Puerto Rico sotsiaalmeediaisik, kes kasutab varjunime El Gato Malo, kirjeldab mõttekoja Brownstone Institute'i veebiväljaandes, kuidas ühispartei on teinud õigusriigi kolmest võimuharust fašistliku ühisvõimu.
Ajast kui fašistid olid veel popid ja noortepärased, on pärit ühe tuntud ja hirmutegudega kuulsaks saanud fašisti tsitaat. Autoriks on Oscar Benavides, kes oli aastatel 1933–1939 Peruu president. Alljärgnev tsitaat on täna sama asjakohane kui toona:
"Minu sõpradele kõik; minu vaenlastele seadus."
Selle lausega on tänase päeva olud Ameerika Ühendriikides kenasti kokku võetud.
See [seadus] on jõud, mis koguneb õigussüsteemi kontrollivate inimeste juurde. Sellise võimu jaoks, sõna otseses mõttes, pole tähtis, mida seadused tähendavad. Loeb ainult see, mida seaduse võimu käitlevad inimesed seadustega peale hakkavad.
Kes antakse kohtu alla ja mille eest?
Kelle kuritegusid ei panda tähele?
Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium võib "kaotada ära" triljoneid dollareid.
Ameerika Ühendriikide kongress võib jagada laiali 1,7 triljonit dollarit ilma, et hääletamiseks oleks koos seadusandlik kvoorum.
Nende inimestega ei juhtu mitte midagi.
Kuid kui keegi juhtub valesti oma maksudest arvama maha juustuburgeri,
läheb see inimene vangi.
Kohtuvõimust on kiirkorras saamas oluline võimubaas.
See oli Sorose jõugu üks olulisemaid avastusi, kui nad said aru, et linnade prokuröride valimisi [USA-s on kohtunikud ja prokurörid poliitilised ametid] saab mõjutada väga väikeste summadega või seades üles "õige" kandidaadi vastashäälte lõhki ajamiseks kolmandaid kandidaate. Hasartmängu moodi poliitika on ühendatud kasumit teenivate investeeringutega. See töötab. Tulemuseks on määratu kõike kontrolliv võim ilma, et selle juures peaks kellelegi aru andma.
See on imeline võim, kui seaduste rikkumine teatud isikute jaoks mingeid tagajärgi kaasa ei too, kui samas isegi välja mõeldud süüdistusega saab hävitada igaühe, kes sellise inimese tegevuse kohta julgeb midagi iitsada.
Need inimesed ei allu kellelegi.
Kindlasti mitte seadustele.
Isegi mitte põhiseadusele. Mitte millelegi.
See on absoluutne, vastustamatu fiat ja mida rohkem keegi seda väärkasutab ja seda tehes jääb karistamata, seda enam see halvab vastaste moraali, hirmutab ja alandab nad nõustuvale kuulekusele. Elanikkonna vaim muutub üha armetumaks ja lootusetumaks, kuna kuskilt ei paista kellegi jaoks õiglust ega väljapääsu.
Kui keegi astub vale sammu, siis võetakse talt ära kõik tema bitcoinid või kistakse "protsess on ise karistus" rattasse, kus enda kaitsmisele peab kulutama miljoneid dollareid. Samal ajal saavad kongressi saadikud hullumeelselt rikkaks kaubeldes ettevõtete, mida reguleerivaid seaduseid nad ise kirjutavad, lühiajaliste optsioonidega just enne seda kui nad muudavad seaduseid või külvavad mõne sektori üle toetustega.
Sellest on kiirkorras saamas värdjalik näitemaäng, kus õigusorganeid omavad inimesed kihutavad maanteel 200 kilomeetrit tunnis ja lihtsad inimesed saavad karistada, kui ületavad kiirust kümme kilomeetrit tunnis võrra.
Mida iganes keegi Donald Trumpi kohta arvab, siis lakkamatud rünakud CIA, NSA, FBI, justiitsministeeriumi, kongressi ja Obama/Clintoni/Bideni jõugukaaslaste poolt ületavad kõik hullemadki ettekujutlused. Banaanivabariigi tase on ammu ületatud ja kõigest on saanud suur farss, kuna süüdistus süüdistuse järel osutub näiliseks, väljamõeldiseks või tühiseks.
Samal ajal pühitakse ebamugavad rüperaalid, tõigad ja rumalused vaiba alla. Enne 2020. aasta presidendivalimisi korraldasid Ameerika Ühendriikide õiguskaitse- ja luureorganid suuremat sorti operatsiooni ja valetasid ameeriklastele nii, et maa must. "[Hunter Bideni] rüperaal on võltsing" kõlas toona kindlas toonis väide. See oli päris ja otsene jõhker valimistesse sekkumine. Mitte kedagi pole selle eest tänaseni karistatud.
Ilmselt mitte keegi seda mitte kunagi ka ei tee.
"Seaduse" ees vastutavad ainult lihtsad inimesed.
"Nende" sõbrad võivad omale lubada "kõike".
Täna on võimul kõige kuritegelikum valitsus alates Franklin Delano Rooseveltist. Obamad vähemalt üritasid oma kuritegusid varjata.
No mas.
