Kopenhaageni Konsensuse president ja energeetikaekspert Bjørn Lomborg leiab Kanada majanduslehes Financial Post avaldatud arvamusloos, et ainukene võimalus kliimamuutustega võitlemiseks on kõigile maailma inimestele taskukohaste ja tõhusate roheliste energiatehnoloogiate leiutamine.
Kolm aastakümmet on kliimasõdalased näinud vaeva fossiilkütuste nii kalliks muutmisega, et inimesed on sunnitud nende tarbimisest loobuma. Nende unistusest on saanud reaalsus: energiahinnad on kontrolli alt väljunud ja olukord muutub peatselt veelgi hullemaks. Samas pole keegi kliimamuutuste vältimise heaks pea midagi ära teinud.
Eelmisel aastal kasvasid energiakulud tööstusriikides 26 protsenti ja käesoleval aastal suurenevad need viiskümmend protsenti. Kuigi lääneriikide valitsused süüdistavad hinnatõusus Venemaa sõda Ukraina vastu, kasvasid hinnad juba enne seda, sest kliimapoliitikad on valmis meisterdatud viisil, et lõpetada ära igasugused investeeringud fossiilkütuste tootmisesse.
Alates 2015. aasta Pariisi kliimaleppe allakirjutamisest, on 1200 maailma suurimat energiakorporatsiooni vähendanud investeeringuid nafta ja gaasitootmisesse rohkem kui kaks kolmandikku. Tohutu hindade kasv on paratamatu tulemus kui järjest näljasemast süsteemist üritatakse välja pigistada järjest rohkem energiat.
Kliimapoliitikad on valmis meisterdatud viisil, et lõpetada ära igasugused investeeringud fossiilkütuste tootmisesse.
Olukorra, miks tänased kliimapoliitikad põhjustavad tarbijatele ja ettevõtetele ohtralt kannatusi, kuid mille mille heastav mõju kliimale on pea olematu, taga on kaks põhjust.
Esiteks: päikese ja tuuleenergia on maailma energiavajadusest võimelised ära katma ainult murdosa. Meeletute subsiidiumite ja poliitilise toetuse najal tegutsev roheelektri tööstus andis 2020. aastal maailma elektritoodangust ainult üheksa protsenti. Hoonete kütmine, transport ja tööstusprotsessid nõuavad palju rohkem energiat kui ainult elekter. Kui need sisse arvestada, siis päike ja tuul katsid toona ainult 1,8 protsenti maailma energianõudlusest. Kõige selles juures on elektrit kõige hõlpsam süsihappegaasi heitmetest puhastada, kuid mitte midagi arvestusväärset ei ole siiani ära tehtud ülejäänud nelja viiendiku maailma energia rohestamise heaks.
Päikese ja tuuleenergia on maailma energiavajadusest võimelised ära katma ainult murdosa.
Teiseks, isegi rikkale maailmale on jõudnud kohale, et väga vähe inimesi on valmis maksma seda tohutut hinda, mida nõuab majanduse viimine null CO2 heitmeteni. Kasvavad hinnad tekitavad tööstusriikides energiavaesust ja energiakulud kasvavad veelgi. Saksamaa kulutab 2025. aastaks kliimapoliitikatele rohkem kui pool triljonit eurot, kuid sellel on õnnestunud vähendada sõltuvust fossiilkütustest võrreldes 2000. aastaga tänaseks 84 protsendilt 77 protsendini. McKinsey hinnangul nõuab null heitmeteni jõudmine Euroopalt igal aastal 5,3 protsenti selle sisemajanduse kogutoodangust. Saksamaa jaoks tähendab see aastas rohkem kui 200 miljardit eurot, mis on suurem summa kui riik kulutab kokku haridusele, korrakaitsele, kohtutele ja vanglatele.
Väga vähe inimesi on valmis maksma seda tohutut hinda, mida nõuab majanduse viimine null CO2 heitmeteni.
Lääneriikide poliitikakujundajad ei saa jätkata ülikalliste poliitikate jõustamisega ilma, et sellele ei järgneks tagasilööke. Kui energiahinnad kasvavad, suureneb sellega koos ka pettumus ja vaen, millele näiteks osutab Prantsusmaa kollavestide liikumine.
