taeva uurimise juurde tagasi. Leiame jälle Luige ja Kotka vahelt üles Noole tähtkuju ning vaatame nüüd sellest veidi vasakule (ida poole). Silma hakkab taas midagi, mis võiks kujuteldavate „rataste" järgi Väikest Vankrit meenutada. Siiski pole ka see Väike Vanker, vaid hoopis tähtkuju nimega Delfiin. Eesti mütoloogias oli see hoopiski Väikese Ristina tuntud.
Muuseas, ka kõrgel Linnuteel paiknevat Luike võib vaadata ristikujulisena; vanadel eestlastel oligi see tähtkuju tuntud hoopiski Suure Ristina.
Äsja oli niisiis juttu kahest „Vale-Väike-Vankrist": Taevasõelast (Sõnni tähtkujus) ja Delfiinist. Kuid meenutame ka ülalpool kirjapandut Lüüra tähtkuju kohta, kus särab hele Veega. Ka selle tähtkuju tuhmimad liikmed ju moodustavad midagi, mida võiks Väikese Vankri „ratasteks" pidada. Seega: „Vale-Dimitri" ehk „Vale-Väike-Vanker" number kolm!
Tegelikult pole seegi Väikese Vankri „kandidaatide" arv lõplik. Vähemalt ühe taolise, vankrirattaid meenutava kuju saab väga kõrgele üles (loodesuunda) vaadates leida ka pika ning käänulise Lohe tähtkuju ühest osast.
Enne kui asuda „õigeid vankreid" otsima, vaatame uuesti Lüüra
tähtkuju „vankriosa" kaht alumist „ratast". Sihtides teleskoobi päris täpselt nende vahele, peaks ajapikku saama üles leitud eriti kaunis planetaarne udukogu M57 ehk Rõngas, tuntud ka Lüüra uduna. Kellele meeldub suitsurõngaid puhuda, tuleb vist miski tuttav ette.
Planetaarudud moodustuvad teatud tähtede arengu lõppfaasi lähenedes; nende keskel paikneb endise suurte mõõtmetega tähe väga kuum, aegapidi üha enam kokku tõmbuv tuum. Tavalisel teleskoobiga vaatamisel on need kuumad, kuid mõõtmetelt väikesed ja kokkuvõttes seega siiski vähese kiirgusvõimsusega planetaarudude „tuumatähed" tihti ka nähtamatud.
Sellised objektid, planetaarsed udukogud, on ka M57 ja juba kirjeldatud Hantel, M27. Kauges tulevikus (5-6 miljardit aasta pärast) saab ka Päikesest planetaarudu tuum, udukogu selle ümber. Planetaarsed udukogud on nähtavad suurusjärgus 10 000 aastat; kosmilises mastaabis on see päris lühike aeg.
Vaatame veel ka Lüüra tähtkujust paremale ehk lääne poole. Püüame seal leida pigem suurt, kuid mitte just eriti heledate tähtedega Herkulese tähtkuju. See peaks legendi järgi kujutama tuntud Vana-Kreeka vägimeest Heraklest ning kui hästi tahta, saabki ju midagi ette kujutada…
Lihtsam on aga tähtkuju vaadelda… kolmest pulgast koosneva redelina, mille iga pulk on erineva pikkusega ja pulgad ei asetse ka just päris rööbiti… Noh, „rohepöörde" raames ainult selliseid redeleid edaspidi teha ju tulebki! Õige ja toimiva redeli omanikule mõistagi trahv! Mida see „eesel" alandlikult „maksma" hakkabki, eks ole!
Noh jah. Olgu siis Herkules nagu redel. Nagu juba kirjeldatud, euronõuetele igati kohane. Vaatame nüüd „redeli" kahe ülemise „pulga" parempoolseid tiputähti ning liigutame teleskoobi, ütleme, alumiselt tähelt aeglaselt ülemise suunas. Nüüd peaks teleskoobi vaatevälja ilmuma väga kaunis tähtede kerasparv, Messier' kataloogi järgi M13. Kui keegi tunneb mesindust, siis vaatepilt meenutab mesilassülemit. See tähtede kauge parv sisaldab kokku poole miljoni tähe ringis.
