Kanada ettevõtete juhid hüppasid innuga kliima ja ESG rongi peale. Tegemist on "sidusrühmade" revolutsiooniga, mis tänaseks õgib neidsamu ettevõtjaid, kirjutab National Postis mõttekodalane ja õigusteadlane Bruce Pardy.
1978. aastal esimest korda eetrisse jõudnud kitšilikus kosmoseooperis Battlestar Galactica mängis Kanada näitleja John Colicos reetur Baltarit, kes aitas Cylonite robotite tsivilisatsioonil rünnata inimkonda. Peale inimeste pea täielikku ilmaruumist minema pühkimist veeti Baltar Cylonite kõrgi juhi ette. "Mis on saanud meie kokkuleppest," nõudis reetur? "Minu koloonia lubati alles jätta," nõuab ta. "Kuidas te saate muuta kokkulepet ühepoolselt," kurjustab Baltar kui ta ei saa oma tasu. Robot vastab: " Sa oled kogu sõda mõistnud valesti. Vastaspoolelt ei tohi ellu jääda mitte keegi." Baltar mõmiseb selle peale: "Kindlasti te ei mõelnud selle all mind."
Selline tunne peaks olema tuttav korporatiivsele Kanadale. Peale aastatepikkust kapitalismi reetmist ja koostööd kliimahüsteerikutega, visati Kanada ettevõtted eriti alandaval kombel hakklihamasinasse.
20. juunil sai Bill C-59 kuningliku kinnituse. Tegemist on sadade lehekülgede pikkuse koogel-moogel laadis painavate sätete reaga, mis on seotud eelmise aasta kevadise eelarve ja sügisese eelarve täiendustega (fall economic statement). Sellesse pakki on maetud kaks osa, mis keelustavad "rohepesu". Ettevõtted ei tohi enam väita, et nende tooted ja tegevused aitavad ära hoida kliimamuutuseid või tagavad mingi muu keskkonnakasu ilma otsese tõestuseta. Osutatud sätted muudavad konkurentsiseadust ja allutavad kliima ning keskkonna teemalised sõnumid samasugustele reeglite režiimile kui eksitav reklaam.
Ettevõtted ja tööstusharude ühendused eemaldasid oma kodulehtedelt ning sotsiaalmeediast kliima- ja keskkonnahoiu lubadused. "Ottawa rohepesu keeld on juba peatanud kliimalubaduste esitamise," kurtis Calgary Kaubanduskoja tegevjuht Deborah Yedlin ajakirjandusele. Tema sõnul puudutab rohepesu keeld kogu majandust, lisab bürokraatlikke koormiseid, peatab investeeringud ja veab kanada niigi nigela tootlikkuse veelgi allapoole. Korporatiivne Kanada on kliimakauplemise kaotaja.
Viimaste aastakümnete jooksul, seda tõenäoliselt kõige suuremas mahus Kanadas, on lääneriikides toimunud kultuurirevolutsioon. Kliimaaktivism on võtnud kohutavad mõõtmed, sotsiaalse õigluse ideoloogia muutunud äärmiselt jõhkraks ja haldusriik (managerial state; sama mis süvariik) vallutanud poliitilise maastiku. Ärijuhid asemel, et kaitsta kapitalismi, konkurentsi, avatud turge, õigusriiki ja teisi lääne väärtuseid, otsustasid võitlemise asemel vaenlase poole üle minna. Iseenda majandusliku heaolu ja mõju säilitamise eesmärgil õppisid nad ära uuskeele ja võtsid omaks progressistliku kollektivismi. Neist said uue režiimi tantsubimbod. Paljudest ärinimestest said isegi sotsiaalse õigluse- ja kliimausklikud.
Ettevõtted võtsid omale uued rollid. Äriinstitutsioonide ühiskondlikuks rolliks ei olnud enam ainult oma kasumite maksimeerimine, nagu seda põhjendas Milton Friedman, vaid nendest said lisaks kõigele muule sotsiaalhoolekande asutused. Need ei pidanud enam ainult olema seaduskuulekad ja pakkuma inimestele soovitud teenuseid ning kaupu, vaid ühtlasi olema agarad sotsiaalse õigluse ja kliimategutsejad. Nad ei pidanud enam teenima ainult oma osanike, vaid lisaks "sidusrühmade" huve, nagu nõuavad keskkonna-, sotsiaal- ning haldustavade (ESG) mudelid.
Turunduses ja retoorikas võeti omaks kliimapööre, ettevõtete sotsiaalne vastutus, sidusrühmade räkit (social licence) ja "mitmekesisus, kaasamine ning õiglus" (DIE). Need hakkasid ennast ehtima Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni jätkusuutlike arengueesmärkide (SDG) sulgedega, mis kujutavad endast ainult sotsialistliku haldusriigi projekti. Kanada Ettevõtete Liit kiitis heaks süsihappegaasi maskustamise ja riigi kliimakavad. Suurimad naftafirmad toetasid null heitmeid ja korrutasid papagoidena valitsuse kliimateemalisi jutupunkte, mille võib võtta kokku: "Kanada kliimategevus aitab ära hoida kliima muutumise."
Sellised seisukohad on üdini väärad. Isegi kui keegi usub inimtekkelistesse kliimamuutustesse, siis kui tema elukohariik ei osale märkimisväärselt antud probleemi tekitamises, siis sellise riigi niigi väheste heitmete vähendamine ei aita probleemi lahendamisele mitte kuidagi kaasa. Kanada heitmete nullini vähendamine ei muuda mõõdetaval määral mitte midagi. Maailma riigid, mis heidavad atmosfääri kõige rohkem kasvuhoonegaase, ei kavatse oma käitumist muuta. Kellegil pole põhjust neid süüdistada. Kõik arukad inimesed teeksid samamoodi.
Kanada on üks maailma parimaid kliimatrummi tagujaid. Heitmemaksud tassivad ainult rohkem raha valitsuse kirstudesse, kuid nende mõju heitmetele on küsitav. Kui heitmemaksude eesmärgiks on muidugi üldse heitmete vähendamine,
Tuule ja päikeseenergeetika, mis õilmitseb ainult riigipoolsete toetuste otsas ja mille külge on ennast naelutanud suur hulk ettevõtteid, ei asenda mitte kunagi fossiilkütuseid. Süsihappegaasi kinni püüdmine ja talletamine, mis on ilmselt kõige nürimeelsem kliima päästmise lahendus üldse, on hingematvalt kallis sümboolne žest, mida pole võimalik mastaapida (skaleerida). Pariisi kliimalepe, koos selle null heitmetega, on muniasjutt.
Kanada ärijuhid ei räägi niisugustest asjadest mitte kunagi. Selline oli kokkulepe: kummardage kliimapuuslikke ja te saate osaks meeskonnast. Täna neid "meeskonda" enam ei taheta.
Progressistlik etatism pole mitte kunagi kliimast hoolinud. Ja soomuutmisest või mis iganes üritus on parasjagu päevakavas esikohal. Sihtmärgiks on alati lääne väärtused ja põhimõtted. Vaba ettevõtlus ja jõukus on sellise süsteemi eesmärkide vaenlane. Kanada ettevõtted reetsid oma ühiskonna põhimõtted. Kuidas valitsus lepingust taganeb? Hävitades teise osapoole.
Kanada ärikogukond ei saa tänaseni revolutsiooni mõttest aru. Revolutsiooni vaenlastest ei jäeta kedagi ellu. Ettevõtjad kindalsti kokutavad selle peale, et "kuulge, te ei mõelnud ju meid".
Tõlkis Karol Kallas