Miljardite maailma kõige vaesemate inimeste jaoks tähendavad kasvavad energiahinnad veelgi suuremat muret, sest need tõkestavad nende tee välja vaesusest. Samuti teevad need väetised talupidajate jaoks kättesaamatult kalliks, mis ohustab omakorda toidutootmist. Heal järjel riigid võivad mõne kliimapoliitika põhjustatud valu üle elada, kuid arenevad majandused, nagu näiteks India ja Aafrika vaesemad riigid, ei saa ohverdada majandusarengut ja vaesuse kaotamist kliimamuutuste piiramisele.
Miljardite maailma kõige vaesemate inimeste jaoks tõkestavad kasvavad energiahinnad nende tee välja vaesusest.
Globaalselt tähendab rohelise energia võimetus võistelda fossiilkütustega, et maailm jääb edaspidigi neist sõltuvaks. Kui Rahvusvaheline Energiaagentuur analüüsis tänaseid ja kavandatavaid energiapoliitikaid, leidis see, et 2050. aastaks katavad kaks kolmandikku maailma energiavajadusest jätkuvalt fossiilkütused, mis on ainult natukene vähem kui tänane 79 protsendi määr.
Roheenergia üheks suurimaks läbikukkumiseks võib pidada asjaolu, et süsihappegaasi heitmed jätkuvalt suurenevad. 2021. aastal olid inimtegevusest põhjustatud CO2 heitmed ajaloo suurimad. Käesoleval aastal suurenevad need tõenäoliselt veelgi. Ilmselgelt on kliimapoliitikad ebaõnnestunud. Muutes sunnikorras fossiilkütuste hinnad kallimaks, on poliitikakujundajad rakendanud vankri hobuse ette. Mida kõik tegelikult vajavad, on tõhusam ja palju odavam roheline energia.
Muutes sunnikorras fossiilkütuste hinnad kallimaks, on poliitikakujundajad rakendanud vankri hobuse ette.
Inimkond on innovatsiooniga saanud üle paljudest väljakutsetest. Õhusaastet linnades ei vähendatud autosõidu ära keelamise, vaid heitmeid piirava katalüüsmuunduri leiutamisega. Nälga maailmas ei vähendatud sundides inimesi vähem sööma, vaid nn rohelise revolutsiooniga, mis võimaldas talunikel toota palju rohkem toitu.
Paraku on viimase kolmekümne aasta jooksul rohelise energeetika innovatsiooni eiratud. 1980. aastal kulutas rikas maailm rohkem kui kaheksa senti iga 100 SKT dollari kohta madalate heitmetega tehnoloogiatele. Kuna kliimapoliitikad keskendusid fossiilkütuste kallimaks muutmisele, on kulutused rohelisele teadus- ja arendustegevusele tänaseks vähenenud vähem kui nelja sendini iga saja SKT dollari kohta.
Kopenhaageni konsensuse teadlased, kelle hulgas on kolm Nobeli majandusauhinna laureaati, on tõestanud, et kõige tõhusamaks kliimapoliitikaks on rohelise teadus- ja arendustegevuse rahastuse suurendamine viis korda, aastas 100 miljardi euroni. Seda on üle seitsme korra vähem, mida maailm kulutas 2021. aastal tänastele, enamuses küündimatutele, rohelistele tehnoloogiatele (kokku ca 750 miljardit €).
Kõige tõhusamaks kliimapoliitikaks on rohelise teadus- ja arendustegevuse rahastuse suurendamine viis korda, aastas 100 miljardi euroni.
Keegi ei tea seda, millal ja kus saavutatakse tehnoloogiline läbimurre. See võib juhtuda tuumaenergeetika vallas, mis tagab erinevalt tuulest ja päikesest alati varustuskindla elektri, kuid on täna veel fossiilkütustest kallim. Teadus ja arendustegevuse tulemusel võivad neljanda põlvkonna reaktorid tagada palju odavama, tõhusama ja turvalisema elektrivarustuse. Samas tuleb otsida läbimurdetehnoloogiaid kõigis energiatehnoloogiates, alates odavamast päikese ja tuuleenergeetikast, millele on lisatud elektrivõrgu mõõdus väga odavaid salvestusvõimalusi, kuni CO2 eemaldamise, fusiooni, teise põlvkonna biokütuste ning paljude muude tehnoloogiateni.
Kliimamuutuiseid ei hoita ära fossiilkütuste ülikalliks ja kättesaamatuks muutmisega, vaid roheliste tehnoloogiate nii odavaks leiutamisega, et kõigil on võimalik neile üle minna.
Tõlkis Karol Kallas