Et mitte ka liigse tähe-infoga lugejaid korraga üle koormata, mainiks siinkohal veel lühidalt, et edela-läänetaevas särab õhtuti hele täht Arktuurus; ilusasti on sealjuures näha kogu püstise kujuga karikakujuline Karjase tähtkuju. Madalas põhja-kirdetaevas paistab aga omakorda hele täht Kapella Veomehe tähtkujust; tähtkuju ise on kuidagi hobuseraua-kujuline.
Suur ja Väike Vanker
Kuigi Eestis on igasugune õiglus, õigus ning samuti normaalsus kuulutatud „riigi- ja rahvavaenulikeks aktideks" ning „paranähtusteks", ignoreerigem seda ideed täielikult ning otsime lisaks „vale-vankritele" nüüd üles ka õiged taevased vankrid.
Suur Vanker asub õhtuti loodetaevas; sellest madalamal püsib kuu alguses õhtune ehakuma veel kaua. Vanker on enam-vähem õigetpidi asendis; selle moodustavad seitse küllaltki heledat tähte (mitte siiski nii heledad, nagu nt Veega, Deeneb, Altair, Arktuurus, Kapella või planeedid).
Valime nüüd Suures Vankris need kaks „ratast", mis asuvad kõige kaugemal kolmest aisatähest; üks kõrgemal, teine madalamal.
Lähtume madalamast tähest; tõmbame mõttelise joone ülemiseni ning „veame" sama joont otse edasi (umbes 4- kordse rataste vahekauguseni) ning siis leiame umbes sama heleda tähe kui Suure Vankri tähed. See täht on Põhjanael, Väikese Vankri heledaim liige, tähistades samas Väikese Vankri otsmist aisatähte.
Ülejäänud Väikese Vankri tähed jäävad augustiõhtutel Põhjanaelast allapoole; on tuhmimad, osad ikka päris tuhmid, eriti „aisatähtede" poolsed „esirattad". Kokkuvõttes paistab Väike Vanker Suurest Vankrist mõnevõrra kõrgemal.
Põhjanael on aga tähtis täht. Asub see peaaegu täpselt Maa põhjapooluse kohal; põhjapoolusel seisja jaoks otse lagipea kohal ehk seniidis. Eesti põhjapoolusel ei asu, meilt vaadates asub Põhjanael ligikaudu 60 kraadi kõrgusel (siiski, päris kõrgel). Kui seista näoga Põhjanaela suunas, vaatame me ühtlasi ilmakaarte mõttes otse põhja suunas.
Paiknedes enam-vähem maakera mittepöörleva põhjapooluse kohal, ei võta Põhjanael (praktiliselt) osa tähistaeva ööpäevasest pöörlemisest, asudes ainsa tähena pidevalt ühe koha peal paigal. Ööpäevaringselt ja aastaringselt. Tasuta kompass igal selgel ööl! Piisavalt hele, et olla nähtav isegi suvise pööripäeva ööl, kuigi otsimine on siis tüütum.
Õigus, närilised tormavad nüüd ju „Põhjanaela-maksu" kehtestama. Kusjuures täiesti arusaadav: kuni lambad vaid „mää" teevad, saavad mitte ainult hundid, vaid ka närilised ju vabalt villa maha niita… Lihast rääkimata.
Augustikuu „lendtähed"
Augustiööd, konkreetsemalt augustikuu varajase keskpaiga ööd, on aastast aastasse üsnagi rikkalikud „langevate tähtede" või teisiõnu „lendtähtede" poolest. Teaduslikum nimetus selliste nähtuste kohta on meteoorid.
