Joe Biden Jill Bideni ja lapselapse Naomiga Delaware'i osariigi Rehobothi plaažil Foto: Scanpix

Ameerika Ühendriikide tuntud meedia- ja avaliku elu tegelane Ben Shapiro kirjutab Daily Wire'is, kuidas Demokraatlik partei tegeleb pettusega, sest Joe Biden on sisuliselt laip ja Kamala Harris ei taha millegi eest vastutada.

Kui keegi ennast viimasel ajal tunneb kurjana, siis ta pole üksi.

See ajab kopsu üle maksa, kuidas meid, ameeriklasi, Ameerika Ühendriikide presidendi, tema haletsusväärse asepresidendi ja veel haletsusväärsema korporatistliku meedia poolt täieliselt sohutatakse.

Need kolm kujutavad endast tallalakkumise korruptsiooni ringmängu triumviraati. See on päriselt õudne. Põhjus, miks see on päriselt õudne, seisneb selles, et maailm seisab silmitsi kolmanda maailmasõjaga, seda eriti Lähis-Idas. Näiteks täna (12. august) kirjutas Liibanoni meedia, et üks jõulisemaid terroristlikke rühmitusi Hezbollah, mis tegutseb Liibanonis ja kujutab endast Iraani käepikendust, kavandab Iisraeli vastu laiaulatuslikku rünnakut. 

See on fakt, et Hezbollah teeb selliseid ettevalmistusi. Seda võib näha kasvõi tõigast, et nad evakueerisid Iisraeli vasturünnakute kartuses oma Beiruti peakorteri. Ameerika Ühendriigid mobiliseerivad Vahemere idaossa väga suuri sõjajõude. Väidetavalt Ameerika Ühendriikide presidendi nimel või kaitseminister Lloyd Austini käsul liigutatakse lennukikandjaid.

Ajal kui juhtuvad kõik sellised asjad, magab Ameerika Ühendriikide president Delaware'i osariigi plaažil. Ta ei tee mitte mingisugust tööd. Sellega seoses tõuseb tõsine ja õigustatud küsimus: miks Ameerika Ühendriikide valitsuse tipus laiutab täielik vaakum?

Võib ju väita, et Joe Biden sai oma tööga suurepäraselt enne avalikku arutelu Donald Trumpiga hakkama, kuid peale seda debatti leidsid demokraadid ja meedia, et ta ei ole võimeline enam olema Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Ta pidi lahkuma. Ta on seniilne. Ta annab igast otsast järele. Selle tõttu temast vabaneti. Siis ta kadus ära.

Kuid ta on jätkuvalt Ameerika Ühendriikide president. Just see näitab nende [kolme] hämmastavat ebaausust ameeriklaste suhtes.

Kui keegi valib presidendi, siis ta väärib presidenti. Mis Bidenisse puutub, siis mina tema poolt ei hääletanud. Ma ei hääletaks eales tema poolt. 

Kuid ta on minu president, sest ta on praegu Ameerika Ühendriikide president, mis tähendab, et tema kasutada on kõik Ameerika Ühendriikide põhiseadusega ja 2020. aasta presidendivalimistega talle usaldatud täitevvõimu vahendid.

Kuid ta on läinud. Teda ei ole enam tegelikult ametis. Maailm põleb, ja teda pole kohal.

Kamala Harris teab, et see inimene on kadunud. Seda teab terve valitsus. Seda teab kogu meedia. Kõik ameeriklased teavad, et ta pole enam kodus.

Tõsiasi on seegi, et terve maailm teab, et Biden pole enam kohal. Selle tõttu võtavad nad ette väga julgeid samme. Iraanlased astuvad väga julgeid samme. Mispeale valitsuse julgeolekunõunik Jake Sullivan üritab iraanlastele selgeks teha, kui suures mahus nad võiksid rünnata Iisraeli ilma, et see tooks kaasa mingisuguseid tõsisemaid juudiriigi vastulööke. Ukrainlased tungivad Venemaale, kuid Biden magab kuskil Delaware'i rannal, kus Jill Biden hoiab unerännakute ajal tema kätt.

See kõik kujutab endast äärmist lugupidamatust ameeriklaste vastu. Nad tunnistavad juba, et Biden on jätnud maha oma maise keha, kuid ometigi on ta jätkuvalt Ameerika Ühendriikide president.

Ainus põhjus, miks Harris on ta paigale jätnud ja pole algatanud põhiseaduse 25. paragrahvi kohast tagandamisprotsessi, on see, et Biden ei läheks mitte kuhugi. Biden usub tänaseni, et ta peaks saama kuldkella ja Demokraatide valimiskongressi esimesel õhtul kiidukõnede au osaliseks.

Loomulikult soovib Harris teda iga hinnaga oma kohal hoida, sest kui Harrisest saaks Ameerika Ühendriikide tagasivalimist taotlev tegevpresident, siis vastutaks tema kõige toimuva eest.

Kuid Harris ei soovi vastutust. Ta ei taha millegi kohta aru anda. Ta ei soovi, et teda pandaks kokku Bideni ametiajal toimunuga.

Demokraadid, oma jälestusväärses võimujanus, arvestamata mingisugustegi tagajärgedega, peavad vajalikuks pidada ovaalkabinetis laipa ja seda just nüüd kui maailm põleb.

Nad saavad aru, et kui Harrise kukile langeb Bideni taak, siis ta kaotab valimised. Mida nad siis teevad? Nad jätavad laiba oma kohale. Sest nii süüdistavad ameeriklased kõikides halbades poliitikates laipa.

Samal ajal kannab Harris Ameerika Ühendriikide olümpiavõistkonna jopesid ja teeskleb rõõmsameelsust, teeb valimiskampaaniat ning eirab ajakirjanduse küsimusi.

Meedia, tallalakkujad nagu nad on, on võtnud enda kanda pretoriaanide ülesanded. Demokraatide meedia inimsajajalgne ainult kasvab.

See kõik teeb kurjaks, sest Ameerika Ühendriikide kodanikuna mulle meeldiks, kui meil oleks president, isegi halb president, kes vastutaks toimuva eest ja keda kodanikud võiksid vastutusele võtta.

Kuid nemad tahavad presidenti, keda ei saa vastutusele võtta, sest ta on seniilne ja presidendikandidaati, keda ei saa vastutusele võtta, kuna too pole president.

Tõlkis Karol Kallas