Enne Esimest Maailmasõda nimetati Balkani riike "Euroopa püssirohutünniks". Jugoslaavia hävitamine jättis Balkanile maha hulga üksteise vastu ägedalt meelestatud rahvaid ja riike. Vähemalt kolmel Balkanimaal toimuvad kas suured rahvarahutused või tegeletakse riigi tükeldamisega.
16. märtsil toimus Serbia pealinnas Belgradis massimeeleavaldus, millest võttis osa vähemalt sadu tuhandeid, mõningate andmete kohaselt üle miljoni inimese.
Serblaste rahulolematus võimudega plahvatas, kui 1. novembril 2024. aastal Novi Sadi linnas toimunud õnnetuse järel, milles raudteejaama varikatuse kokku kukkumise tagajärjel hukkus 15 inimest, ei võetud ühtegi ametiisikut ega poliitikut vastutusele. Nagu mitmel pool mujal, kaasneb suurte taristuobjektidega Serbias korruptsioon ja võimurite ning ettevõtete kokkumängu ja sellest tulenevat hoolimatust nähakse õnnetuse peamise põhjustajana.
Algselt tudengite korraldatud meeleavaldustega ühinesid Jugoslaavia sõja veteranid, põllumehed, mootoratturite gruppeeringud ja paljud teised. Nõutakse nii uusliberaalsesse Serbia Progressiivsesse Parteisse kuuluva presidendi Aleksandar Vučići kui sama partei juhitava valitsuse, eesotsas peaminister Miloš Vučevićiga, ametist lahkumist.
Belgradi meeleavalduste puhul tasub tähele panna, et meeleavaldustel pole näha Euroopa Liidu sümboleid, küll aga ohtralt rahvariietes inimesi ja ikoone koos rahvuslippudega.
16. märtsil toimunud Belgradi meeleavaldust peetakse Euroopas üheks viimaste aastakümnete suurimaks kodanike väljaastumiseks.
Bosnia ja Hertsegoviina
Bosnia ja Hertsegoviina üks kahest osast on Republika Srpska (Serblaste Vabariik). Serblaste Vabariigi president Milorad Dodik otsustas 13. märtsil, et just nüüd on hea aeg võtta ette Republika Srpska eraldumine Bosnia ja Hertsegoviinast, kuigi liitriigi põhiseadus välistab sellise võimaluse.
Dodikit ja tema juhitud Sõltumatute Sotsiaaldemokraatide Liitu (SNSD) toetab suurem osa Serblaste Vabariigi elanikest, millest hoolimata teatas Bosnia ja Hertsegoviina valitsus, et soovib serblaste juhi kinni võtta. Vabariigi korrakaitsejõud kinnitavad, et kaitsevad Dodikit arreteerimise eest.
Bosnia ja Hertsegoviinat juhivad nõdra võimuga rahvusvaheline eriesindaja ning ministrite nõukogu, kuhu kuuluvad vastakate nägemustega rahvusparteide esindajad. Peale Jugoslaavia puruks pommitamist ja uute riikide asutamist pole ühendriigis rahvusküsimusi õnnestunud lahendada. Bosnia ja Hertsegoviina ministrite nõukogu toetavad Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriikide (endine?) süvariik, Dodikit väidetavalt Venemaa ja Serbia.
Serblaste Vabariigis kavatsetakse kehtestada uus põhiseadus, iseseisvuda, luua oma armee ja õigussüsteem ning pisut pikemas perspektiivis tõenäoliselt ühineda Serbiaga.
Bosnia ja Hertsegoviina serblaste ja bosniakkide ning horvaatide vastuolusid peetakse Balkanil kõige suuremaks ohuks rahule.
Rumeenia
Rumeenia on kolmest rahutust Balkani riigist ainus Euroopa Liidu liige. Kuna Euroopa Liit meenutab üha rohkem diktatuuri ning peab järjest vähem lugu õigusriigi põhimõtetest, keelati nomenklatuuri mitte kuuluval sõltumatul rahumeelsel kandidaadil Călin Georgescul presidendiks kandideerimine ära.
Alates 2024. aasta detsembri algusest, kui viimaseid päevi võimul oleva Ameerika Ühendriikide demokraatide valitsuse ja Euroopa Komisjoni nõudmisel tühistati Rumeenia presidendivalimised, on riigis toimunud lakkamatud massimeeleavaldused, millest on võtnud osa korraga vähemalt kümned tuhanded inimesed.
Euroopa Liit toetab jätkuvalt korrumpeerunud Rumeenia ühisparteid, Ameerika Ühendriikide konservatiivse valitsuse sõnul tuleb Georgescu lubada valimistele. Rumeenia uued presidendivalimised toimuvad mais ja riigis on eelolevatel kuudel oodata huvitavaid aegu.
Kosovo ja Türgi
Kõigele lisaks tülitseb Serbiaga jätkuvalt Kosovo. Kosovo kuulutas ennast 2008. aastal riigina iseseisvaks. Serbia peab seda tänaseni enda osaks. Suurem paugutamine on jäänud ära ainult põhjusel, et riigis asuvad tänaseni NATO rahuvalvajad. Rahvusvaheliselt nimetatakse Kosovot "osaliselt tunnustatud riigiks".
Sellele kõigele lisavad vürtsi Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ja teda toetava kliki uus-osmanlikud ambitsioonid. Türgi okupeerib tänaseni osa ühest Euroopa Liidu liiduvabariigist.
Toimetas Karol Kallas