Igal selgel ööl aastas, jättes ehk arvestamata valgete ööde perioodi, on tõenäoline mõne suvalise meteoori nägemine. Tegu on enamasti suisa liivatera-suuruste ja seega päris kergete osakestega maailmaruumi avarustest; seal on nad meile nähtamatud. Kuid Maa atmosfääri sattudes, nende suure algkiiruse tõttu, kuumenevad meteoorosakesed üle ja põlevad ära, kiirates sealjuures ka valgusena nähtavat kiirgust. Veel olulisem on asjaolu, et nähtusega kaasneb ümbritsevate õhu koostisosade (pms lämmastiku ja hapniku) aatomite ning molekulide lühiajaline ergastumine, mistõttu ka need korraks kiirgama hakkavad. Mõnikord jääb sellest ka lühiajaline järelkiirgus – heledamatel juhtudel näib meteooridel ka „saba" olevat.
Kokku siis on selline efekt, et „täht langeb". Kuigi päris-tähtedega siin tegemist ei ole.
Esineb ka meteoorivoole. Need on seotud komeetidega, tõeliste nn „sabaga taevakehadega". Palja silmaga nähtavaks, tõsi küll, saab üsnagi harva vaid mõni üksik komeet. Komeedid on aga sellised objektid, millest eriti just Päikesele lähenemise aegu kipub kergesti osakesi välja pudenema (sellest tekibki komeetidele „saba"). Kui mingi komeedi orbiit pole eriti pikk, siis võib juhtuda, et osa või koguni enam-vähem kogu komeedi orbiit, samuti selle mõneti laiem ümbrus, on „komeedipuruga" päris tihedasti rikastatud.
Ka Maa tiirleb oma orbiidil ümber Päikese. Igal aastal samadel aegadel läbib Maa oma teekonnal mõne komeedi „laiendatud" orbiiti, mis sisaldabki „kosmoseprügi".
Üks selline ajavahemik on igal aastal 10.–12. augusti ringis. Konkreetsemalt peaks ka tänavuste augusti-meteooride maksimum saabuma 11. augusti ööl vastu 12. augustit. Tunnis võib hinnanguliselt näha olla 100 meteoori ümber, pole võimatu ka tihedamate (ja hõredamate) lendtähtede kogumite esinemine.
Perseiidide meteoorivoolu „lendtähti", nagu seda radianti sisaldava tähtkuju järgi tuntakse, saab, nagu juba mainitud, päris hästi näha mitmel järjestikusel ööl. Selle meteoorivoo ilmingud peaksid hinnanguliselt kestma pärtlipäevani (24. august), mõningaid esindajaid võis näha juba juulikuu teisel poolel.
Kuna jutuksolevate meteooride radiant (punkt taevas, kustkohast projektsiooniefekti tõttu need meteoorid näivad lähtuvat), tõuseb öö jooksul kõrgemale, siis paraneb ka meteooride nähtavus hommikupoole ööd.
Siiski on tänavuste augustikuiste „lendtähtede" vaatlust segamas pisut üle täisfaasi olev Kuu. Potentsiaalselt parimatel meteooride öödel on Kuu faas küll juba kahanemas, kuid siiski on faas veel suur ning lisaks tõuseb Kuu iga ööga üha kõrgemale. Lisaks sellele paistab Kuu siis eriti hästi just hommikupoole ööd, kui meteoore peaks tihedamini ette tulema.
Augustikuiste „põhimeteooride" radiandi piirkonda võib isegi palja silmaga näha (eeldame, et hele Kuu ei sega).
Tähistaevast õhtuti ida pool
Jutuksolnud „lendtähtede" radiandi leidmise ettekäändel läheme ehk veel kord tähistaeva uurimise juurde tagasi.
