Korruptsioon pole enam haigus, vaid elustiil. See on uus maksusüsteem, mida keegi pole heaks kiitnud, aga kõik maksavad. Kord maksad tanklas, kord elektriarvel, kord lihtsalt vaikimisega. Maksad usaldusega, maksad lootusega, kirjutab Rein Jõgi.

Kõik algab aususest. Kõlab naljakalt, eks? Enamasti just nii see käibki — tehakse alguses aus nägu, räägitakse läbipaistvusest, moraalist, kaasamisest, vabadusest ja missioonist. Siis pannakse üks käsi südamele ja teine taskusse. Ja see teine käsi jääbki sinna. Kui süsteem kord tööle saadakse, pole enam vahet, kas taskus on suts sularaha või "suure venna" leping — põhimõte jääb samaks: kõik on lubatud, kui keegi ei näe.

Aususe lõpp on varguse algus, jah me oleme selle tee juba ammu maha kõndinud. Algul oli see pisike „optimeerimine" — mingi väike komisjon, väike „nõustamistasu", väike kõrvalepõige. Aga vargus on nagu ürask: kui ta end kord kuhugi sisse sööb, ega siis enam teda välja ei saa. Esmalt sööb ta lauaääre, siis kandetala, lõpuks terve maja. Ja kui keegi veel küsib, miks lagi pähe kukkus, siis vastatakse: „kliima".

Vargus ei vaja enam isegi varguse nime. Tänapäeval nimetatakse seda „strateegiaks", „rahanduse ümberkorraldamiseks", „avaliku sektori koostööks", "kulupõhiseks riigieelarveks". Iga uus eufemism peidab vana pattu, ja iga uus komisjon sünnitab järgmise aruande, mille ainus eesmärk on tõestada, et midagi ei juhtunud. Nii sünnibki täiuslik süsteem — varguste ringlus, kus igaüks saab oma osa ja kõik on õnnelikud, kuni tuleb järgmine eelarvekärbe, mida peab rahvas kinni maksma.

Korruptsioon on muutunud "elektrimolekuliks". Ta ei ole enam tegusõna, ta on osake. Ta liigub igas arves, rakuvahetuses, igas hankeprotokollis, igas PowerPointi slaidis, mis räägib „tulevikuinvesteeringust". Süsteem varastab isegi iseend – ja siis saadab endale uhke ordeni ja tänukirja.

Kõige peenemas vormis vargus on alati seaduslik. Seadused kirjutatakse iseenda kaitseks, ja kui miski läheb liiga ilmselgeks, "uuendatakse" seadust tagantjärgi, tehakse uus paragrahv või uus ametikoht, mille ainsaks tööülesandeks on varjata eelmise skeemi jälgi või kõike seda strateegiliselt kommunikeerida(õigustada). See on nagu bürokraatlik matrjoška — iga petuskeemi sees on väiksem petuskeem, ja kui lõpuks põhjani jõuad, leiad sealt mitte midagi – tühjuse – vsjo ukradino do nas.

Kõik toimib, kuni rahval on midagi kaotada. Kui vargus muutub argipäevaks, siis kaotab ausus väärtuse, ja varas saab austatud tegelaseks. Mitte nurga taga, vaid pealaval. Mitte salaja, vaid otse kaamerate ees. Ja rahvas vaatab, naeratab, isegi klatšib kaasa — sest varas on ju „meie mees". Ta varastab küll, aga vähemalt räägib õigesti, on õigete poolel ja varastab ilusasti. Vähemalt on meie oma "sukin sõn"

Korruptsioon pole enam haigus, vaid elustiil. See on nagu uus maksusüsteem, mida keegi pole heaks kiitnud, aga kõik maksavad. Kord maksad tanklas, kord elektriarvel, kord lihtsalt vaikimisega aga raha läheb alati õigete kätesse. Maksad usaldusega. Maksad lootusega. Ja siis avastad, et riigil ei ole enam selgroogu — ainult taskud.

Kõik käib läbi nende taskute: toetusfondid, hanked, erastamised, arengukavad, isegi annetusrahad. Raha liigub nii kiiresti ja nii kavalalt, et enam pole vahet, kas seda üldse on — süsteem ise on muutunud varguse perpetum mobile'iks. Ise ennast toitvaks, ise end õigustavaks, ise end uuesti käivitavaks mehhanismiks.

Suurim nali on selles, et korruptsioon ei ole enam skandaal. Ta on lihtsalt uudis, millel on tähtaeg. Üks päev, kaks päeva, maksimum nädal(nt. Läänemetsa juhtum). Siis tuleb uus „teema", ja vana vargus haihtub nagu hommikune udu — või nagu arve, mis juba „tühistati". Inimesed ei viitsi enam vihastada, sest vihastamine ei muuda midagi. Ja süsteem teab seda. Ta elab rahva väsimusest, lootuses, et tagurlikud jõud ei läheks isegi enam hääletama (näide EKRE viimastest KOV valimistelt üleriigiliselt saadud vaid 8,2%) — jah, ka valima peavad õiged, mitte ainult õiget inimest — et ei protesteeriks, ei valiks, ei huvituks.

Kõige kurvem on see, et vargus ei ole enam isegi sihipärane. Ta on muutunud automaatseks refleksiks. Nagu taevasse suunatud laserkiir, nii liigub ka raha sinna, kuhu ta alati on liikunud — üles, mitte alla. Süsteem on nagu vanaks jäänud arvuti: aeglane, lärmakas ja täis viiruseid, aga keegi ei julge restarti vajutada, sest „mis siis, kui ei lähe enam käima".

Ja nii me istumegi siin, igapäevase „aususe algusega" ja igavese varguse lõputa. Sest see pole enam üksik kuritegu, see on rahvusspordiala. Ja me kõik osaleme — kes pealtvaatajana, kes kaasaelajana, kes lihtsalt sellepärast, et muud mängu enam ei ole.

Aga igal süsteemil on oma kriitiline mass. Ühel hetkel ei jää enam midagi varastada, ja siis hakkavad vargad üksteiselt varastama. See on paratamatu. Iseenda süsteemi ohvrid saavad lõpuks teada, et tühjus ei ole enam ressurss.

Ja võib-olla siis, kui taskud on lõpuks tühjad ja rahvas on jälle päriselt ärkvel, algab uuesti aususe ajastu. Mitte loosungina, vaid instinktina. Mitte deklaratsioonina, vaid ellujäämise vormina.

Aususe lõpp oli varguse algus. Aga ehk tuleb veel aeg, mil varguse lõpp saab aususe alguseks.