KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: kuidas ma regionaalpoliitikasse ei läinud
Olles juba üle kümne aasta tagasi tõmbunud igasugusest otsesuhtlemisest kaaskodanikega võin kinnitada täie vastutustundega, et see oli ainuõige otsus, kirjutab Jüri Kotšinev.
Olles juba üle kümne aasta tagasi tõmbunud igasugusest otsesuhtlemisest kaaskodanikega võin kinnitada täie vastutustundega, et see oli ainuõige otsus, kirjutab Jüri Kotšinev.
Muu siin enam ei aita kui elav eeskuju kunagistest aegadest, kus selline linnaametnik nagu timukas distsiplineeris omaaegseid linnaametnikke ainuüksi oma kohaleilmumisega paremini kui kõik epistlid ja manitsused, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Olles Euroopa Liidu marionett, kelle üle irvitatakse ka Euroopas juba mõnda aega, ei ole Eesti välispoliitikutel moraalset õigust Gruusia valikuid halvustada ega kritiseerida, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Praegune kohalike valimiste eelne võitlus siin Eestis vaid osa suuremast poliitilisest vastasseisus „arenenud maailmas".
Ei tohi valida punaseid, kollaseid, pruune või lillasid, vaid tuleb valida neid kandidaate, kes on sini-must-valget värvi, kirjutab Jüri Kotšinev.
Linnast ja riigist tuleb võimult tõrjuda oma ülbusesse uppuvad parasiidid. Valida tuleb rahvuslikke jõudude esindajaid. Neid, kes ei taha asendada Tallinna muistseid torne modernsete tuulegeneraatoritega. Vaktsiinihulle ja globaalse vasakideoloogia järgijaid, igat liiki tolereerijaid ja eurolibereid ei tohi võimu juurde enam lasta, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kui vanemate ülalpidamist ei olnud enam vaja ja perekonna loomine koos laste saamisega ei olnud inimeste vananedes elatusvahendite saamisel hädatarvilik, hakkas mõranema traditsiooniline perekond ja sellele toetuv euroopalik ühiskonnamudel ning lõpuks ka traditsiooniline riiklus kui selline, leiab Jüri Kotšinev.
Keegi poleks veel mõni aeg tagasi uskunud, et reformarid oma targa juhiga eesotsas suudavad seda, mida poleks suutnud ükski opositsioon.
Ajalugu kordub, aga seekord on oht, et mitte farsina, vaid suure tragöödiana. Praegused kohalikud kupjad on julmemad ja küünilisemad kui kunagised ENSV aegsed konformistid. Tihti on nad kunagise nomenklatuuri otsesed järeltulijad, kirjutab Jüri Kotšinev.
Eestimaa sadulasse panna lubanud reformi „noor trummilööja" ja kavalpea kilekotimees Michal puurisid reformarite laeva põhja sellised augud, et heeringat, kes „laeva põhja augu sõi", ei ole enam tarvis, kirjutab Jüri Kotšinev.