Õhtuti võib päris kõrgel ida-kirdetaevas näha Kassiopeia tähtkuju. Tähtkuju paikneb kuidagi W-kujuliselt, sisaldades sellise kujundi tarbeks 5 enam-vähem sama heledat tähte kui märksa madalamal, suunalt hoopis loodetaevas olevad Suure Vankri tähed. Paneme tähele, et Põhjanael jääb enam-vähem täpselt nende tähtkujude vahele. Kassiopeia, jällegi tegelane sealt lõunamaade mütoloogiast, kujutas väidetavalt Etioopia kuningannat.
Kassiopeiast allapoole vasakule jääb tähtede riba, mis allpool hargneb kaheks. Siin on Vana-Kreeka mütoloogia mõistes tegu kange kreeklasega, kuulsa Zeusi enda järglasega (ühena paljudest). Zeusi järglase, per-Zeus'iga, kokkuvõttes Perseuse tähkujuga on siis tegemist. Sellest tähtkujust lähtuvad ka augusti-meteoorid. Juhtumisi on ligikaudu samas kohas, kus radiant, niigi uduse Linnutee taustal, palja silmaga eristatav veelgi udusem, kuidagi kaheosaline laiguke, mis teleskoobis osutubki kaheks kõrvuti asetsevaks tähtede hajusparveks. (Messier' kataloogi need siiski ei kuulu.) Udune piirkond paikneb Perseuse ja Kassiopeia tähtkujude põhikontuuride vahelises tuhmimate tähtede piirkonnas.
Perseuse tähtkuju alumises ja parempoolses piirkonnas asuvast suhteliselt heledast tähest (nimeks Algol) võiks idataevas hakata paremale poole joonistama ka „Vale-Suurt Vankrit". See kulgeb edasi 3–4 tähest koosneva pika reana, millest omakorda paremal pool tuleb vastu suur neljast tähest koosnev ruut. Need on vastavalt Andromeeda ja Pegasuse tähtkujud. Päris Suurest Vankrist on see taevaala suurem.
Andromeeda keskmisest tähest ülespoole jääb kaks sellest veidi tuhmimat tähte. Neist ülemisest omakorda pisut üles ja paremale vaadates hakkab silma veel üks nõrk, sealjuures udune täheke.
See „täheke" pole aga midagi muud kui meie Galaktikast veelgi suurem naabergalaktika, tähtkuju järgi nimetatud ka Andromeeda galaktikaks. Kui tuletada meelde, siis sellest objektist oli pisut juba eespool juttu. Binoklis ja teleskoobis eriti on see pikliku kujuga kauge tähessüsteem ilus vaadata küll. Messier' kataloogis kannab see objekt nimetust M31. Hoolikamal uurimisel saab eristada ka M31 kahte kaaslast: M32 ja M110; need on väikesed elliptilised galaktikad.
Hommikupoole ööd tõuseb kogu see idakaare „seltskond" kõrgemale, kagu-lõunakaarde.
Lühimärkusi
Võiks veel juhtida tähelepanu, et „lendtähti" pakub augustis endiselt ka delta-akvariidide meteoorivool, millest juba juulikuus juttu oli. Need meteoorid lähtuvad madalamast kagutaevast, tuhmide tähtedega Veevalaja tähtkujust.
Meteoorivoolude vaatlemiseks ei pea taevasse vaatama radiantide suunas; vaatesuundade valik on täiesti vaba, peaasi on leida piisavalt lage vaatlusplats, varuda aega ja loota selgele ilmale.
Aeg-ajalt võib öises tähistaevas siin-seal näha ka mõnda suhteliselt aeglaselt liikuvat ning sealjuures sageli ka oma heledust muutvat „tähte". Sellised objektid on satelliidid; mõnikord võivad segadust tekitada ka mööduva lennuki tuled.
Hommikuses idataevas ootmatult kaht väga heledat tähte nähes ei tasu ehmatada: need on Veenus ja Jupiter, tegu on siiski „omadega"!