Kui Ameerika Ühendriikides oleksid teistsugused ajad, oleks tegemist põrutava uudisega. Täna on see ainult "jah, me teame, no ja mis siis."
Täpselt nii näeb välja inimeste moraali laostamine.
Sedasi näeb välja absoluutne fiat. See on puhas, rikkumata mõjuvõimuga kauplemine.
"Tõendid näitavad, et Hunter Biden ja tema ettevõte Rosemont Seneca Partners olid peale aastatepikkust sissemäärimist 2014. aastal Venemaal märkimisväärse laienemise lävel. Tungimisega Venemaa turule kaasnes noorema Bideni teenistus Ameerika Ühendriikide mereväes 2013. aasta maist kuni 2014. aasta oktoobrini, mis lõppes mereväest minema saatmisega, kuna ta andis positiivse kokaiiniproovi. See toimus samal ajal kui Obama-Bideni valitsus üritas suhteid Vene Föderatsiooniga "taaskäivitada".
Üks esimesi äritehingu kirjeldusi, mille Hunter Bideni rüperaalist leiab, on 2010. aasta lõpus päri e-kirjade lõim Devon Archeri, Bideni ja teiste äripartnerite vahel, mille teemaks on "Moskva leping", mille tulemuseks paistab olevat rahaülekanne Rosemontile."
Burisma oli lootusetult korrumpeerunud ja selle suhtes oli algatatud uurimine. Vanem Biden kõrvaldas mõned prokurörid ja tema narkosõltuvuses järglane sai ettevõttes endale mitu miljonit dollarit sisse toonud sinekuuri
Kogu osutatud teema on nii räpane, et ainult pisemgi ots sellest peaks marru ajama viimasegi läänemaailma uurija ja õigusemõistja.
Kuid selle asemel valitseb vaikus.
Minu sõpradele kõik.
Kuid kui vaenlane kasvõi hindab kuidagi valesti laenulepingu tagatisvara, siis sõbralikud kohtunikud ja sõbralikud kohtud üritavad lõplikult selle inimese elu hävitada.
Selline tegevus kindlustab võimu.
"Liitlased" hoitakse sellisel viisil samuti kuulekatena, sest kui keegi eksib, siis tehakse temast järgmise näitemängu kohtuprotsessi peategelane.
Vaenlased elavad pidevas hirmus.
Miks nii paljud vabariiklased on nõrgad ja hirmunud sülekoerad, kes mängivad võimetut opositsiooniparteid? Võib-olla on see nii sellepärast, et neis äratab õudust mõte, mis võib juhtuda siis, kui justiitsministeerium valib näitliku õppetunni andmiseks välja kellegi nende seast.
Mõni üksik inimene lihtrahva seast võib mängida dissidenti ja osutada probleemidele, kuid mitte midagi sellist ei ole lubatud neile, kelle käes on natukenegi päris võimu. Kindlasti ei saa seda endale lubada demokraatide ja vabariiklaste juhtkonnad. Nemad on seniilsed, nürimeelsed ja kuulekad. Senati vabariiklaste juht "ekraanisäästja moodi toimiv" Mitch McConnell võib küll ameti maha panna, kuid tema järglasest ei tasu loota midagi paremat. Kindlasti mitte kedagi jõulisemat.
Kujutage ette, et Burisma loos vahetatakse Bideni nimi Trumpi oma vastu. Kas mõni täie mõistuse juures olev inimene julgeb väita, et seda ei käsitletaks teisiti?
See ei ole poliitika, tegemist on mitte kellegi eest vastutavate aparatšikute diktatuuriga, millest on välja kasvanud midagi tõeliselt jõledat.
Sedasi hävitatakse viimanegi usaldus süsteemi vastu.
Sedasi muutub süsteem seadusetuks, kapriisseks, üdini ebaõigalseks, kallutatuks ja võltsiks.
Seda tõika enam isegi ei püüta varjata, sellega hoopis uhkeldatakse.
Selline suhtumine on tunginud sügavale Ameerika Ühendriikide kohalikule, osariigi ja föderaalsele võimutasandile.
Sellise korruptsiooni välja juurimiseks on vaja laiaulatuslikku kodanikualgatust, mille juures ei tohi jätta kahe silma vahele mitte kedagi ega midagi. Kõik limukad tuleb kätte saada ja kõrvaldada. See võtab aastaid.
Mängus on riigi aluspõhimõtted ja seadused.
Ilma nendeta valitseb diktatuur, kuigi näha pole ühtegi diktaatorit, keda kõrvaldada.
Kogu süsteem muutub ainult värdjalikumaks.
Addendum: asjad muutuvad huvitavaks selles kohas, kus kildkonnad kukuvad omavahel maid jagama, kelle käes on kapriisse seaduse jõustamise ohjad. Seda võis näha Nõukogude Venemaal, maoistlikus Hiinas ja fašistlikes riigisüsteemides. Ühel päeval võib olla inimene puutumatu. Järgmisel päeval saadetakse ta Gulagi. Kui Hunter on äkisti kohtu all, siis võib olla kindel, et Nancy Pelosi (Demokraatliku partei juhtivpoliitik) ja Gavin Newsom (California osariigi kuberner, juhtiv demokraat) on võitnud.
Tõlkis Karol Kallas