Ühendkuningriigi kultuuriajakiri ArtsProfessional korraldas oma lugejate seas sõnavabaduse küsitluse, millest selgus, et konservatiivsetel vaadetel pole riigi kunstiilmas kohta. Kui keegi julgeb vasakäärmuslusele vastu hakata, tabavad sellist kunsti- ja kultuuriinimest tagakius ning põlgus.
Uuringu tutvustuses tõdetakse: "Arvatakse, et inimesed, kes tegutsevad kunsti- ja kultuurivaldkonnas, on avatud, üksteise suhtes sallivad, tervitavad arutelusid ja erinevaid arvamusi, seisavad oma põhimõtete eest ning on valmis nende eest võitlema. ArtsProfessionali "Sõnavabaduse uuring" näitab, et selline arusaamine on tõest väga kaugel. Rohkem kui kaheksa kümnest vastajast nõustusid väitega, et "inimesed, kes töötavad kunsti- ja kultuurivaldkonnas riskivad vastuolulisi arvamusi avaldades ametialase tõrjutusega." Sellised arvamused on kenasti kokku võetud ühe vastaja kommentaaris: "Ma olen tihti hirmust "tühistamise" ees (fear of being cancelled) sunnitud ennast tsenseerima või tegema seda pelgusest, et peavoolu tõekspidamistega mitte nõustudes hakatakse mind taga kiusama…"
Vastajate sõnul pole kultuurivaldkonnas tegutsejad sugugi nii avatud, kui väidetakse ja valdav on salatsemine ning noa selga löömine.
Nii nagu Eestis, elavad Ühendkuningriigi kunstiinimesed suures osas projektide rahast ja üheks suuremaks enese arvamuste piiramise põhjuseks on hirm rahastuse kaotamise ees.
Kui üheksakümmend protsenti vastanuist nõustus seisukohaga, et "kunsti- ja kultuurisektor on kohustatud kasutama oma erakordseid talente rääkimaks olulistest asjadest ja tegema seda hirmuta võimalike tagajärgede ees," siis rohkem kui 80% vastanuist nõustus samuti väitega, et "kunsti- ja kultuurivaldkonnas tegevad inimesed, kes jagavad vastuolulisi arvamusi, riskivad ametialase tõrjutusega."
Uuringu tutvustus jätkab: "Meie uuring osutab kuidas kogukonnas, mis on enda arust liberaalne, avatud meelelaadiga ja õiglane, valitsevad tegelikult väljapressimine, kiusamine, alandamine ning sallimatus."
Erilise surve all on inimesed, kelle poliitilised vaated kalduvad tsentrist paremale ja isegi need, kes ei ole piisavalt virgunud (woke).
Kunstiilmas ollakse sallimatud eelkõige seisukohtade suhtes, mis kalduvad vasakideoloogilistest normidest kõrvale. Kõik, mis progressiivide vaatenurgast on "poliitiliselt ebakorrektne" – nagu näiteks Brexiti või konservatiivide toetamine – on seisukoha väljendamiseks riskantsed teemad.
Samamoodi on "miiniväljad" ja arutelu välised religiooni, seksuaalsuse ja sugude teemad. Ühe vastaja sõnul "kõigesse, millel on tegemist sooküsimustega, eriti muutsooliste muredega, suhtutakse äärmiselt kriitiliselt (a lot of flak)."
Ühekülgne suhtumine Brexitisse on ainult jäämäe tipp. Uuring annab mõista, et põlu alla viivad kunstiinimese ka mitte-vasakpoolsete poliitiliste parteide toetamine. "Kunstimaailmas domineerib täna monoliitne poliitiliselt korrektne klass [mille moodustavad valged priviligeeritud keskklassi kuuluvad inimesed], kes sunnivad oma sallimatud vaated peale kogu valdkonnale," seletas olukorda üks vastaja. "Kunstivaldkonnas töötavad inimesed, kui nad ei soovi omale külge saada rassisti, ksenofoobi, fanaatilise tõpra või muud sarnast silti, ei saa küsimuse alla seada ühtegi äärmusvasakpoolset või poliitkorrektset ideed," leiab teine küsiteldu. "Kunstimaailm on virgunute mülgas," arvab kolmas.
Samamoodi on tabuteemad seksuaalsus ja sugu. "Kunstnikud, eriti naiskunstnikud, kardavad hakata vastu soomuutmisõiguslastele ja seda hirmust, et viimased tulevad neile kallale nii verbaalselt kui füüsiliselt," tunnistab üks küsitluses osalenu.
"Mõnikord pean ma kaaluma, kas tekstis, mida ma tahan edastada, peavad olema teemad, mis võivad inimesed minust ära pöörata. Kui nimetatud asi on minu jaoks tähtis, jään ma oma sõnumi juurde. Kui sellised teemad just kõige tähtsamad ei ole, siis ma taltsutan ennast. Ma olen tihti oma kunstilisi tõekspidamisi reetnud, kuid ma pean ka endalt küsima, kas keegi üldse minust midagi teada tahab," kirjeldab Ühendkuningriigi kunstiilmas valitsevat olukorda üks vastaja.
Toimetas Karol Kallas