Tõsine astronoomiline tegevus, olgu see hoolikas taevasse vaatamine või kasvõi näiteks ka selle loo tähelepanelik lugemine, nagu iga muugi töö, ju ajapikku väsitab. Vaja sedapuhku jälle joon alla tõmmata. Vaatame lõpetuseks veidi ka seda, mis siin Maal meie endi ümber toimub.
Ühe Aafrika ahvi seiklustest Euroopas
Aafrika fauna on kirju: Igatsugu suuri ja vähem suuri loomi, madusid ja putukaid on igas nurgas. Eks seal elutse näiteks ahvegi.
Ükskord sattus üks Aafrika ahv oma loomsetel ahvirännakutel Vahemere rannikule ja vaatas ringi. Pärdik oli Aafrikas üles kasvanud Tanganjika järve lähistel ning seetõttu oli ujumine suisa instinktiivne tegevus.
Ahv kargas „sulpsti" otse Vahemerre ning kukkus aga kroolima.
Ahv mudkui ujus, ujus ja ujus. Lõpuks tuli vastaskallas vastu. Ahv ronis välja ja raputas end ning vaatas ringi, kus leidub lähim banaanipuu. Ei leidnud. Ahv vihastas ning ronis, no lihtsalt ronimise jaoks, mingi veoauto poolavatud kongi. Oh seda ootamatut õnne: kaubaauto sisaldas banaane! Ahv õgis, õgis ja vajus õndsasse unne.
Kongiuks sulgus, kaubaauto hakkas sõitma, muudkui sõitis ja sõitis. Ahv vahel ärkas, õgis, tegi väga tihti ka mõningaid ebaviisakaid mitteõgivaid tegemisi ja magas siis jälle edasi.
Veoauto jõudis pärale ning peatus hulgilao juures. Autojuht avas kongiluugi ja pidi kohe endal ninast kinni võtma. Ka silmadele avanes kohutav vaatepilt: kogu banaanikoorem oli laiali pillutud, läbi näritud ja ära reostatud. „Kirsiks tordil" oli otse koorma otsas mõnulev ahv.
Ahv ärkas, nägi lahtist luuki ja vihase näoga meest. Vihaseid mehi oli see ahv ennegi näinud. Seekordne mees polnud küll ahviga sama nahavärvi, kuid jahimees ta küllap ikka oli, sest kohe tekkis talle kätte mingi toigas, millega ahv kohe ka valusasti pihta sai. Ahv kriiskas ning putkas kastist välja ja põgenes.
Ahv kihutas elu eest. Miski müür tuli vastu; sellest üle kargamine oli naljaasi. Kohe edasi tulid vastu mingid uhked hooned (ahv sellest muidugi aru ei saanud, et uhked). Ahv tormas peidupaika otsides ühe sellise ehitise uksest sisse ja kihutas jahmunud turvameestest mööda.
Vastu tuli irvakil uks. Ahv hiilis sisse. Uks langes kogemata kinni. Lõksujäänud ahv hakkas põrgumöllu tegema: möirgas, kargles piki seinu, toole ja laudu, nii et vähe ei olnud. Ruumil oli ka aken, kuid ka see klaasisort pidas ahvi rünnakutele edukalt vastu. Kargas seega ahv mis ta kargas, ruumist välja ta ei pääsenud.
Ahvi ahviaju ei osanud arvatagi, et ruumis olid salakaamerad, mis ahvi uhkeid jõu- ja ilunumbreid aina üles filmisid.
Veel vähem oskas meie ahvike aimata, et ühes teises sama maja ruumis jälgis kõike filmitavat ülima tähelepanu ning harda vaimustusega üks meile juba varasemast tuttav mehike, kuulus Aafrika Vabastaja, Mihhail Mandariin isiklikult! Seega olid omad Aafrika-sidemed juhtumisi nii jälgijal kui ka jälgitaval.
Kes seda täpselt teab, võib-olla just nende ühiste Aafrika-sidemete tõttu püüdis Mihhail Mandariin ahvi „tootmisvõimlemise" rütmi ka suisa isiklikult „sisse sulada", hakates ka omalt poolt kisendama, mööda ruumi ahvi kombel kekslema, karglema ning toole ja laudu ümber ajama. Tõsi küll, siinkohal tuleb tunnistada, et originaal, st päris-ahv, oskas enda poolt kasutusele võetud uusimaid „tantsusamme" märksa efektiivsemalt ellu viia…
Turvameestel oli tükk tegemist, et laamendamishoogu sattunud Mihhail Mandariin kohustuslikult üliviisakaks jäädes kuidagi maha rahustada.
Ahvi juurde pääsemine võttis kõigil siiski arvatust rohkem aega, sest ahv oli ometigi suutnud korduvalt vastu ust viskudes ukse turvalises „e-luku" süsteemis miskit kihva keerata. Teada ju see Vene värk… Ehk siis Venetsueela värk…
Lõpuks siiski pääseti ka väsinud ning pikapeale juba veidi loiumaks muutunud ahvi juurde. Mihhail Mandariin rõõmustas, nüüd ahvi juba vahetult enda ees nähes, varateismelise kombel uuesti pöörasel kombel ning hakkas, sedapuhku juba isiklikku eeskuju ahvile näidates, uuesti karglemise ja röökimisega peale. Ahvile mõjus see aga kuidagi võõristavalt ning loomake lihtsalt vahtis seda inimesetaolist liikuvkuju oma suurte mõistmatute silmadega.
Lõpus rahunes siiski uuesti ka Mihhail Mandariin. „Nutikat" taskust leidmata, tegi Mihhail aga taas valju kisa (mille peale päris-ahv uuesti põgeneda üritas, kuid turvamehed siiski takistasid). Lõpuks ulatas keegi Mihhailile oma „nutika". „Kaks ahvi, üks „selfi"" sai siiski ära tehtud nagu naksti. Õnnelik Mihhail Mandariin käskis otsekohe tuua ka 30 000 rahaühikut; rahapakk kinnitati kleeplindiga otse rabelevale ahvile turjale.
Nüüd sai (Aafrika) ahv lõpuks rahulikult oma „euro-rännakuid" jätkata, tuisates minema nii kiiresti kui koivad võtsid.
Veidi hiljem sai Mihhail Mandariin siiski uut ägedust juurde, sest ühtäkki ta avastas, et nii tema universaal-ustekaart kui ka ajapikku armsaks saanud „põhinutikas" on tema enda poolt äsjase „super-sõjatantsu" käigus täiesti puruks tallatud. Prillid, paganad, tuli kah uued muretseda… Uuesti, sedapuhku juba puhtast vihast, endisel kujul „tantsima" Mihhail Mandariin aga siiski enam ei hakanud, sest juba esimese liigutusega lõi ta end vastu lauanurka ära. Ulgumise ja kriiskamise võimendumine oli see-eest küll jälle võimas. Polnud üldsegi võimalik aru saada, et metsik ahv, ikka see äsja Aafrikast saabunu, oli ammu plehku pannud. Vastu uutele „selfidele".
Biedermannid, tulesüütajad ja meie
Päris lõppu ka kultuurisoovitus. Šveitsi kirjanik Max Frisch on avaldanud 1953. aastal huvitava näidendi: „Härra Biedermann ja tulesüütajad". Suisa uskumatu täpsusega kirjeldab see tänapäevast „läänelikku maailma" ja loomulikult ka Eestis valitsevat hetkeseisu. Siinkohal pakuks kuulamiseks selle loo eestikeelset kuuldemänguvarianti 2000. aastast.
Kuid lootus kaob ju viimasena; parandagem seega meelt, ehk see siiski aitab veel, lugupeetud rahvas!